3-2-1-92-98

3-2-1-92-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. septembril
2. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, kostja Narva Haigekassa esindaja vandeadvokaat K. Kooga, hageja J. Timo"t"enko ja tõlk L. Lombi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. septembril
4. a Narva Haigekassa kassatsioonkaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. aprilli
6. a otsuse Jegor Timo"t"enko hagis Narva Haigekassa vastu tööle ennistamiseks ja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise saamiseks. Viru Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et Jegor Timo"t"enko töötas Narva Haigekassas 0,75 majandusalajuhataja ametikohal ja 0,25 autojuhi ametikohal. Temaga lõpetati tööleping
7. jaanuaril
8. a töölepinguseaduse (TLS) § 86 p 3 alusel. Narva Linnakohtule esitatud hagis palus J. Timo"t"enko TLS § 117 lg 1 ja 2 alusel end tööle ennistada ja tööandjalt välja mõista sunnitud töölt puudumise aja eest hüvitis 10 800 krooni. Hagiavalduse kohaselt võeti pärast temaga töölepingu lõpetamist kostja juurde tööle teine isik, seega ei toimunud tegelikku koondamist ning töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik. Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Seoses töömahu vähenemise, tootmise või töö ümberkorraldamisega on tööandjal õigus TLS § 98 lg 1 kohaselt lõpetada tööleping TLS § 86 p-s 3 ettenähtud alusel. Narva Haigekassa direktori
9. mail
10. a kinnitatud kooseisude järgi oli
11. aastaks ette nähtud 22 töötajat.
12. veebruaril
13. a kinnitatud koosseisus aga 19 töötajat. Hageja tööülesanded pandi S. Triznale, kes töötab Narva Haigekassas alates
14. a ja N. Sõssojevale, kes töötab Narva Haigekassas alates
15. a. Kooskõlas TLS § 77 lg-ga 3 maksti hagejale etteteatamise tähtaja rikkumise eest hüvitist. Linnakohus leidis, et hageja laskis mööda TLS § 143 ette nähtud kohtusse pöördumise tähtaja. Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja uue otsusega rahuldas hagi. Kohus tunnistas töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks ja ennistas hageja tööle endistele ametikohtadele ning mõistis kostjalt välja sunnitud töölt puudumise aja eest
16. jaanuarist
17. a kuni
18. aprillini
19. a 20 588 krooni. Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu otsus ei vasta TsKS §-des 228 ja 232 lg 4 sätestatule Linnakohus ei motiveerinud, millist asjaolu tõendavad kostja koosseisuplaanid. Hagejaga lõpetati tööleping
20. jaanuaril
21. a. Kostja kinnitas
22. a koosseisud alles
23. veebruaril
24. a. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 28 lg 1 kohaselt on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik, kui puuduvad asjaolud, mis on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks. Narva Haigekassa
25. jaanuari
26. a käskkirjas nr 1-17/1-K ei ole näidatud TLS § 98 lg-s 1 sätestatud koondamise alust ning kostja ei järginud töölepingu lõpetamisel TLS § 98 nõudeid. Tööandja peab TLS § 98 lg 2 kohaselt pakkuma töötajale teist tööd kui ta lõpetab töölepingu koondamise tõttu. Hagejale teist tööd ei pakutud. Hagi ei ole aegunud. Töövaidluskomisjon lõpetas hageja avalduses menetluse
27. märtsil
28. a. J. Timo"t"enko esitas hagi kohtusse
29. aprillil
30. a. Seega ei ole hageja mööda lasknud kohtusse pöördumise ühekuulist tähtaega. Kassatsioonkaebuses palus Narva Haigekassa ringkonnakohtu otsuse tühistada. Seoses eelseisva töö ümberkorraldamisega lõpetati J. Timo"t"enkoga tööleping TLS § 86 p 3 alusel. Töölepingu lõpetamisel järgiti TLS § 73 lg 1 sätteid. Hageja laskis mööda töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise ühekuulise tähtaja, kuna esitas töövaidluskomisjonile avalduse alles
31. veebruaril
32. a. Asjas ei oma tähtsust, et hageja pöördus kohtusse ühe kuu jooksul pärast töövaidluskomisjoni otsuse saamist. Hageja ei viidanud hagiavalduses asjaolule, et kostja talle teist tööd ei pakkunud. Seega rikkus ringkonnakohus TsKS §-s 230 sätestatut. Ringkonnakohus mõistis välja hageja kasuks sunnitud töölt puudumise aja eest hüvitise 20 588 krooni, kuid ringkonnakohus ei arvestanud asjaolu, et kostja oli hagejale välja maksnud koondamisega seoses hüvitise ning pärast töölepingu lõpetamist töötas hageja alates
33. oktoobrist
34. a kuni
35. veebruarini
36. a OÜ-s Aarvig. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis vastustaja, et kassatsioonkaebus ei vasta TsKS § 325 nõuetele. Õige on ringkonnakohtu järeldus, et koondamist ei toimunud. Ametiasutuste struktuur ja teenistujate koosseis kinnitatakse ministri määrusega. Hageja on kogu aeg väitnud, et talle teist tööd ei pakutud.
37. juuli
38. a Keskhaigekassa tõendist nr 1146 nähtub, et Keskhaigekassa direktori käskkirjaga nr 4-P
39. jaanuarist
40. a on
41. aastaks kinnitatud Narva Haigekassale 21 ametikohta. Kolleegiumi istungil jäi kassaatori esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete ning vastustaja oma vastuväidete juurde. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 ja p 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Apellatsioonikohus, tühistades linnakohtu otsuse TsKS § 228 ja § 232 lg 4 rikkumise tõttu, rikkus ise TsKS § 232 lg 4 sätteid, mille kohaselt pidi kohus otsuse põhjendavas osas märkima kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab. Apellatsioonikohtu seisukoht, et kostja rikkus TLS § 98 ja ITLS § 28 lg 1 sätteid, on ekslik. Vastavalt TLS § 98 lg-le 1 on tööandjal õigus lõpetada tööleping § 86 p-s 3 ettenähtud alusel töömahu vähenemise, tootmise või töö ümberkorraldamise tõttu. Asjaolu, et autojuhi ja majandusalajuhata töö jätkus ning hiljem võeti tööle koristaja, ei muuda hageja koondamist seadusele mittevastavaks. Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta, et
42. mail
43. a kinnitatud ametikohtade koosseis kehtis kuni
44. detsembrini
45. a. ning hagejale teatati eelseisvast koondamist ette
46. novembril
47. a. Töö ümberkorraldamise üheks eesmärgiks ongi täita tööandjale vajalikud ülesanded väiksema arvu töötajatega. TLS § 98 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud pakkuma koondatavale võimaluse korral teist tööd. Apellatsioonikohus märkis, et seda nõuet tööandja ei täitnud. Otsuses ei kajastu, millistel tuvastatud asjaoludel põhineb kohtu järeldus, et tööandjal oli hagejaga töölepingu lõpetamise ajal võimalus teist tööd pakkuda. Apellatsioonikohus tõlgendas seadust vääralt, kui ta luges töövaidluse lahendamise alguseks kohtusse pöördumise ja jättis tähelepanuta, et esialgu pöördus töötaja avaldusega töövaidluskomisjoni. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 4 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt on individuaalseid töövaidlusi lahendavad organid töövaidluskomisjon ja kohus. Töötaja ja tööandja võivad ITLS § 4 lg 2 kohaselt pöörduda individuaalse töövaidluse lahendamiseks kas töövaidluskomisjoni või kohtusse. Töövaidlusorganisse töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg on ITLS § 6 lg 2 kohaselt üks kuu. Tööleping lõpetati töötajaga
48. jaanuaril
49. a. Töövaidluse lahendamiseks valis töötaja töövaidluskomisjoni, kuhu esitas avalduse
50. veebruaril
51. a. Töötaja on väitnud, et ta vaidlustas töölepingu lõpetamise seetõttu, et
52. jaanuaril
53. a võttis kostja tööle teise töötaja ja tegelikku koondamist ei toimunud. Vastavalt ITLS § 7 lg-le 1 algab nõude esitamise tähtaeg järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest. Töövaidlusorgan kohaldab aegumist ITLS § 8 lg 2 kohaselt ainult huvitatud poole nõudel, mis peab olema esitatud enne asja sisulise arutamise algust. Kostja esitas aegumise kohaldamise nõude eelmenetluses. Asja uuel läbivaatamisel tuleb apellatsioonikohtul tuvastada, millal hageja sai teada väidetavast õiguste rikkumisest ja kas ta pöördus seejärel nõudega töövaidlusorganisse ühekuulise tähtaja jooksul. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et otsuse põhjenduste osas kostjale antud õigus väljamakstud koondamishüvitise tasaarvestamiseks sunnitud töölt puudumise aja eest väljamõistetud hüvitisega, ei ole kohtuotsuse täitmisel rakendatav. Kohus, tuvastades, et kostja on hagejale osa nõutust välja maksnud, pidi ise selle asjaoluga arvestama kostjalt sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga väljamõistmisel. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et kohus oleks pidanud sunnitud töölt puudumise aja eest hüvitise väljamõistmisel arvestama asjaoluga, et hageja töötas sellel ajal teise tööandja juures. TLS § 117 lg 1 sellist kohustust ei sätestata. Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
54. aprilli 1998 a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Narva Haigekassale
55. mail
56. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Luik Liikmed A. Kull, L. Laarmaa