Obsah (4)

§ 279§ 299§ 281§ 309

3-2-1-29-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 7. märtsil 1997. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, kostja J. Plado osavõtul, vaatas läbi av

§ 279

lg 5 kohaselt ei ole pandiga tagatud nõuded, mis on tekkinud võlgniku tegude tõttu pärast pandi tekkimist, kui lepinguga ei ole sätestatud teisiti. Pandilepingu p. 1 kohaselt on pandiga tagatud laenu ja intresside tasumine. Viivis on tekkinud võlgniku tegude tõttu peale pandi tekkimist ning lepingus ei ole sätestatud, et viivis oleks pandiga tagatud. Kuna elamu realiseerimisest on hagejal õigus saada rahuldust 153 624 krooni ja 33 sendi ulatuses, siis A. Karelsohnilt tuleb välja mõista mitte kogu laen, vaid osa, mida pant ei kata, s.o. 135 497 krooni ja 77 senti. Tallinna Ringkonnakohus muutis osaliselt maakohtu otsuse ja mõistis A. Karelsohnilt välja 289 122 krooni ja 10 senti ning otsustas, et täitevbürool tuleb realiseerida J. Pladole kuuluv elamu Eesti Forekspanga 289 122 krooni ja 10 sendi suuruse nõude katteks ja müügist laekuv raha kanda panga arvele. Ringkonnakohus määras TsKS § 233 alusel otsuses kindlaks selle täitmise korra: esimeses järjekorras pöörata sissenõue A. Karelsohni vastu täitmisele ja kui tema varast ei jätku otsuse täitmiseks, realiseerida J. Plado poolt panditud elamu. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vastutavad käendaja ja võlgnik TsK § 207 lg 1 alusel kreeditori ees kui solidaarsed võlgnikud. Seega tuleb käendajalt sisse nõuda laenulepingust tulenev võlg koos viivise ja intressidega. Hageja ja J. Plado vahel pandilepingu sõlmimisel on järgitud seadust.

§ 299

lg 1 kohaselt tekib registerpant pandilepingu alusel pandi registreerimisel seaduses ettenähtud registris. Harjumaa Hooneregistritalitluse teatisest nähtub, et vaidlusalune pandileping on kantud registrisse. Pandilepingust ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud, et pantija ei vastuta laenulepingust tuleneva laenu tasumisel tekkinud viivise eest. Kuna sellesisuline kokkulepe puudub, siis on

§ 279lg 4 kohaselt pandiga tagatud ka nõudega seotud kõrvalnõuded.

J. Plado seisukoht, et kuna pandiga tagatud laenu tagastamise tähtaeg oli

1. märts
2. a. ja laenulepingut poolte vahel ei ole pikendatud, siis tuleb kokkulepe lugeda lõppenuks seoses tähtaja saabumisega, on vastuolus pandilepingu p.-ga 5.2., mille kohaselt pandiõigus lõpeb pandiga tagatud kohustise lõppemisega või panditud vara sundmüügiga. Laenulepingust tulenevat kohustist ei ole täidetud. Kassatsioonkaebuses palub J. Plado ringkonnakohtu otsuse teda puudutavas osas tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator leiab, et kohus on vääralt tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme. Kaebuse kohaselt ei ole pandileping, millega kassaator pantis oma elamu hagejale, kooskõlas käsipanti või registerpanti reguleerivate asjaõigusseaduse sätetega, mistõttu sellest lepingust pandiõigust ei tekkinud. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 51 kohaselt olid seaduse nõuetele mittevastavad tehingu tingimused kehtetud. Vaidlusalust pandilepingut saab vaadelda ainult kui vabatahtlikku tagatiskokkulepet ning seetõttu on lepingu p. 5.
3. kehtetu, kuna selles on sätestatud tingimus, mis saab tuleneda vaid pandiõigusest. Juhul, kui ikkagi asuda seisukohale, et vaidlusaluse pandilepingu alusel tekkis pandiõigus, oli poolte vahel

§ 279lg 4 kohaselt kokku lepitud vaid ühe kõrvalnõude - intressi - tagamises.

Kuna kõrvalnõude tagamises olid pooled pandilepingus kokku leppinud erinevalt seaduses sätestatust, siis tuleb lähtuda kokkuleppest. Vastustaja leiab, et ringkonnakohtu otsus on õige. Kolleegiumi istungil palus kassaator kassatsioonkaebuse rahuldada selles toodud motiividel. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus kuulub TsKS § 347 p. 1 alusel osalisele tühistamisele materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Tulenevalt

§-st 5 ei saa asjaõigusena tekkida pandiõigust, mida ei ole sätestatud seaduses. Alates asjaõigusseaduse jõustumisest

1. detsembril
2. a. kuni asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumiseni
3. detsembril
4. a. oli pandiõiguse kui asjaõiguse sisu, tekkimine ja lõppemine reguleeritud ainult asjaõigusseaduse sätetega. Samal ajal kehtinud

RakS § 13 lg 1 kohaselt ei olnud kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse õiguslikul alusel kasutataval maal asuv ehitis maa oluline osa ja seda loeti vallasasjaks. Seega sai eelnimetatud ajavahemikus pant ehitisele kui vallasasjale tekkida vaid kooskõlas asjaõigusseaduse vallaspanti reguleerivate sätetega. Pant asjaõigusena sai siis ehitisele tekkida käsipandina (

§ 281

) ning ettevõtte vallasvara puhul ka kommertspandina (

§ 309

). Vastavalt

§-le 282 lg 1 tekib käsipant asja valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale, kui nad on pandi seadmises kokku leppinud. Kui asi on juba pandipidaja valduses, tekib pant pandilepingu sõlmimisega. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et Eesti Forekspanga ja J. Plado vahel 21. märtsil 1994. a. sõlmitud lepingu alusel tekkis registerpant.

§ 299

lg 1 kohaselt tekib registerpant pandilepingu alusel pandi registreerimisel seaduses ettenähtud registris. Pandilepingu sõlmimise ajal ei olnud seaduses ette nähtud hooneregistrit registrina, kus tuli ehitise pantimine registreerida.

1. detsembril
2. a. jõustunud asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seadusega täiendati asjaõigusseaduse rakendamise seadust sätetega, mis reguleerivad asjaõigusseaduse kohaldamist pandiõigusele. Pandiõiguse tekkimist reguleerivatele sätetele seadusandja tagasiulatuvat jõudu ei andnud.

RakS §-s 132 lg 2 sätestati, et kuni ehitisealuse maa kinnistusraamatusse kandmiseni või maa riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise otsuse jõustumiseni võib ehitist või selle mõttelist osa pantida valdust üle andmata.

RakS § 132 lg 3 kohaselt tekib pandiõigus sellisel juhul pandilepingu notariaalse tõestamise hetkest. Samas on sätestatud, et enne asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumist sõlmitud ehitise pandilepingud võib ehitise asukohajärgses riiklikus hooneregistris registreerida tehingu sõlminud poole esildisel ning registreerimata pant lõpeb pandi eseme omandi üleminekul, kui omandaja pandist ei teadnud ega pidanudki teadma. Sellest tuleneb, et enne

1. detsembrit
2. a. sõlmitud ehitise pandilepingute registreerimine riiklikus hooneregistris iseenesest pandiõigust ei loo. Pant pidi olema tekkinud enne pandilepingu registreerimist. Seetõttu vaidlusaluse lepingu p. 2.
3. alusel elamu registreerimine pandi esemena Harjumaa Hooneregistritalituses kas enne või pärast asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumist ei loo registerpanti asjaõigusena. Vaidlusaluse lepingu alusel J. Plado elamule pandiõiguse (käsipandi) tekkimiseks enne
4. detsembrit
5. a. pidi Eesti Forekspank saama elamule valduse. Elamu valduse kui faktilise asjaolu osas ringkonnakohus seisukohta ei ole võtnud. Kassatsioonikohtul ei ole õigust tuvastada faktilisi asjaolusid (TsKS § 349 lg 2). Juhul, kui käsipanti ei tekkinud, siis tuleb anda õiguslik kvalifikatsioon J. Plado ja Eesti Forekspanga vahel
6. märtsil
7. a. sõlmitud lepingus sisalduvatele kokkulepetele, arvestades nii lepingu sõlmimise ajal tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimist reguleerinud tsiviilkoodeksi sätteid kui ka sel ajal kehtinud tsiviilkoodeksi kohustiste üldsätteid. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium, o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
8. novembri
9. a. otsus Jaan Pladot puudutavas osas ning saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Muus osas jätta otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Jaan Pladole
10. detsembril
11. a. tasutud kautsjon 2900 (kaks tuhat üheksasada) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, A. Kull