3-2-1-133-98

3-2-1-133-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. detsembril
2. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, hageja L. Aaviksoo esindaja vandeadvokaat Maria Mägi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. novembril
4. a Laine Aaviksoo kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. juuni
6. a otsuse Laine Aaviksoo hagis Rapla Tarbijate Ühistu vastu 461 777 krooni saamiseks. Laine Aaviksoo esitas
7. aprillil
8. a Rapla Maakohtule hagi Rapla Tarbijate Ühistu vastu 461 777 krooni 50 sendi saamiseks. Hagiavalduse kohaselt laenas hageja ema Aline-Rosalie Andok Rapla Tarvitajate Ühingule
9. veebruaril
10. a laenutähe nr 8 järgi 3200 krooni ja
11. aprillil
12. a laenutähe nr 117 järgi 1500 krooni. Mõlema laenutähe järgi oli laen üheaastase tähtajaga. Laenu tingimuste kohaselt loeti juhul, kui laenu 7 päeva jooksul pärast aastast tähtaega tagasi ei nõuta, see uuesti laenuks antuks senise tähtaja peale sel ajal makstava protsendimääraga. Samuti võidi nii toimida ka uutel järgmistel tähtpäevadel. Laenutähe nr 8 järgi on laenutajale tagasi makstud
13. mail
14. a 100 krooni,
15. aprillil
16. a 800 rubla ja
17. juunil
18. a 250 rubla. Laenutähe nr 117 järgi ei ole laenu tagasi makstud. Hageja ema suri
19. mail
20. a. Laenu tagasinõudmise avalduse esitas hageja
21. juunil
22. a. Kostja keeldus laenu ja intresse maksmast. Hageja leidis, et laenulepingute tingimusi arvestades on
23. detsembri
24. a seisuga tagastamata laenu ja intresse 46 177 krooni 75 senti. Arvestades toimunud rahakursi muutust, palus hageja kostjalt välja mõista 461 777 krooni 50 senti. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja esitas tagasinõude
25. juunil
26. a. Nõue ei kuulu rahuldamisele, kuna omandireformi aluste seaduse § 11 kohaselt ei ole laenutähed omandireformi objektiks. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt suri A.-R. Andok
27. mail
28. aastal. Tõendatud on, et hageja sai laenutähtedest ja oma õiguste rikkumisest teada
29. aastal. Õigusrikkumise teadasaamisest hakkab kulgema hagi aegumise tähtaeg ning sel ajal kehtinud tsiviilkoodeksi sätete järgi on hagi aegunud. Kohus leidis, et kohaldamisele ei kuulu Balti Eraseaduse sätted hagi aegumise tähtaja kulgemise kohta. Samuti nähtub
30. aprilli
31. a testamendijärgse pärimisõiguse tunnistusest, et hageja päris Kanarbiku majavalduse, kuid ei nähtu laenutähtede nr 8 ja 117 pärimist. Tõendatud on, et kostja on Rapla Tarvitajate Ühingu õigusjärglane ning hageja on arvestanud hagisumma kindlakstegemisel 1941., 1942., 1943., 1944.,
32. ja
33. aastal toimunud rahareforme. Ringkonnakohus leidis, et lõppjäreldustes on maakohtu otsus õige, kuid tuleb täpsustada otsuse motiive. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole laenutäht vara, mis võiks kuuluda pärandvara koosseisu, vaid kirjalik laenuleping. Vara hulka võib kuuluda laenulepingust tulenev nõudeõigus. Hageja leidis, et ta muutus laenutajaks laenulepingu järgi laenutähed pärandvarana vastu võttes. Tsiviilkoodeksi sätted ei näinud ette, et pärija võiks pärandaja surma korral astuda tehingus pärandaja asemele. Pärijale läks üle pärandaja vara tema surmapäeva seisuga. Seega ei muutunud hageja oma ema surmaga ema ja Rapla Tarvitajate Ühingu vahel sõlmitud laenulepingu pooleks. Apellandile läks pärimise teel üle vaid võla tagasinõude õigus. Nõue laenu tagasisaamiseks on aegunud. Laenutähtede järgi on intresse tasutud kuni
34. aastani. Kuna laenaja ei täitnud enam laenulepingut nõuetekohaselt, oli laenutajal õigus esitada rikutud õiguse kaitseks hagi. Sel ajal Eestis kehtinud Vene NFSV tsiviilkoodeksi § 44 lg 3 kohaselt kehtis vaidlustes, mille üheks pooleks oli füüsiline isik, kolmeaastane hagi aegumistähtaeg. Seega aegus hagi laenutaja eluajal. Laenutaja surmaga läks hagejale üle aegunud nõue, millest tulenevale õigusele TsK § 90 lg 1 kohaselt ei saanud taotleda kohtulikku kaitset. Linnakohus sai hagi aegumist kohaldada, sest kostja esindaja viitas hagi aegumisele neljal esimese astme kohtu istungil. Pealegi tuli nii Eestis kehtinud Vene NFSV tsiviilkoodeksi V osa mõtte kui ka TsK § 85 kohaselt aegumist kohaldada poolte soovist sõltumata. Asjaolu, et apellant on riigilõivu tasumiseks teinud märkimisväärseid kulutusi, ei anna alust hagi rahuldamiseks. Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja uue otsusega hagi rahuldada. Põhjendamatu on apellatsioonikohtu seisukoht, nagu pärija ei astu pärandaja surma korral tehingusse pärandaja asemele. Hageja võttis oma ema pärandi vastu ja kogu pärandvara läks üle talle. Pärandavara hulgas läksid talle üle ka laenulepingust tulenevad laenutaja õigused ning laenukohustise lõppemise aluseks ei ole kreeditori surm. TsK § 241 alusel ei lõpeta kreeditori ega võlgniku surm kohustist. Vastavalt TsK §-le 241 lg 1 p 2 lõpeb kohustis, kui täitmine oli ettenähtud isiklikult kreeditorile. Laenulepingu kohaselt ei ole laenutaja isikuks, kelle õigused on seotud tema isikuga. TsÜS § 114 lg 2 alusel kohaldab kohus hagi aegumist ainult huvitatud poole nõudel. Kostja ei esitanud taotlust hagi aegumise kohaldamiseks. Hagi ei ole aegunud, sest kohustise täitmise tähtaeg sõltus laenutaja soovist. Kuna hageja ei olnud nõuet laenu tagasimaksmiseks esitanud, siis ei ole tema õigusi ka rikutud. Ta esitas nõude laenu tagastamiseks
35. aastal. Ebaõige on apellatsioonikohtu seisukoht, et intresside maksmise peatamine oli laenulepingu rikkumine. Laenuleping ei sätesta laenutaja poolt intresside väljamaksmise või laenule liitmise soovi avaldamise viisi. Laenulepingu alusel soovis laenutaja, et intressid kirjutataks laenule juurde. Kuna A.-R. Andok ei pidanud vajalikuks esitada nõuet kohustise täitmiseks, läks see õigus üle tema pärijale. Seega vastavalt TsK §le 177 lg 2 on võlgnik kohustatud kohustise täitma seitsme päeva jooksul peale võlausaldaja sellesisulise nõude esitamist. Vastustaja leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks. Laenutähel märgitud laenutingimused on üheselt seotud laenutaja isikuga. Hageja ei ole tõendanud, et
36. aastast tuli intressid laenule juurde kirjutada. Kolleegiumi istungil jäi kassaatori esindaja kassatsioonkaebuses väidetu juurde. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Apellatsioonikohus asus seisukohale, et kuna laenutaja ei olnud pärast
37. aastat ise aegumistähtaja jooksul laenu tagasi nõudnud, siis läks hagejale
38. aastal üle aegunud nõue. Sellest järeldub, et kostja ei rikkunud hageja õigusi, sest hagejale ei saanud laenu tagasinõude õigus üle minna. Apellatsioonikohtu sellise seisukohaga on loogilises vastuolus kohtu järeldus, et hageja nõue on aegunud. Alates
39. jaanuarist
40. a kehtestati Eestis VNFSV tsiviilkoodeks. Sellest ajast tuli isikute tsiviilõiguslikule seisundile, mis oli kujunenud VNFSV tsiviilkoodeksi jõustumise hetkeks, kohaldata selle koodeksi vastavaid eeskirju. Kohtud on tuvastanud, et kuni
41. aastani maksti laenutähtede alusel hageja emale intresse ning osaliselt maksti laenutähe nr 8 alusel tagasi ka laenu. Apellatsioonikohtul tuli anda õiguslik hinnang nii laenutähtede kehtivuse kui ka intresside arvestuse kohta. Aegumise tõttu hagi rahuldamata jätmine eeldab hageja õiguste rikkumise tuvastamist. Väär on apellatsioonikohtu seisukoht, et hageja ei asunud oma ema surma järel ema ja kostja õiguseellase vahel sõlmitud laenulepingus laenutaja asemele, vaid hagejale läks pärimise teel üle vaid võla tagasinõude õigus.
42. aastast kehtiva tsiviilkoodeksi § 241 lg 1 p 2 kohaselt lõpeb kohustis kreeditori surmaga, kui täitmine on ette nähtud isiklikult kreeditorile. Nimetatud säte laieneb ainult nendele kohustistele, mis on lahutamatult seotud kreeditori isiksusega. Seega kreeditori surm ei lõpeta sellist varalist kohustist, millest tulenevad õigused ja kohustused lähevad pärimisõiguse alusel üle surnud kreeditori pärijale, kes pärandi vastu võtab. Hageja võttis pärandi vastu. Pärandi vastuvõtmisega muutus hageja oma ema õigusjärglaseks ja tulenevalt laenulepingute järgi emale kuulunud õiguste sisust ka kreeditoriks. Vastavalt laenulepingute tingimustele uuenesid laenulepingud tähtpäeva saabumisel, kui laenutaja ei nõudnud 7 päeva jooksul laenu väljamaksmist, uueks samaks üheaastase tähtajaga laenulepinguteks. Kuna ei hageja ema egahiljem ka hageja ei nõudnud laenu tagasi, siis lepingute tingimuste järgi uuenesid lepingud igal aastal järgmiseks samaks tähtajaks. Hageja esitas vastava nõude alles
43. aastal. VNFSV tsiviilkoodeksi § 111 kohaselt pidi kohustuste täitmine toimuma seadusega või lepinguga määratud tähtajal, sama põhimõte on sätestatud ka TsK §-s 173 lg 1, mille kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt lepingu sätetele. Vastavalt laenutähtede nr 8 ja nr 117 p-le 2 tuli intressid laenutajale välja maksta intresside maksmise tähtaja möödumisel või kirjutada need tema soovil laenule juurde. Kohtud pole tuvastanud, et laenutaja oleks avaldanud soovi intresside arvutamiseks põhivõlale juurde. Kuna VNFSV tsiviilkoodeksi § 213 kohaselt tuli intresse arvutada ainult peavõlalt, siis oli intresside arvutamine intressidelt keelatud. Kui kohus tuvastab, et kostja on hageja õigusi rikkunud, siis tuleb kohtul arvestada ka laenulepingu tingimust, et laenutajal oli õigus leping lõpetada kindlal tähtpäeval ning seetõttu tuleb väljamaksmisele kuuluva laenusumma arvutamisel arvestada toimunud rahareforme. Kuna kostja on viidanud hagi aegumisele, siis tuleb kohtul hagi aegumise kohaldamine otsustada eraldi põhivõla ja intresside osas. Vastavalt TsÜS § 114 lg 2 kohaldab kohus aegumist huvitatud poole nõudel. TsKS § 230 lg 2 kohaselt ei võinud kohus kohaldada omal algatusel hagi aegumist, kui pooled selle ei viita. Seadus ei sätesta, mil viisil peab pool aegumise nõude esitama. Seega on ebaõige kaebuse väide, et hagi aegumise kohaldamise nõue peab olema esitatud taotlusena. Kaebuse viide TsK § 177 lg-le 2 ei ole asjakohane. See säte kuulub kohaldamisele siis, kui kohustise täitmise tähtaega ei ole kindlaks määratud. Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
44. juuni
45. a otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada AS-le Concordia
46. juulil
47. a makstud kautsjon 4618 (neli tuhat kuussada kaheksateist) krooni. Eesistuja A. Kull Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik