Obsah (4)

§ 242§ 257§ 174§ 313

3-2-1-41-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 3. aprillil 1997. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed A. Kull ja T. Vernik, hageja esindaja vandeadvokaat E. Lill

§-de 242, 249 ja TsÜS § 114 lg 2 alusel. Otsuse motiivide kohaselt koostasid pooled

1. märtsil
2. a. protokolli seoses
3. aprillil
4. a. toimunud kännuraha taksihinna muutmisega. Selles protokollis fikseeriti raiutud ja veel raiumata mets. Raiumata metsa osas arvestati tasumisele kuuluv summa ümber USA dollaritesse ning
5. aprillil
6. a. väljastati kostjale arved nr. 44 ja 45 summas 1 046 941 krooni. Kokku pidi kostja tasuma ostetud metsa eest 1 168 854 krooni kännuraha ja 192 992 krooni käibemaksu, millest kostja on tasunud 211 404 krooni. Sellest 192 970 krooni kännuraha. Kostja on tagastanud raiumata lanke 191 900 krooni eest. Maksekorraldustega on kostja tunnistanud kännuraha ositi maksmise tähtaegu ja summasid. Kostja on esitanud
7. detsembri
8. a. peakasutusraie lankide väljatuleku õiendi ja tunnistanud oma võlgnevust kännuraha osas 783 983 krooni ning käibemaksu osas 141 117 krooni.

§ 242

lg 1 järgi kohustub müüja ostu-müügi lepingu järgi üle andma vara ostja omandusse ja ostja kohustub vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma. Tartu Ringkonnakohtu

1. novembri
2. a. otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning seetõttu ei ole vajalik korrata esimese astme kohtu kõiki põhjendusi. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates õigesti järeldanud, et kostjal oli kännuraha tasumata ja kostja oli seda võlgnevust tunnistanud. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei ole aluseks tõendite teisiti hindamiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on hagi osalisel rahuldamisel õigesti kohaldanud

§-de 242 lg 1 ja 249 sätteid. Kostja viide

§ 257

lg 2 kohaldamisele ei ole asjakohane, kuivõrd nimetatud õigusnorm reguleerib jaekaubanduses kaupade järelmaksuga müüki kodanikele ega ole seega kohaldatav kasvava metsa müümisel metsavarujatele. Põhjendatud on hageja väide, et kasvava metsa müügihinda ei saanud pooled kehtestada kokkuleppeliselt, vaid see oli määratud Vabariigi Valitsuse poolt tulenevalt tol ajal kehtinud metsaseadusandlusest. Valitsus kehtestas uued kännuraha baashinnad

1. märtsil
2. a. määrusega nr. 92 ja nende järgi tuli metsavarujatel tasuda selleks ajaks veel ülestöötamata puidu eest. Ringkonnakohus märkis, et maakohtu otsust osas, millega jäeti aegumise tõttu rahuldamata hageja nõue viivise 195 525 krooni väljamõistmiseks, vaidlustatud ei ole. Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada, kuna kohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme ning rikkus oluliselt protsessiõiguse norme. Kohus on otsuse tegemisel vääralt kohaldanud

§ 242lg 1 sätteid.

Viidatud paragrahvi kohaselt kohustub müüja ostu-müügi lepingu järgi vara üle andma ostjale, ostja kohustub vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma. Kasvava metsa ostu-müügi lepingu kõigis olulistes tingimustes leppisid pooled kokku raiepiletite vormistamisel, kusjuures raiepiletites märkisid pooled kasvava metsa hinnaks 2 023 256 rubla. Hageja esitas nimetatud summas kostjale arve

1. jaanuaril
2. a. Kostja tasus maksekorraldustega nr. 85, 148 ja 281 hagejale 1 906 639 rubla ning hiljem tagastas hagejale need raielangid, mille eest ta ei olnud tasunud. Vabariigi Valitsuse poolt
3. märtsi
4. määrusega nr. 92 alates
5. aprillist
6. a. kehtestatud uued kännuraha hinnad ei saanud omada tagasiulatuvat jõudu ajavahemikul september
7. a. kuni jaanuar
8. a. sõlmitud ostu-müügi lepingutele. Pooled ei sõlminud ühtki kokkulepet, millega oleks muudetud varem sõlmitud lepingu olulisi tingimusi.

§ 174

kohaselt ei ole ühepoolne lepingu tingimuste muutmine lubatud, välja arvatud seadusega ettenähtud juhud. Vabariigi Valitsuse määrus ei kuulu ka seetõttu kohaldamisele, et määrus on seadusest madalamalseisev akt ning vastuolus

§ 174sätetega.

Samuti on ühepoolne lepingutingimuste muutmine vastuolus lepingupoolte võrdsuse põhimõttega. Kostja leidis, et keeldumine tema poolt ostetud kauba eest täiendava tasu maksmisest on seetõttu seaduslik ja põhjendatud ning hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus on otsuse tegemisel rikkunud

S §-de 228 lg 1, 232 lg 4 ja 313 lg 1 nõudeid. Apellatsioonkaebuses põhjendas kostja oma nõuet muuhulgas väitega, et maakohus on vääralt hinnanud tõendeid: Viljandi Metsakombinaadi

1. augusti
2. a. kirja nr. 13-5/164, saldokinnitust ja
3. märtsi
4. a. protokolli, ning teinud seetõttu ebaõige otsuse. Apellatsioonikohus ei ole oma otsuses põhjendanud, millisel alusel kohus apellandi väited ülalnimetatud tõendite hindamise osas tagasi lükkas.

S § 228 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema põhjendatud.

S §-de 232 lg 4 ja 313 lg 1 kohaselt peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima asjaolud, millele on rajatud kohtu järeldused. Tartu Ringkonnakohus ei järginud nimetatud nõudeid, mistõttu vastavalt

S §-le 347 p. 2 kuulub otsus tühistamisele. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et apellatsioonikohtu otsus on õige. Kohus jõudis tõendite hindamisel järeldusele, et kostja tunnistas oma võlga hagejale. Sellest tulenevalt kohaldas kohus õigesti

§ 242lg 1 sätteid.

Õige on ka see, et kasvava metsa müügihinda ei saanud pooled kehtestada kokkuleppeliselt, vaid see oli määratud Vabariigi Valitsuse poolt. Seisukoht, et tsiviilkoodeksis kasutatav termin "seadus" on laiemini tõlgendatav ning selle all tuleb mõista ka seadusest alamalseisvaid normatiivakte, on varem kohtupraktikas kinnitamist leidnud. Viidates

§-le 174, möönab kostja ise seda võimalust. Kostja on jätnud tähelepanuta, et kännuraha hinna muutmise võimaluses leppisid pooled kokku raiepiletite vormistamisel, mille kohta tehti ka vastav täiendus raiepiletitele. Apellatsioonikohus ei ole otsuse tegemisel läinud vastuollu

S §-des 228 lg 1, 232 lg 4 ja 313 lg 1 sätestatuga.

§ 313

lg 2 kohaselt, kui apellatsioonikohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, ei pea apellatsioonikohus kordama oma otsuses esimese astme kohtu põhjendusi. Kolleegiumi istungil palus kostja esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Hageja esindaja pidas kohtuotsust õigeks. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust. Kuni

1. novembrini
2. a. kehtinud Eesti NSV Metsakoodeksi (MK) § 8 kohaselt teostas metsade kasutamise riiklikku juhtimist Vabariigi Valitsus ja metsamajanduse organid vastavalt seadusandlusele. MK § 21 kohaselt olid riiklike metsamajanduse organite eeskirjad, instruktsioonid ja juhendid seadusandlusega kehtestatud õiguste piires kohustuslikud metsa kasutajatele ja ministeeriumidele, ettevõtetele ja asutustele, kellele oli pandud metsa majandamine. MK § 65 sätestas, et kasvavat metsa antakse välja tasu eest, kehtestatud takside järgi. MK § 66 kohaselt määrati seadusandlusega kord, kuidas tasutakse ja kehtestatakse taksid. Riiklik Metsaamet teatas ringkirjaga
3. detsembril
4. a. metsamajanditele eelseisvast uute taksihindade kehtestamisest ning seoses sellega kännurahade ümberarvestamisest. Ühtlasi tehti metsamajanditele ettepanek raiepileti vormistamisel teha sellele vastavasisuline märkus. Vabariigi Valitsuse
5. märtsi
6. a. määrusega nr. 92 kinnitati Riikliku Metsaameti halduses olevates metsades kasvava metsa keskmised baashinnad USA dollarites. Riikliku Metsaameti
7. märtsi
8. a. käskkirjaga nr. 36 kehtestati uued taksihinnad ja nähti ette, et kasvava metsa müümisel arvestatakse kännuraha ümber müügi hetkel kehtiva Eesti Panga noteeringu (valuuta ostuhinna) alusel. Riikliku Metsaameti
9. aprilli
10. a. käskkirjaga nr. 38 sätestati, et raielankide eest, mis olid raiutud enne
11. aprilli
12. a., pidi tasuma endistes taksihindades ja raiumata lankide kännuraha tuli ümber arvestada uutes taksihindades. Neile, kes tasusid kännuraha ositi, pidi tehtama vastavad ümberarvestused
13. aprilliks tegelikult raiumata lankide osas. Eeltoodu alusel ei ole õige kassatsioonkaebuses esitatud mõttekäik pooltevahelisest hinnakokkuleppest metsa ostmisel-müümisel ja lepingu ühepoolsest muutmisest. Vaidluse tekkimise ajal anti kasvavat metsa välja kehtestatud takside järgi tasu eest - seega ei olnud poolte omavaheline hinnakokkulepe võimalik. Metsakoodeksi sätete järgi oli Vabariigi Valitsusel ja metsamajandusorganil - Riiklikul Metsaametil - õigus määrata taksihindu ning need olid kohustuslikud metsa majandavatele asutustele. Hageja kandis eeskirjade kohaselt raiepiletitele märkuse võimalikust uute taksihindade kehtestamisest ja sel puhul kännurahade ümberarvestamisest. Seega toimis hageja seaduste ja nendest tulenevate õigusaktide kohaselt. Kostja peab aga kättesaadud metsa eest tasuma.

S § 313 lg 2 kohaselt, kui apellatsioonikohus jätab esimese astme kohtuotsuse muutmata, ei pea apellatsioonikohus kordama oma otsuses esimese astme kohtu põhjendusi. Kassatsioonkaebuse väide, et kohus rikkus protsessiõiguse norme, jättes mõnele tõendile hinnangu andmata, ei ole õige. Kui apellatsioonikohus tõendeid ei hinnanud, siis järelikult ta nõustus esimese astme kohtus neile antud hinnanguga. Juhindudes

S §-st 346 p. 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tartu Ringkonnakohtu

1. novembri
2. a. otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja H. Jõks Liikmed A. Kull, T. Vernik