Obsah (4)

§ 79§ 120§ 3§ 178

3-2-1-81-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 25. juunil 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa vaatas läbi avalikul kohtuistungil 15.

§-de 61 lg 1 ja 2, 66 lg 1, 2 ja 4 ja 72 lg 1 alustel. 1997. a aprillis muudeti hagi alust ja paluti nimetatud tehingud kehtetuks tunnistada

§ 79alusel, kuna Maria Raun sõlmis need otsusevõimetuna.

Saare Maakohtu

1. oktoobri
2. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Tõendeid hinnates leidis kohus, et pole tõendatud M. Rauni otsusevõimetus vaidlustatud tehingute tegemise ajal. Samas leidis kohus, et hagi pole aegunud.

§ 79

lg 1 kohaselt tunnistab kohus otsusevõimetu isiku tehtud tehingu selle isiku või tehingu teise poole nõudel kehtetuks, kui nõue on esitatud kolme aasta jooksul tehingu tegemisest. Kohus leidis, et tegemist on hagi aegumise lühendatud tähtajaga, mitte aga kostja väidetud seaduse tingimusega, mille kohaselt kohus peab peale kolme aasta möödumist esitatud hagi otsusevõimetu isiku tehtud tehingu kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata jätma. Hagi M. Rauni tehtud tehingute kehtetuks tunnistamiseks esitas L. Kivitik

1. a.
2. detsembrist
3. a jõustunud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-de 3 lg 1 ja 4 lg 1 alusel pikenes vaidlusaluse nõude aegumistähtaeg 10 aastani, kuna
4. detsembriks
5. a ei olnud möödunud TsK §-s 81 sätestatud hagi aegumise kolmeaastane tähtaeg. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumisega
6. septembril
7. a pikenes nõude aegumise lõpptähtaeg sama seaduse § 178 lg 1 ja 3 alusel kuni
8. septembrini
9. a. Lisaks eeltoodule peatus

§ 120lg 2 p 1 alusel vaidlusalune aegumistähtaeg ajaks, mil teovõimetul M.

Raunil ei olnud seaduslikku esindajat. Eeltoodut arvestades leidis maakohus, et L. Kivitiku esitatud nõue tehingute kehtetuks tunnistamiseks ei ole aegunud ja hagi ei kuulu rahuldamata jätmisele aegumise tõttu. Apellatsioonkaebuses palus hageja maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Hageja apellatsioonkaebuses leiti, et kohtu järeldused ei vasta uuritud tõenditele ja kohus on rikkunud protsessiõiguse norme. Kostja palus vastuapellatsioonkaebuses muuta Saare Maakohtu otsuse põhjendavat osa

-i § 79 lg 1 tõlgenduse osas, leides, et osundatud normis ei kehtestata hagi aegumistähtaega. Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse ja jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hagi jäeti rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjustel. Nende kohaselt esitas L. Kivitik

1. a mais hagi M. Rauni ja G. Kopamehe vahel sõlmitud tehingute suhtes enda nimel ja enda õiguste kaitseks, kuigi ta polnud tehingu pool ja veel mitte ka M. Rauni esindaja. L. Kivitik määrati M. Rauni eestkostjaks Saare Maakohtu
2. veebruari
3. a otsusega. Ka
4. aprilli
5. a hagi aluse muutmise avalduse esitas L. Kivitik enda nimel, märkides küll, et ta on M. Rauni seaduslik esindaja. Lisaks tehingute kehtetuks tunnistamise nõudele palus L. Kivitik enda kasuks välja mõista kohtukulud. Kuna M. Raun on õigusvõimeline, siis pidi ta ise olema hageja ja L. Kivitik sai olla ainult tema esindaja. Seega on ka
6. aprilli
7. a nõude esitanud isik, kelle õigusi vaidlustatud tehingutega ei rikutud. Samuti leidis ringkonnakohus, et

§-s 79 lg 1 sätestatud kolmeaastane tähtaeg ei ole mitte hagi aegumistähtaeg vaid seaduse tingimus, mille järgi pärast kolme aasta möödumist tehingu tegemisest ei saa seda kehtetuks tunnistada. Kuna hagi jääb rahuldamata eeltoodud põhjustel, siis ei oma kohtu poolt tõenditele antud hinnang hagi rahuldamata jätmise seisukohast tähtsust. Kassatsioonkaebuses paluti ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtusse. Ringkonnakohus on vääralt leidnud, et

§-s 79 lg 1 pole sätestatud mitte hagi aegumistähtaeg, vaid seaduse tingimus. Osundatud normi tõlgendamisel oli õige maakohtu seisukoht. Kui käsitleda

§ 79

lg 1 kolme-aastast tähtaega seaduse tingimusena, siis peaks sarnaste hagide puhul kehtima üldine hagi aegumise tähtaeg 10 aastat, mis oleks aga mõttetu, kuna pärast kolme aasta möödumist ei saaks tehingut ikka kehtetuks tunnistada. Leides, et hagi on esitanud selleks õigustamata isik, väljus ringkonnakohus apellatsioonkaebuste ja nende vastuväidete piirest, rikkudes sellega TsKS §-s 301 lg 1 sätestatut. Kohtuotsuse põhjendus on ka sisuliselt väär nimetades hagejaks Linda Kivitiku Maria Rauni seadusliku esindajana, pole oluliselt rikutud TsKS §s 80 lg 2 sätestatut. Linda Kivitik on asjas kandnud advokaadikulud. Ringkonnakohus rikkus TsKS §i 64, kuna hageja esindaja põhjendatud taotlus ringkonnakohtu istungi edasilükkamiseks jäeti rahuldamata ning ta ei saanud esitada kaalutlusi ringkonnakohtu otsuses märgitud asjaolude kohta. Vastustaja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub põhjenduste osas muutmisele. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et

§-s 79 lg 1 kehtestatud kolmeaastane tähtaeg pole hagi aegumistähtaeg. Eeltoodud põhjenduse osas kuulub ringkonnakohtu otsus muutmisele. Vaieldavate tehingute kehtetuks tunnistamisele olid hagi aegumistähtajad kehtestatud tsiviilkoodeksis. Enne

1. detsembrit
2. a kehtinud TsK § 81 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks kolm aastat. See aegumistähtaeg kehtis ka hagidele tehingu kehtetuks tunnistamiseks TsK § 58 lg 1 alusel. TsK § 81 tunnistati kehtetuks asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-s 25 lg 1 ja sama seaduse §-s 3 lg 1 sätestati hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks kümme aastat. Kui tsiviilkoodeksis sätestatud hagi aegumistähtaeg ei olnud
3. a
4. detsembriks möödunud ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduses sätestatakse pikem tähtaeg, kohaldatakse AÕS RakS § 4 lg 1 kohaselt pikemat tähtaega.
5. detsembriks
6. a polnud möödunud tsiviilkoodeksis kehtestatud kolmeaastane tähtaeg õiguste kaitsmiseks vaidlusalustes tehingutes ja seega pikenes hagi aegumistähtaeg kümnele aastale. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-d 3 ja 4 tunnistati kehtetuks
7. septembril
8. a jõustunud

§-s 180 lg 2.

§ 3

kohaselt tuleb seaduse sätet tõlgendada eelkõige koos seaduse teiste sätetega lähtudes seaduse mõttest. Erinevalt tsiviilkoodeksi üldisest hagi aegumise tähtaja laienemisest vaieldavatele tehingutele, kehtestati tsiviilseadustiku üldosa seaduses hagi aegumistähtajad vaieldavatele tehingutele erineva pikkusega olenevalt vaieldavuse alustest. Tsiviilseadustiku üldosa seadusest ja selle rakendussätetest ei tulene, et erinevalt tsiviilkoodeksis ja seejärel asjaõiguse seaduse rakendamise seaduses kehtestatust ei ole

§-s 79 lg 1 sätestatud mitte aegumistähtaeg vaid mingi muu tähtaeg. See, et isiku otsusevõimetust ei lahendataks väga pika aja möödudes tehingu tegemisest, ongi saavutatud

-is lühendatud hagi aegumistähtaja kehtestamisega, mis on sama pikk kui varem tsiviilkoodeksis kehtinud hagi aegumistähtaeg - kolm aastat. Kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses on kehtestatud varasemast aegumistähtajast lühem aegumistähtaeg, kohaldatakse

§ 178

lg 3 kohaselt tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumistähtaega, arvutades selle algust seaduse jõustumisest. Seega on

§-s 79 lg 1 kehtestatud hagi aegumistähtaeg ja see polnud möödunud. Õige on ka maakohtu seisukoht hagi aegumistähtaja peatumisest ajaks, mil teovõimetul isikul ei ole seaduslikku esindajat. Tsiviilõigussuhte subjekti rikutud või vaidlustatud õiguste kaitse toimub kohtu korras. Hagi rahuldamise eelduseks on seega hagejale kuuluva subjektiivse tsiviilõiguse rikkumine.

§ 79

lg 1 järgi tunnistab kohus otsusevõimetu isiku tehtud tehingu selle isiku või tehingu teise poole nõudel kehtetuks. Tulenevalt TsKS §-st 80 lg 2 teeb seaduslik esindaja protsessitoiminguid esindatava nimel. Väidetavalt otsusevõimetuna tehingu teinud isik Maria Raun hagi esitanud pole.

1. aprilli
2. a kuupäevaga dateeritud hagiavalduse on esitanud hagejana Linda Kivitik.
3. aprilli
4. a kuupäevaga dateeritud hagi aluse muutmise avalduse on esitanud hageja - Linda Kivitiku nimel tema esindaja vandeadvokaat Vilma Kippak. Linda Kivitiku kohta on märgitud, et ta on ka Maria Rauni seaduslik esindaja eestkostjana. Hageja asendamist asjas pole toimunud ja seda pole ka taotletud. Seega on õige hagi rahuldamatajätmine põhjusel, et hageja on Linda Kivitik, kelle õigusi vaidlustatud tehingutega ei rikutud. Vaatamata sellele, et hageja Linda Kivitiku nõudeõiguse puudumist ei käsitletud apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebuses, oli ringkonnakohtul õigus eeltoodud põhjusel hagi rahuldamata jätta TsKS § 318 lg 2 ja 3 alusel. Apellatsioonikohtul on õigus protsessiosaliste nõudmistest olenemata kontrollida ja mitte ainult tühistada vaid ka muuta esimese astme kohtu otsust teiste protsessiõiguse normide rikkumise tõttu, kui need võisid viia või viisid asja ebaõigele otsustamisele. Sama seaduse paragrahv 4 lg 1 kohaselt on isikul õigus pöörduda kohtusse oma rikutud või vaidlustatud õiguse kaitseks. Kohtu seisukohavõtt selles, kas vaieldavate tehingutega rikuti hageja õigusi või mitte, on TsKS §-s 4 lg 1 sätestatu kontrollimine, milleks ringkonnakohtul oli õigus sama seaduse § 318 lg 2 ja 3 alusel. Ekslik on kassaatori väide ringkonnakohtu poolt TsKS §-s 64 sätestatu rikkumisest sellega, et vaatamata hageja esindaja põhjendatud taotlusele asja arutamise edasilükkamiseks arutati asja hageja esindaja osavõtuta. Hageja ja tema esindaja on kätte saanud kohtukutsed ja asjast ei nähtu, et hagejal oli takistusi kohtuistungilt puudumiseks ja ka hageja esindajal oli valikuvõimalus, kas osaleda ringkonnakohtu istungil või mitte. Juhindudes TsKS §-st 346 p 4, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. märtsi
6. a otsus muuta põhjenduste osas. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada Vilma Kippakile
7. märtsil
8. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa