3-2-1-123-98

3-2-1-123-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. detsembril
2. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja A. Kull, liikmed J. Luik ja J. Rätsep, OÜ Kodala esindaja vandeadvokaat E. Palumetsa ja P.-A. Peili esindaja vandeadvokaat K. Roosalu osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. novembril
4. a OÜ Kodala kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. mai
6. a otsuse Peeter-Andrus Peili hagis AS Kodala vastu moraalse kahju hüvitamiseks. Tallinna Linnakohtule
7. augustil
8. a esitatud hagiavalduse kohaselt rikkus AS Kodala PeeterAndrus Peiliga
9. detsembril
10. a sõlmitud elamu (majakarbi) ehitamise ja müügi lepingut hinna osas. Lepingu mittetäitmisega põhjustatud moraalse kahju hüvitamiseks nõudis hageja kostjalt 200 000 krooni väljamõistmist. Nõude põhjenduste kohaselt oli hageja tehingu eesmärgi saavutamiseks sunnitud nõustuma kostja poolt pakutud kõrgema hinnaga. Kuna kostja ei täitnud lepingut ka suurema tasu eest, pidi hageja realiseerima temale kuuluvat vara ning tühistama elamu sisustamiseks sõlmitud lepingud. Raha pidev juurdenõudmine on käsitletav väljapressimisena. Makstud summade tagasisaamiseks pidi hageja käima kohut. Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et ta ei ole hageja isiklikke õigusi rikkunud. Tallinna Linnakohtu
11. märtsi
12. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja kostjalt mõisteti moraalse kahju hüvitamiseks välja 45 000 krooni. Tarbijakaitseseaduse (TKS) § 2 järgi on seaduse reguleerimise objektiks tarbija õigused suhetes müüjaga kauba või teenuste ostmisel ja kasutamisel, samuti müüja, tootja ja vahendaja kohustused tarbija õiguste tagamisel ja vastutus nende rikkumiste eest. Tööettevõtulepingu järgi osutas kostja hagejale ehitusteenust. Kostjale on ehitustegevus tavapärane majandustegevus. TKS § 7 järgi on müüja teenuste pakkumisel kohustatud järgima üldisi kaubandustegevuse häid kombeid ja tavasid: pidama kinni kooskõlastatud hindadest või mitte ületama kokkulepitud või teavitatud hindu, tagama teenuse vastavuse tarbijaga sõlmitud lepingule, kinni pidama lepingu tähtaegadest ja muudest lepingu tingimustest. Tallinna Linnakohtu
13. detsembri
14. a otsusega ja poolte seletustega on tõendatud, et kostja nõudis lepingu täitmiseks hagejalt täiendavaid makseid ning lükkas lepingu täitmise määramata ajaks edasi. Jätnud lepingu täitmata, tagastas kostja tehingu järgi saadu hagejale. TKS § 4 p 6 kohaselt on tarbija põhiõiguseks nõuda müüjalt hüvitist materiaalse ja moraalse kahju eest. Kui müüja rikub kohustusi, on tarbija õigustatud moraalse kahju hüvitamist nõudma ka TKS § 7 p 15 järgi. Kostja süül ei saavutanud hageja tehingu eesmärki. Kostjapoolne kohustise rikkumine on mõjutanud hageja elu kvaliteeti rohkem kui kahe aasta kestel. Hageja oli sunnitud tegema tehingu täitmiseks hiljem asjatuks osutunud sooritusi: hankinud raha, pidanud läbirääkimisi tehingu mittekohase täitmise üle ning näidanud ennast usaldust mittevääriva lepingupartnerina, tühistades elamu sisustamiseks tehtud tellimusi. Kohus pidas põhjendatuks välja mõista moraalse kahju hüvitamiseks 45 000 krooni, mis on 5% tehingu hinnast. Kohus leidis, et moraalse kahju hüvitamine ei või kujuneda iseseisva rikastumise allikaks. Tallinna Ringkonnakohtu
15. mai
16. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja AS Kodala apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus ühines linnakohtu põhjendustega. Hageja on tõendanud kostja süül temale moraalse kahju tekitamise. Jõustunud kohtuotsusega vaidluses samade poolte vahel on tuvastatud, et kostja lepingut ei täitnud, millega rikkus TKS § 7 p-de 4, 5 ja 6 sätteid. Linnakohtu otsuse kohaselt seisnes hageja isiklike õiguste rikkumine järgnevas: realiseerumata jäi hageja eesmärk saada lubatud ehitis, hageja oli sunnitud üles ütlema elamu sisustamiseks sõlmitud lepingud, võõrandama oma vara, pidama kostjaga asjatuid läbirääkimisi ja käima kohut. Kuna moraalne kahju ei ole otseselt rahas mõõdetav, siis on hüvitis moraalse kahju eest kokkuleppeline. Hageja ise hindas moraalse kahju suuruseks 200 000 krooni. Kohus leidis õigesti, et moraalse kahju hüvitamine ei saa kujuneda iseseisva rikastumise allikaks ning rahuldas hagi ainult 45 000 krooni ulatuses, mis on mõistlik ja õiglane hüvitis, arvestades moraalse kahju ulatust ja kahju tekitaja süü astet. Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi rikkumise tõttu. Kaebuses leiti, et TKS § 7 p-de 4, 5 ja 6 rikkumine ei tingi iseenesest veel moraalset kahju. Tuvastanud hageja isiklike õiguste rikkumise, ei ole ringkonnakohus ega linnakohus kohtuotsuses tuginenud TsÜS § 172 lg-le 3, mille kohaselt isiklike õiguste rikkumisel otsustab kohus, kas sellega on tekitatud moraalset kahju ja sama paragrahvi lõikele 4, mille järgi arvestab kohus hüvitise suuruse määramisel tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet. Ringkonnakohus on rikkunud TsKS § 232 lg 4, kuna ei ole tuvastanud, et hageja isiklike õiguste rikkumine tõi kaasa moraalse kahju. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palus hageja ringkonnakohtu otsuse jätta muutmata. Ringkonnakohtul puudus vajadus viidata TsÜS § 172 lg-tele 3 ja 4, kuna tsiviilseadustiku üldosa seadus reguleerib tsiviilõiguslikke suhteid üldises plaanis, moraalse kahju nõue selles asjas põhineb aga otseselt tarbijakaitseseaduse sätetel. Kolleegiumi istungil jäi kassaatori esindaja kaebuse väidete ja vastustaja esindaja oma vastuväidete juurde. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. TsÜS § 58 kohaselt on tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise aluseks seaduses sätestatud sündmused, tehingud ja muud õigustoimingud, samuti õigusvastased teod. Lepinguliste kohustuste täitmata jätmine andis hagejale õiguse nõuda lepingu lõpetamist ja tekitatud kahju (nii otsese varalise kahju kui ka saamata jäänud tulu) hüvitamist. Kuigi TKS § 4 p-s 6 on korratud põhiseaduse §-s 25 sätestatud põhimõtet, et õigusvastaselt tekitatud moraalne ja varaline kahju kuulub hüvitamisele, ei tulene tarbijakaitseseadusest, et teenuse osutaja kohustuste mittetäitmisega loetakse moraalne kahju tekkinuks. Iseenesest on ringkonnakohus õigesti leidnud, et lepingu täitmata jätmine põhjustas hagejale lisaks varalisele kahjule ka mittevaralise iseloomuga kahjulikke tagajärgi, milliste tõttu hageja elukorraldus oli häiritud kahe aasta vältel. Väär on aga ringkonnakohtu seisukoht, et linnakohtu otsuses loetletud mittevaralise iseloomuga kahjulikud tagajärjed, mis tulenesid kostja kui teenuse osutaja TKS § 7 p-des 4, 5 ja 6 nimetatud kohustuste mittetäitmisest, on käsitletavad isiklike mittevaraliste õiguste rikkumisena, millisel juhul kuulub mittevaraline (moraalne) kahju hüvitamisele. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis, et teenuse osutaja poolt oma lepinguliste kohustuste täitmata jätmine või mittekohane täitmine võib teatud juhtudel kaasa tuua ka tellija isiklike õiguste rikkumise (näiteks kehavigastuse tekitamine). Tuvastanud, et tarbijakaitse seaduse rikkumine tõi kaasa tellija isiklike õiguste rikkumise, peab kohus, juhindudes TsÜS § 172 lg-st 3, asjaolude kohaselt otsustama, kas sellega on tekitatud moraalset kahju. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
17. mai
18. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastata AS-le Kodala
19. juunil
20. a tasutud kautsjon 450 (nelisada viiskümmend) krooni. Eesistuja A. Kull Liikmed J. Luik, J. Rätsep