3-2-1-86-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 10. septembril 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja H. Jõks, kostja A. Seznevi esindaja vandead

) § 79 alusel töötaja algatusel.

1. oktoobril
2. a sõlmitud töölepingu p 9.3 kohaselt kohustus tööandja maksma töötajale töölepingu ükskõik millisel alusel lõpetamisel kompensatsiooni 12 kuupalga suuruses summas, võttes aluseks kolme viimase kuu keskmise palga. Töölepingu lõpetamisel maksis AS Silmet A. Seznevile lõpparvena 38 522 krooni. Hüvitist ei makstud töölepingu p 9.3 alusel. A. Seznev esitas Ida-Virumaa töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus tööandjalt välja mõista hüvitise töölepingu p 9.3 alusel 312 000 krooni. Töövaidluskomisjon rahuldas avalduse ja mõistis tööandjalt välja nõutud raha, pöörates otsuse 52 000 krooni väljamõistmise osas viivitamatule täitmisele. AS Silmet ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja esitas hagi väljamakstud lõpparve õigsuse tunnustamiseks ja 52 000 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt

§ 14lg 1 järgi võib töötajale seaduse või haldusaktiga antud õigusi laiendada.

Seaduse ega haldusaktiga ei ole ette nähtud töötajal õigust enda algatusel töösuhte lõpetamisel saada hüvitist. Olematut õigust ei saa laiendada. Töötaja algatusel töölepingu lõpetamisel hüvitise maksmine on vastuolus töölepinguseaduse mõttega ja tühine. Tallinna Linnakohus rahuldas hagi osaliselt, tunnustades kostjale töölepingu lõpetamisel lõpparvena väljamakstud 38 522 krooni õigsust. Rahuldamata jättis hagi 52 000 krooni saamiseks põhjusel, et hageja ei ole kostjale seda raha maksnud. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 10 060 krooni. Otsuse põhjenduste järgi võib

§ 14

lg 1 kohaselt laiendada vaid neid õigusi, mis juba seaduses või haldusaktis on töötajale ette nähtud. Hüvitise maksmist töötaja algatusel töölepingu lõpetamisel seadus või haldusakt ette ei näe. Asjaolu, et mõnedele töötajatele AS-is Silmet hüvitist maksti, ei oma õiguslikku tähendust. Hagejal puudub alus 52 000 krooni saamiseks. Töövaidluskomisjoni otsuse täitmine peatati ja seda raha kostjale ei makstud. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lg 1 kohaselt võivad vaidlevad pooled töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maa- ja linnakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. AS Silmet sai otsuse kätte

1. juunil
2. a. Tähtaja arvutamine algas
3. juulist
4. a, s.o. otsuse ärakirja saamisele järgnevast päevast ja vastavalt TsKS § 39 lg 1 lõpeb kuudega arvutatav tähtaeg tähtaja viimase kuu vastaval kuupäeval. Kohus leidis, et selleks viimaseks päevaks on
5. august
6. a ja hagiavaldus postitati sellel päeval. Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus tuvastas, et töövaidluskomisjoni otsuse sai AS Silmet kätte nädala esimesel tööpäeval, s.o.
7. juunil
8. a. TsÜS § 105 lg 1 sätestab tähtaja kulgemise alguse järgmisest päevast pärast selle kalendripäeva saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus ning TsÜS § 106 lg 1 kohaselt kuudes arvutatava tähtaja puhul saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Hagi on esitatud tähtaja viimasel päeval ja aegumine ei kuulu kohaldamisele.

§ 1

kohaselt on töölepingu sisuks kokkulepe töö tegemise ja selle eest tasu maksmise ning töötingimuste kohta. Töölepingu sisuks ei saa olla kokkulepe hüvitises, mis ei tulene töö tegemisest ja mille väljamaksmine töötajale sõltub üksnes töötaja enda suvast. Töösuhe on seadusega üksikasjalikult reguleeritud. Seega ei ole lepinguvabaduse põhimõte töölepingu puhul täiel määral kohaldatav. Töötajale seaduse või haldusaktiga antud õigusi võib

§ 14lg 1 kohaselt laiendada kollektiiv- ja töölepinguga.

Selles sättes sisaldub keeld anda töötajale õigusi, mida seaduses ega haldusaktis üldse ette ei nähta. Hüvitise maksmist töötajale töötaja algatusel töölepingu lõpetamisel ei ole ette nähtud seaduse ega ka haldusaktiga. Kuna hüvitise maksmise kokkulepe on vastuolus seadusega, ei oma õiguslikku tähendust, milline oli poolte tahe seda sõlmides. Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse, kunaapellatsioonikohus on eksinud materiaalõiguse normide vastu ja teinud vea protsessiõiguse kohaldamisel. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud jätnud kohaldamata asjast huvitatud poole nõude individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse §-s 8 lg 2 ettenähtud aegumise kohaldamise osas. IdaVirumaa töövaidluskomisjoni otsuse sai adressaat kätte

1. juunil
2. a. AS Silmet esitas ITLS §de 24 ja 33 alusel hagi linnakohtule
3. augustil
4. a. Seega on ringkonnakohus eksinud hagi aegumise tähtaja arvutamisel. Kuudega määratud tähtaeg lõpeb viimase kuu vastaval päeval, mis oma nimelt või arvult vastab tähtaja alguseks määratud päevale. Kassaator leidis, et kohtuotsuse motiivid töötajale töölepingus ettenähtud hüvitise maksmisest keeldumise põhjendamise kohta on vastuolus seadusega, kuna töölepinguseadus ei keela lepingupooltel sõlmida kokkuleppeid täiendavate tagatiste kohta. Kuna rahuldatud haginõude (tunnustada väljamakstud summade õigsust) hagihind ei ole määratletav, on riigilõiv nõudelt 40 krooni. Ringkonnakohus mõistis kostjalt välja kohtukuludena aga 10 060 krooni. Vastustaja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Vastustaja leidis, et ringkonnakohus on õigesti tuvastanud, et hagi ei ole aegunud. AS Silmet sai
5. juunil
6. a väljastatud töövaidluskomisjoni otsuse kätte
7. juunil
8. a, seega hakkas hagi aegumise tähtaeg kulgema
9. juulist
10. a. Kassaatori viide materiaalõiguse normi rikkumise osas on paljasõnaline. Hageja tõlgendab asjas esitatud hagi kui hinnaga hagi ning hagi hinnaks on 312 000 krooni. Haginõude sisuks on maksete lõpetamine. Kolleegiumi istungil jäi kassaatori esindaja kaebuses esitatud väidete ja vastustaja esindaja vastuse väidete juurde. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.. Apellatsioonikohus tuvastas, et AS Silmet sai kätte töövaidluskomisjoni otsuse
11. juunil
12. a. Samas leiti õigesti, et hagi aegumisele ei ole kohaldatav tsiviilkohtupidamise seadustikus protsessitähtaegade kohta sätestatu. Vaidlus tulenes töölepinguseadusest. Kohaldamisele kuulub alates
13. septembrist
14. a kehtiv individuaalse töövaidluse lahendamise seadus, mille § 24 lg 1 sätestab, et töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maa- või linnakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Vastavalt ITLS § 24 lg 2 on kohtusse pöördumise vormiks hagiavaldus. Seadus määrab hagi aegumise tähtajaks ühe kuu. ITLS § 7 lg 1 kohaselt nõude esitamise tähtaeg algab järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest. Seega tähtpäevaks loeb seadus päeva, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest, s.o. päeva millal hageja sai kätte töövaidluskomisjoni otsuse. Sama seaduse § 7 lg 2 sätestab, et kuudes arvutatavad tähtajad töösuhetes lõpevad viimase kuu vastaval päeval. Selleks vastavaks päevaks ei ole mitte tähtaja kulgemise esimene päev, vaid tähtpäev, millal isikul tekkis hagemisõigus, antud juhul
15. juuni
16. a. ITLS § 8 sätestab aegumise kohaldamise ja selle lg 2 kohaselt töövaidlusorgan kohaldab aegumist ainult huvitatud poole nõudel, mis peab olema esitatud enne asja sisulise arutamise algust. Kostja nõudis aegumise kohaldamist eelistungil. Samas ITLS § 8 lg 4 kohaselt töövaidlusorgan ei kohalda aegumist, kui nõude esitaja tõendab, et pöördumine töövaidlusorganisse õigeaegselt ei olnud võimalik. Apellatsioonikohus kohaldas aga ekslikult hagi aegumise tähtaja arvutamisel individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse asemel tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätteid. Asja uuel läbivaatamisel tuleb apellatsioonikohtul vaidlus hagi aegumise üle lahendada vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seadusele. Täpne ei ole apellatsioonikohtu seisukoht, et

§ 14

lg-s 1 sisaldub otsene keeld anda töötajale õigusi, mida seadus või haldusakt ette ei näe.

§ 14

lg 1 sätestatut tuleb mõista nii, et töötajale võib anda rohkem õigusi kui antud seaduse või haldusaktiga. Küll ei või töötaja õiguste laiendamine olla vastuolus seadusega. Töölepingu lõpetamine

§ 79lg 1 alusel sõltub ainult töötaja suvast, mille põhjust ta ei pea avaldama.

Töötajal on seaduse järgi õigus teatada tööandjale vähemalt üks kuu ette ja selle tähtaja möödumisel tööleping lõpetada. Kokkulepe, mille kohaselt töötaja suval (

§ 79

lg 1) töölepingu lõpetamisel tööandja kohustub maksma kompensatsiooni, on vastuolus töölepinguseaduse mõttega. Poolele, kelle kasuks tehti otsus, mõistab kohus TsKS § 57 lg 1 kohaselt teiselt poolelt välja kõik kohtukulud, kuigi see teine pool oli vabastatud kohtukulude tasumisest riigituludesse. Kohus, rahuldades osaliselt hagi, oli õigustatud kostjalt kohtukulusid sisse nõudma, kuid seda seaduses ettenähtud suuruses. Hageja esitas hagi väljamakstud lõpparve õigsuse tunnustamiseks ja 52 000 krooni saamiseks. Väljamakstud lõpparve õigsuse tunnustamise hagi on hinnata hagi, millelt vastavalt riigilõivuseaduse (kuni

1. jaanuarini
2. a kehtivas redaktsioonis) lisa 1 p 1.5 tuli tasuda riigilõivu 40 krooni. Rahaliselt nõudelt tuli tasuda riigilõivu riigilõivuseaduse lisa p 1.1 alusel. Hagi osalisel rahuldamisel tuli kohtukulude jaotamisel lähtuda TsKS § 57 lg
3. Juhindudes TsKS § 346 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsus
4. märtsist
5. a tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Aleksei Seznevile
6. aprillil
7. a makstud kautsjon 3120 (kolm tuhat ükssada kakskümmend) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa