3-2-1-111-98

3-2-1-111-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. novembril
2. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja J. Rätsep vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. oktoobril
4. a Jossif Grodinski kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. juuni
6. a otsuse Jossif Grodinski, Eliyahu Grodinski, Maia Grodinski ja Feodor Grodinski hagis Aleksander Gordienko vastu eluruumist väljatõstmiseks ning abiruumide ja kuuri vabastamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tagastati
7. jaanuaril
8. a õigusvastaselt võõrandatud varana Jossif Grodinskile jt Tallinnas elamu Koidula 8/Köleri
9. Tallinna Linnakohtule esitatud hagis paluti elamuseaduse (ES) § 47 lg 3 ja 4 alusel välja tõsta nimetatud elamu korterist nr 8 (enne korterite numeratsiooni korrastamist korter nr 3) ilma teist eluruumi vastu andmata Aleksander Gordienko, kes oli selle korteri üürniku
10. märtsil
11. a surnud A. Meristu allüürnik. Elamu tagastamise ajal elas A. Meristu tegelikult talle panipaigana renditud korteris nr 5 (varem korter nr 1A). Hagis leiti, et üürniku surmaga A. Gordienko allüürileping lõppes. Ühtlasi paluti hagis kohustada kostjat vabastama A. Meristu kasutuses olnud kuuriboks ja 13,2 m2 suurune abiruum. Linnakohtu
12. märtsi
13. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt ei ole tuvastatud asjaolusid, mis oleksid kostja eluruumist väljatõstmise aluseks. Kostja on korterisse nr 8 sisse registreeritud
14. novembrist
15. a. A. Meristu elas korteris nr
16. A. Meristu ja kostja maksid üüri eraldi, kumbki oma kasutuses oleva korteri eest. Kirjalikku allüürilepingut kohtule esitatud ei ole. Allüürisuhteid ei kajasta ka elanike registri teatised. Seega ei ole tõendatud, et kostja kasutas korterit nr 8 allüürilepingu alusel. Abiruumi ja kuuriboksi vabastamise nõue ei ole põhjendatud, kuna ES § 2 lg 3 kohaselt kuuluvad korteri juurde ka abiruumid. Hagejate esindaja ei osanud kohtule selgitada, milline on kostja kasutatava eluruumi mõni teine abiruum, kus oleks võimalik kütet hoida. Ei ole tõendatud, et kostja kasutab A. Meristu kuuriboksi. Ringkonnakohtu
17. juuni
18. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt põhineb hagi asjaolul, et kostja kasutas eluruumi allüürilepingu alusel. TsKS § 88 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Majaraamatu sissekannetes ja Elanike Registriosakonna teatistes ei ole ühtki märget, et Aleksander Gordienko olnuks allüürnik. Õige on hageja esindaja väide, et
19. a kehtinud seadus ei nõudnud allüürilepingu kirjalikku vormi, kuid samas ei ole hagejad esitanud tõendeid, et kostja ja A. Meristu vahel oli sõlmitud suuline allüürileping. Tähtsust ei ole asjaolul, et A. Meristule eraldati korter nr 5 rendilepingu alusel. Eluasemetoetuse arvestuskaartidelt ja sotsiaalabi osakonna tõendi kohaselt oli A. Meristu elukoht Koidula 8/Köleri 7 korter nr 5 (varem 1A). Kuna korter nr 5 oli tegelikult elamispind, siis on ka siin tegemist üürisuhtega. Seega kasutas kostja elamu tagastamise ajal korterit nr 8 iseseisva üürilepingu alusel, vaatamata sellele, et kirjalik üürileping puudus. Väär on apellatsioonkaebuse väide, et kohus jättis kostja kasutusse 2 kuuriboksi ja abiruumi. Linnakohus leidis, et hagejate nõue kuuriboksi ja abiruumi vabastamiseks ei ole põhjendatud ja jättis selle rahuldamata, kuna vaidlusalune abiruum on kogu aeg kuulunud korteri nr 8 juurde ja on kostjale vajalik kütte hoidmiseks. A. Meristu kasutada olnud kuuriboks kostja kasutuses ei ole. Kostja ei soovi kasutada ka seda kuuriboksi, mida hagejate esindaja talle ise pakkus. Kassatsioonkaebuses paluti ringkonnakohtu otsus muuta ja rahuldada hagi. Kaebuse väidete kohaselt on ringkonnakohus vääralt kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme ning rikkunud protsessiõiguse norme. Väär on ringkonnakohtu väide, et hagejate esindaja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et kostja kasutuses oli eluruum allüürilepingu alusel. Hagejate esitatud esimestel üürikviitungitel oli kostja ja tema perekonnaliikmed märgitud A. Meristu allüürnikena. Selliseks tõendiks oli ka linnakohtu tagastatud A. Meristuga sõlmimiseks planeeritud üürilepingu projekt, milles kostja oli näidatud allüürnikuna. Kinnisvarahoolduse Munitsipaalettevõtte
20. juuni
21. a dokumendist nähtuvalt on korteri nr 3 üürnik A. Meristu, kostja ja tema perekonnaliikmed on üürnikule võõrad. Alusetu on ringkonnakohtu majaraamatu ja registriosakonna kannetele tuginev põhjendus kostja allüürnikuks mitteolemise kohta, kuna need ei kajasta andmeid selle kohta, kellena sissekirjutatud isik elamispinda kasutab. Seadus välistas ja välistab kirjaliku üürilepingu puudumisel üürisuhte olemasolu riigile kuuluvates ja munitsipaaleluruumides.
22. a kehtinud TsK § 305 lg 1 sätestas kirjaliku üürilepingu sõlmimise, millele eelnes orderi väljaandmine. Sama nägi ette
23. oktoobrist
24. a kehtinud elamukoodeksi §
26. juulist
27. a kehtiv elamuseaduse § 31 lg 1 näeb kõigile üürilepingutele ette ainult kirjaliku vormi. Kaebuses leiti, et kui kohus jätab A. Meristu kasutuses olnud kuuriboksi ja abiruumi vabastamise nõude rahuldamata, siis eraldab ta need kostja kasutusse omanike tahte vastaselt. Kolleegium leidis, et kaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks. Õige on kaebuse väide, et nii tsiviilkoodeks kui ka elamukoodeks sätestasid üürilepingu kirjaliku vormi, kuid väär on sellel põhinev järeldus, et kirjaliku üürilepingu puudumisel on üürisuhe välistatud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumiseni
28. septembril
29. a kehtinud TsK § 49 kohaselt tõi seadusega nõutud kirjaliku vormi mittejärgimine kaasa tehingu kehtetuse seaduses otseselt nimetatud juhtudel. Tsiviilkoodeks ja elamukoodeks eluruumi üürilepingu kirjaliku vormi järgimata jätmisel nimetatud tagajärge ei sätestanud. Seega on seadusega kooskõlas ringkonnakohtu järeldus, et olenemata kirjaliku üürilepingu puudumisest, on kostja korteri nr 8 üürnik, kes kasutab vaidlusalust korterit
30. aastast, so enne elamu tagastamist hagejatele
31. a, iseseisva üürilepingu alusel. Aluseta on kaebuse etteheide, et hagi rahuldamata jätmisel tugines kohus ebaõigesti majaraamatu ja registriosakonna kannetele. TsKS § 92 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb asjaolude igakülgsel täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt ei kinnita nimetatud kanded hageja esindaja väidet kostja allüürnikuks olemisest. Kuna kostja eluruumist väljatõstmise nõude alusena nimetatud asjaolu - kostja poolt korteri nr 8 kasutamine allüürilepingu alusel - kinnitavad tõendid puudusid, siis jättis kohus põhjendatult selle nõude rahuldamata. Asjakohatu on kaebuse väide, et kuuriboksi ja abiruumi vabastamise nõude rahuldamata jätmisega eraldab kohus need kostja kasutusse. Kohtud ei saanud nimetatud nõuet rahuldada, kuna hagejad ei ole tõendatud, et kostja korteri nr 8 üürnikuna on omavoliliselt hõivanud abiruumi ja kuuriboksi. Linnakohus on õigesti tagasi lükanud hagejate esitatud üürilepingu projekti, kuna projekt ei olnud dokumentaalne tõend TsKS § 116 mõttes. Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
32. juuni
33. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Luik Liikmed A. Kull, J. Rätsep