3-2-2-3-98

3-2-2-3-98 MÄÄRUS Tartus

1. märtsil
2. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. märtsil
4. a Leonardo-Aleksander Laessoni teistmisavalduse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. oktoobri
6. a otsuse Leonardo-Aleksander Laessoni hagis Lea ja Anatoli Kiri vastu kinkelepingu õigustühiseks tunnistamiseks. Saare Maakohtu
7. mai
8. a otsusega jäeti rahuldamata
9. jaanuaril
10. a surnud Vilhelmine Schmiedebergi pärija Leonardo-Aleksander Laessoni hagi Anatoli Kiri ja Lea Kiri vahel
11. jaanuaril
12. a sõlmitud Kuressaares Suur-Põllu 28 asuvate hoonete " mõttelise osa kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks. Hageja nõudis kinkelepingu kehtetuks tunnistamist ORAS-e §-s 18 lg 1 ning TsÜS §s 66 lg 2 ja 3 sätestatud alustel, kuna kinkelepinguga muudeti õigusvastaselt võõrandatud vara omandivormi enne asja läbivaatamist ÕVVTK keskkomisjonis. Otsuse põhjenduste kohaselt anti
13. veebruaril
14. a surnud Julie-Vilhelmine Kreppile kuulunud Suur-Põllu 28 majavaldus Kingissepa Rajooni TSN Täitevkomitee
15. detsembri
16. a otsuse nr 205 alusel vaibevarana üle kommunaalosakonnale. Kommunaalosakond müüs selle majavalduse
17. augustil
18. a. Anatoli Kirile. ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni
19. aprilli
20. a otsuse nr 4/132 järgi on Vilhelmine Schmiedeberg esitanud avalduse Kursssaares Suur-Põllu tn 28 majavalduse ja Suur-Põllu tn 26 majavalduse tagastamise suhtes, kuid taotlused jäeti rahuldamata, kuna ei ole aset leidnud nimetatud majavalduste õigusvastane võõrandamine omandireformi aluste seaduse § 6 lg 1 tähenduses. See otsus jäeti muutmata ÕVVTK keskkomisjoni
21. detsembri
22. a ja
23. jaanuari
24. a otsusega ORAS § 17 lg 5 alusel, kuna Vilhelmine Schmiedebergi tütrele 5000 rubla kompensatsiooni maksmine oli kooskõlas Eesti NSV MN
25. veebruari
26. a määrusega. Vaidlustatud kinkeleping sõlmiti
27. jaanuaril
28. a, seega peale ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni ja keskkomisjoni otsust, millega ei tunnistatud Suur-Põllu 28 elamut omandireformi objektiks. Maakohus leidis, et kuna hageja ei ole lepingu pool, ega kingitud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isik, siis ei ole kinkelepinguga tema õigusi rikutud ega vabadusi piiratud ning tal puudub alus kinkelepingu vaidlustamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu
29. oktoobri
30. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Kuna kinkelepingu objekt pole omandireformi objektiks, ei pidanud asja kaasama ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni esindajat. Teistmisavalduses paluti ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks samale kohtule. Avalduse kohaselt sai avaldaja
31. oktoobril
32. a teada uutest asjaoludest: ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni
33. septembri
34. a otsustest nr 7/25 ja 7/
35. Nende otsustega tühistati Saare Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsuse aluseks olnud sama komisjoni
36. aprilli
37. a otsus nr 4/132 ja otsusega 7/26 tunnistati Vilhelmine Schmiedeberg õigustatud subjektiks 1/3 mõttelise osa suhtes Suur-Põllu tn 28 hoonetest. Need asjaolud ei olnud teada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
38. septembri
39. a istungil kuid mõjutavad oluliselt kohtuotsust. Kaks päeva enne L.-A. Laessoni avalduse teistkordset arutamist ÕVVTK keskkomisjonis
40. jaanuaril
41. a, kinkis A. Kiri temale kuulunud " mõttelist osa elamust tütar L. Kirile. Sellega muutusid oluliselt avaldaja kui pärija võimalused maja tagasi saada. Vastustajad palusid kirjalikus vastuses teistmisavalduse rahuldamata jätta. Kolleegium leidis, et kohtuotsuse teistmiseks alust ei ole. TsKS § 350 lg 1 ja lg 2 p 1 kohaselt võib jõustunud kohtuotsuseid uuesti läbi vaadata uute asjaolude ilmsikstulekul. Silmas peetakse selliseid asjaolusid, mis asja lahendamise ajal olid küll olemas, kuid ei olnud ega võinud olla avaldajale teada. Samuti on teistmiseks nõutav, et eelmärgitud asjaolud mõjutasid kohtuotsuse tegemist ühe või teise protsessiosalise kasuks või kahjuks. Nii hagiavalduses kui ka apellatsioonkaebuses tugines hageja sellele, et ta on omadireformi õigustatud subjektiks omandireformi aluste seaduse alusel, kuid ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni poolt pole teda õigustatud subjektiks tunnistatud. Seda asjaolu arvestades kohus ka vaidluse lahendas. Avalduses märgitud asjaolud on tekkinud alles pärast asja läbivaatamist, mistõttu need ei kuulunud ega saanudki kuuluda hagi alusesse ega saa seega olla teistmise aluseks. Seoses õigusvastaselt võõrandatud vara omandivormi muutmise keeluga, mis oli sätestatud omandireformi aluste seaduse § 18 kuni
42. märtsini
43. a kehtinud redaktsioonis, peab kolleegium vajalikuks selgitada järgmist. Osundatud sättes tuleb mõiste "omandivorm" tõlgendamisel arvestada kuni asjaõigusseaduse jõustumiseni kehtinud omandiseaduse §-s 2 lg 2 sätestatut, mille kohaselt omand Eesti Vabariigis esines eraomandina, juriidilise isiku omandina, munitsipaalomandina ja riigi omandina. Seadus võis ette näha ka teisi omandivorme. Seega füüsilisele isikule kuuluvat omandit peeti eraomandiks ja ühe füüsilise isiku vara võõrandamisel teisele füüsilisele isikule muutus vara omanik, mitte aga omandivorm. Juhindudes TsKS §-st 354 lg 3, kolleegium m ä ä r a s: Jätta Leonardo-Aleksander Laessoni avaldus Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
44. oktoobri
45. a otsuse teistmiseks rahuldamata. Eesisuja J. Odar Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa