Obsah (5)

§ 35§ 4§ 2§ 3§ 5

3-2-1-76-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 11. juunil 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja T. Vernik vaatas läbi avalikul kohtuistungil 1. ju

§ 35

alusel palga maksmisega viivitamise eest, vähemmakstud hüvitise TLS § 82 alusel 2638 krooni ja puhkusehüvitise saamatajäänud osa 595 krooni 60 senti, ühe kuu keskmise palga TLS § 119 lg 2 alusel lõpparve kinnipidamise eest 9000 krooni ja viivise puhkepäevadel töötamise tasu väljamaksmisega viivitamise eest 779 krooni 70 senti. Tallinna Linnakohtu

1. novembri
2. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kostjalt mõisteti hageja kasuks välja viivis puhkepäevadel töötamise tasu väljamaksmisega viivitamise eest 779 krooni 70 senti. Muus osas jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli hageja põhipalk 3000 krooni kuus. Lisatasude maksmise tingimuste ja suuruse kohta pooltel töölepingus kokkulepet ei olnud. Kostja ei muutnud hageja põhipalka. Põhipalka ületav summa maksti tulemuspreemiana, mis vastas kostja majanduslikule edukusele. Kogu aktsiaseltsi hõlmavat palgasüsteemi ei olnud. Suurema palga maksmine ei olnud põhipalga muutmine. Kostja tahtis palgasüsteemi muuta
3. jaanuaril
4. a ja kui hageja sellega ei nõustunud, siis oli tal õigus soovida töölepingu lõpetamist. Lõpparve on õigesti arvutatud, v.a. puhkepäevadel töötamise tasu. Ei ole tõendatud, et kostja oleks lõpparve väljamaksmisega viivitanud. Tallinna Ringkonnakohtu
5. veebruari
6. a otsusega linnakohtu otsus tühistati osaliselt. Kostjalt mõisteti hageja kasuks välja palga saamatajäänud osa
7. a jaanuari- ja veebruarikuu eest 5961 krooni 40 senti, töölepingu lõpetamise hüvitise saamatajäänud osa 2638 krooni ja puhkusehüvitise saamatajäänud osa 595 krooni 60 senti. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei vasta linnakohtu otsus kohtuotsusele TsKS §-de 228 lg 2 ning 232 lg 4 järgi esitatavatele nõuetele. Kohus võib rajada otsuse vaid kohtuistungil uuritud tõenditele. Kohtule ei esitatud tõendeid lisatasude maksmise kohta enne 1997.a. jaanuarikuud. Palgasüsteemi muutmist kinnitavad
8. jaanuari
9. a käskkiri nr 7 ja hagejaga töölepingu lõpetamine TLS § 82 lg 1 alusel. Palgaseaduse (

) § 3 lg 1 mõttes laienevad palgatingimused ka lisatasudele.

§ 4sätestab palgatingimuste muutmisest teatamise kohustuse.

Tööandja

1. jaanuari
2. a käskkirjaga lisatasude määramise osas palgasüsteemi muutmine tähendas, et enne oli palgasüsteem teistsugune. Lisatasu maksmise seadusliku aluse puudumisel on töötajale makstud töötasu võimalik käsitleda vaid põhipalgana. Seetõttu on põhjendatud saamata palga ja hüvitise nõue. Tõendatud ei ole palga maksmisega viivitamine ja lõpparve kinnipidamine. Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada apellatsioonikohtu otsuse materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. TLS § 28 kohaselt sõlmitakse tööleping kirjalikult. Palgasüsteemi muutmisest teatas kostja
3. jaanuari
4. a käskkirjaga nr
5. Töölepingus ei olnud enne seda põhipalka muudetud. Uue süsteemi kehtestamisega ei ole tõendatud varasem palgakorraldus. Vastavalt

§ 2

lg-tele 1 ja 3 makstakse töötajale põhipalka ning lisatasu võidakse töötajale maksta tulemusliku töö või täiendavate tööülesannete eest. Pooled leppisid töölepingu sõlmimisel kokku töötaja põhipalga suuruse. Asjaolu, et palga väljamaksmisel on 1995. a septembrikuust detsembrikuuni käskkirjades näidatud palk ilma lisatasu suurust näitamata, ei anna alust arvata, et tööandja oleks muutnud ühepoolselt põhipalga suurust.

§ 3

lg 2 ja TLS § 70 kohaselt andmed palga kohta peavad sisalduma töölepingus.

§-de 2 lg 4 ja 3 lg 1 mõistes toimus lisatasu maksmine suulise kokkuleppe alusel, arvestades äriühingu majanduslikke tulemusi. See ei ole vastuolus

§ 5sätetega.

Äriühing võis maksta tasu, mis ei olnud töölepingus otseselt ette nähtud ja millel olid

§s 4 sätestatud lisatasu tunnused. Töötasustamistingimuste muutmine

1. jaanuarist
2. a tähendas senise suulise lisatasu maksmise kokkuleppe asendamist kirjaliku dokumendiga ja see võis formaalselt olla aluseks töötajale töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu. Apellatsioonikohtu seisukoht, et lisatasu maksmise lepingulise aluse puudumisel tuleb töötajale makstud palgalisa käsitleda põhipalgana, ei tulene seadusest. Palga mõiste on sätestatud

§-s

1. Selle paragrahvi
2. lõike kohaselt on põhipalk töölepingus kindlaksmääratud tunni-, päeva-, nädala- või kuupalgamäära alusel arvutatud palk. Kohtud on tuvastanud, et töölepingu järgi oli hageja palgamäär 3000 krooni kuus.

§ 2

lg 3 kohaselt võib tööandja maksta töötajale seaduses, haldusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel peale põhipalga lisatasu või juurdemakseid. Töölepingus puudus poolte kokkulepe lisatasu maksmiseks. Palgatingimustenakäsitletakse

§ 3

lg-s 1 palgamäärasid, töötajale makstavaid lisatasusid ja juurdemakseid, palga arvutamise viise ja maksmise korda. Nii töötaja palgatingimused kui ka nende muudatused määratakse kindlaks töölepingus. Kostja ei muutnud töölepingu tingimusi. Kui töölepingus puudub kokkulepe lisatasu maksmise kohta, siis ei tähenda see seda, et tööandja ei võiks töötajale tehtud töö eest võimaluse korral lisaks põhipalgale täiendavat tasu maksta. Palgaseadus seda ei keela. Põhipalgale lisaks makstav täiendav tasu ei muutu aga põhipalga osaks, sest põhipalk on määratud töölepingus. Juhindudes TsKS § 346 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. veebruari 1998. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada AS-le Loigo 12. märtsil 1998. a makstud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Luik Liikmed A. Kull, T. Vernik