Obsah (4)

§ 87§ 86§ 55§ 54

3-2-1-138-98 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 23. detsembril 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, hageja R. Ranna ja tema esindaja

§ 87

lg 1 p 1 ja lg 2 kohaselt välja mõista hüvitise töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud aja eest kahe kuu keskmise palga ulatuses 9300 krooni. Hagi põhjenduste kohaselt töötas hageja

1. detsembril
2. a sõlmitud töölepingu alusel ME Pärnu Turismiarendus direktorina.
3. juulil
4. a lõpetati temaga tööleping

§ 86p 1 alusel seoses ettevõtte likvideerimisega.

Töölepingu lõpetamisest hagejale seaduse nõuete kohaselt ette ei teatatud ning ta sai töölepingu lõpetamisest teada alles

1. augustil
2. a. Seoses töölepingu lõpetamisega maksti hagejale hüvitist tema kahe kuu keskmise palga ulatuses summas 9300 krooni. Pärnumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjon jättis hageja nõude rahuldamata, leides, et tööandja täitis

§ 87lg 1 p 1 ettenähtud kohustuse, kuna saatis hagejale 2.

mail 1997. a posti teel temaga töölepingu lõpetamise kirjaliku teate. Linnakohus rahuldas hagi. Otsuse põhjenduste kohaselt on

§ 87

lg 1 p 1 järgi tööandja kohustatud ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni likvideerimisel töölepingu lõpetamisest töötajale kirjalikult ette teatama mitte vähem kui kaks kuud. Hagejaga lõpetati tööleping

§ 86p 1 alusel 4.

juulil

1. a, millest hageja sai teada
2. augustil
3. a, kui ta viis tööandjale lapsehoolduspuhkusele jäämise avalduse. Kuna tööandja on kohustatud töötajale töölepingu lõpetamisest kirjalikult ette teatama mitte vähem kui kaks kuud, siis peab tööandja tõendama, et töötaja on kirjaliku teate kätte saanud või teate vastuvõtmisest keeldunud. Asjas ei ole tõendatud, et kostja oleks hagejale töölepingu lõpetamisest kirjalikult vähemalt kaks kuud ette teatanud. Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Apellatsioonikohus leidis, et asjas on tõendatud, et hageja viibis enne töölepingu lõpetamist sünnituseelsel puhkusel, s.t oli ajutiselt töövõimetu.

§ 55p 4 kohaselt tööleping peatub ajaks, mil töötaja oli ajutiselt töövõimetu.

Töölepingu peatumise ajal ei ole töötajal õigust töötasule ega hüvitisele. Seega ei ole hageja nõue töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud aja eest hüvitise saamiseks kahe kuu keskmise palga ulatuses põhjendatud. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kassatsioonkaebuse kohaselt on seadusandja

§ 87

lg 1p 1 puhul pidanud silmas seda, et tööandja on ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni likvideerimisel igal juhul kohustatud töötajale töölepingu lõpetamisest kirjalikult ette teatama. Ükski seadusesäte ei vabasta tööandjat

§ 87

lg-s 2 näidatud hüvitise maksmise kohustusest.

§ 541. ja 2.

lõikes on antud töölepingu peatumise mõiste, samuti märgitud, et töölepingu peatumine ei too endaga kaasa töölepingu lõpetamist ning et seaduses ettenähtud juhtudel säilitatakse töötajale töölepingu peatumise ajaks palk või makstakse muud hüvitist. Hageja ei nõua hüvitist nende kuude eest, mil ta oli sünnituseelsel puhkusel, vaid ta nõuab hüvitist põhjusel, et tööandja ei teatanud talle töölepingu lõpetamisest kirjalikult ette. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et hagejale teatati töölepingu lõpetamisest kaks kuud ette, mida tõendab 2. mail 1997. a saadetud kiri.

§ 87

lg 1 p 1 kohaselt on tööandja kohustatud töötajale töölepingu lõpetamisest teatama, teate kättesaamises veendumise kohustust ei ole tööandjale aga pandud.

§ 87

lg-s 2 ette nähtud hüvitis ei ole seaduse mõtte kohaselt vaadeldav trahvina, mida tööandja peab maksma, vaid see on hüvitis töötajale selle eest, et ta ei saanud küllalt kiiresti asuda uuele töökohale. Kolleegiumi istungil palusid hageja ja tema esindaja kassatsioonkaebuse rahuldada selles märgitud motiividel. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub TsMS § 363 p 1 alusel tühistamisele materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Hageja taotles tööandjalt hüvitise väljamõistmist põhjusel, et temaga lõpetati tööleping

§ 86

p 1 alusel seoses ettevõtte likvideerimisega, ilma et tööandja oleks talle sellest vähemalt kaks kuud kirjalikult ette teatanud. Juhud ja tähtajad, millal tööandja on kohustatud töölepingu lõpetamisest töötajale kirjalikult ette teatama, on loetletud

§ 87lg-s 1.

Vastavalt

§ 87

lg 1 p-le 1 on ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni likvideerimisel tööandja kohustatud töölepingu lõpetamisest töötajale vähemalt kaks kuud kirjalikult ette teatama. Sama paragrahvi

1. lõike kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõpetamisest kirjaliku etteteatamise tähtaja järgimata jätmisel maksma töötajale hüvitist keskmise päevapalga ulatuses iga tööpäeva eest, mille võrra töölepingu lõpetamisest vähem ette teatati. Töölepingu seaduses ja teistes seadustes ei ole sätestatud, et tööandja vabaneks nendest kohustustest juhul, kui tööleping on peatunud. Seega ei kuulu töölepingu peatumist reguleerivad sätted asjas kohaldamisele. TsMS § 353 lg 3 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid ning Riigikohtu otsus võib põhineda vaid alama astme kohtu otsusega tuvastatud asjaoludel. Kuna apellatsioonikohtu otsusega on esimese astme kohtu otsus tühistatud ja ringkonnakohus on vaid tuvastanud, et hageja oli enne temaga töölepingu lõpetamist ajutiselt töövõimetu, siis tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsiooniastmes hageja poolt kantud advokaadikulu 8900 krooni väljamõistmine otsustatakse asja sisulisel läbivaatamisel. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
2. juuni
3. a otsus ja saata asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada Riina Rannale
4. juulil
5. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed: A. Kull, L. Laarmaa