3-2-1-5-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 15. jaanuaril 1997. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 13.

§-le 6 ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni reorganiseerimisel, alluvuse, omaniku või omandivormi muutumisel tööleping kehtima. Ettevõtte erastamine iseenesest ei lõpeta ühtegi töölepingut, ka mitte juhi oma. REV-6 vara anti kostjale üle

1. detsembril
2. a. ning samal päeval lõppes faktiliselt ka hageja töösuhe. Töölepingu lõpetamine on senini vormistamata. Asjas on tõendatud, et hagejal on saamata lõpparve (
3. a. novembrikuu palgast 1408 krooni, detsembrikuu palk 1212 krooni ja 35 senti ning hüvitis kasutamata puhkuse eest 4269 krooni), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Seaduse järgi on tööandja kohustatud maksma töötajale lõpparve töölepingu lõpetamise päeval, selle vastuvõtmata jätmise korral aga viie kalendripäeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnevast päevast.

§ 119

lg 2 alusel tuleb kostjalt lõpparve maksmisega viivitamise eest hageja kasuks välja mõista hageja ühe kuu keskmine palk, s.o. 4340 krooni. Hageja nõue tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise saamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest asja arutamise käigus ei ole leidnud tõendamist, et hageja tööraamat dokumentide üleandmise käigus kostja valdusse anti. Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse kasutamata puhkuse ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitiste väljamõistmise osas ning tegi uue otsuse, millega mõistis AS-lt Marri hageja kasuks 11235 krooni ja 35 sendi asemel 2620 krooni ja 35 senti. Ringkonnakohus leidis, et 6. detsembril 1994. a. sõlmitud munitsipaalvara ostu-müügilepinguga võttis kostja üle vara ostuga kaasnevad kohustused, sealhulgas ka REV-6 töötajatele väljamaksmata töötasude osas. Hagejal jäi saamata töötasu 1994. a. novembri- ja detsembrikuu eest kokku summas 2620 krooni 35 senti, mis kostjalt õigesti välja mõisteti. Peale REV-6 vara kostjale üleandmist hageja kostja juures tööle ei asunud, kuigi

§ 6kohaselt tööleping ei lõppenud.

Töölepingut hagejaga lõpetatud ei ole ning ka kohtuistungil pidas hageja end AS-i Marri töötajaks. Seetõttu ei ole alust kostjalt välja mõista hüvitist kasutamata jäänud puhkuse ja lõpparve kinnipidamise eest. Kassatsioonkaebuses palub U. Vahtra tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt täiendavalt välja 8615 krooni kasutamata jäänud puhkuse ja lõpparve kinnipidamise eest. Kassaator leiab, et apellatsioonikohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ja rikkunud protsessiõiguse norme.

§-de 117 ja 118 kohaselt lõpeb tööleping ka ebaseaduslikel alustel. Kassaatori tegevusest tulenevalt - töölt lahkumine - on tööleping lõpetatud. Töölepingu lõppemine ei sõltu selle lõpetamise vormistamisest.

§ 119

lg 2 ja puhkuseseaduse § 26 sätted seavad vastavate kohustuste tekke sõltuvusse töölepingu lõppemisest. Ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas puuduvad otsuse üheselt mõistetavad põhjendused, mis on vastuolus TsKS § 232 ja 313 sätetega. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus leidis õigesti, et 6. detsembril 1994. a. sõlmitud munitsipaalvara ostumüügilepinguga võttis kostja üle REV-6 varaga kaasnevad kohustused ning hagejaga sõlmitud tööleping

§ 6kohaselt ei lõppenud.

Ebaõige on kassaatori seisukoht, et tema töölt ärajäämisega tööleping lõppes.

§-s 6 ei seostata töölepingu kehtivust töötaja nõusolekuga ning hageja pidi ka pärast REV-6 vara üleandmist kostjale

1. detsembril
2. a. jätkama tööd sõlmitud töölepingu alusel. Soovides omal algatusel töölepingut lõpetada, pidi hageja juhinduma töölepingu seaduse sätetest ning teatama töölepingu lõpetamisest tööandjale kirjalikult ette (

§ 72lg 1).

Kuna hageja tööandjale AS-le Marri töölepingu lõpetamisest ei teatanud ning töölepingut ei ole ka tööandja algatusel lõpetatud, siis hageja töölt lahkumisega tööleping ei lõppenud. Töötaja omavoliline töölt lahkumine ei ole töölepingu lõppemise iseseisvaks aluseks. Töölepingu lõppemise alused on sätestatud

§-s 71. Töötaja omavolilisel töölt lahkumisel on tööandjal õigus lõpetada tööleping seaduses ettenähtud alustel, kuid tööandja ei ole seda kohustatud tegema.

§-s 118 nähakse ette töötaja vastutus omavolilisel töölt lahkumisel, selles ei sätestata töölepingu lõppemise aluseid. Ringkonnakohus on õigesti jätnud kohaldamata

§ 119lg 2 ja puhkuseseaduse § 26 sätted, kuna tööleping hagejaga ei lõppenud.

Apellatsioonikohus ei ole protsessiõiguse norme rikkunud. Otsuse põhjendused on selged ja üheselt arusaadavad. Ringkonnakohus ei ole oma järeldusi sidunud töölepingu lõpetamise vormistamisega. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. oktoobri 1996. a. otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, A. Kull