← Eesti

3-2-1-42-97

3-2-1-42-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

  1. mail
  2. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik ja T. Vernik, hageja A.-E. T ja tema esindaja vandeadvokaat V. Kaasiku osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
  3. mail
  4. a. A. - E. T esindaja vandeadvokaat Viktor Kaasiku kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  5. detsembri
  6. a. otsuse A. - E. T hagis Tallinna Linnavarade Ameti vastu lapsendamise tühistamise määruse tühiseks tunnistamiseks, lapsendamise kehtivaks tunnistamiseks ja majavaldusele omandiõiguse tunnistamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et A. - E. T sündis
  7. detsembril
  8. a. Tallinna Vaeslastekohtu
  9. augusti
  10. a. otsusega tunnistati lõpetatuks tema isa Artur Tedre seaduses ettenähtud vanemavõimu teostamise õigused alaealise poja A. - E. T suhtes ja pandi need õigused eestkostja peale. Rakvere-Paide Rahukogu tsiviilosakonna
  11. novembri
  12. a. määrusest nähtuvalt olid isalt vanema võimu teostamise õigused ära võetud BES § 227 põhjal ning A. - E. T tunnistati lapsendatuks A. - H. ja L. - H. J poolt eestkostjate kirjalikul nõusolekul. Isa A. T avalduse alusel tühistas Tallinna Linna Rahvahariduse Osakond
  13. mai
  14. a. määrusega Vene NFSV abielu, perekonna ja eestkoste seaduste koodeksi § 65 alusel A. - E. J lapsendamise ja andis talle isanimeks tagasi A ja perekonnanimeks T. Määruse kohaselt toimus lapsendamine ilma vanema nõusolekuta tema välismaal viibimise ajal ja lapsendamise tühistamine vastab lapse huvidele. Lapsendamise tühistamisega olid nõus ka lapsendajad.
  15. jaanuaril
  16. a. pöördus A.-E. T hagiga Tallinna Linnakohtusse, nõudes Tallinna Linna Rahvahariduse Osakonna
  17. mai
  18. a. määruse õigustühiseks tunnistamist, lapsendamise kehtivaks tunnistamist ning omandiõiguse tunnistamist A. J - lt õigusvastaselt võõrandatud majavaldusele Tallinnas Tartu mnt.
  19. Hagiavalduse kohaselt oli lapsendamise tühistamine näilik, mille eesmärgiks oli päästa lapsendatu lapsendajate võimaliku represseerimise korral. Samuti leidis hageja, et kuna tema isalt olid vanema võimu teostamise õigused ära võetud, ei võinud neid pärast lapsendamist taastada. Tallinna Linnakohus rahuldas
  20. mai
  21. a. otsusega hagi osaliselt. Kohus tunnistas kehtetuks lapsendamise tühistamise ning hagejale isanime A ja perekonnanime T tagasiandmise määruse. Samuti annulleeriti sünniaktis vastav märkus. Otsuse põhjenduste kohaselt ei kaasnenud lapsendamise tühistamisega tegelikke muudatusi asjaosalise elus. Kokkulepe lapsendamise tühistamiseks sõlmiti sooviga päästa laps võimalikust represseerimisest. Hageja tegelik isa ei ole tegelnud lapse kasvatamisega enne ega pärast lapsendamise tühistamist, avalduse lapsendamise tühistamiseks andis ta kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi. Näilik avaldus ei saa olla aluseks lapsendamise tühistamisele. Omandiõiguse tunnistamise hagi jäeti rahuldamata, kuna õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine toimub omandireformi reguleerivates õigusaktides ettenähtud korras. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  22. juuni
  23. a. otsusega linnakohtu otsuse lapsendamise tühistamise tühistamise ning sünniaktis nr. 16 II märkuse annulleerimise osas ja uue otsusega jättis hagi rahuldamata. Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas
  24. oktoobri
  25. a. otsusega hageja kohtuvigade parandamise avalduse alusel ringkonnakohtu otsuse protsessinormi rikkumise tõttu ja saatis asja uueks läbivaatamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu
  26. detsembri
  27. a. otsusega tühistati linnakohtu
  28. mai
  29. a. otsus materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ning hagi jäeti rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt tühistati lapsendamine tol ajal kehtinud Vene NFSV abielu, perekonna ja eestkoste seaduste koodeksi järgi. Kohtule on esitatud A. T ja lapsendajate J. - te avaldused, milles kinnitatakse, et lapsendamine toimus ilma isa nõusolekuta tema välismaal viibimise ajal. Lapsendamise tühistamiseks oli ka lapse enda nõusolek, kes soovis tagasi endist isa- ja perekonnanime. Hageja poolt esitatud tõenditest - Tallinna Vaeslastekohtu
  30. augusti
  31. a. istungi protokoll ja Rakvere-Paide Rahukogu
  32. novembri
  33. a. määrus - ei nähtu, et hageja adopteerimise ajal oleks olnud olemas A. T nõusolek või et seda ei oleks vaja olnud. Vanema nõusoleku puudumine on lapsendamise tühistamise aluseks olenemata sellest, mis motiivil lapse vanem seda taotleb. Peale selle on hagi aegunud. Hageja seletuste kohaselt ei ole talle mingeid uusi asjaolusid lapsendamise tühistamise kohta teatavaks saanud. Kassatsioonkaebuses palus hageja esindaja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud materiaalõiguse norme ja oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme. A. - E. T lapsendamine toimus
  34. a. kooskõlas tol ajal kehtinud seadustega. A. T nõusolek lapsendamiseks ei omanud mingit juriidilist tähendust, sest temalt olid ära võetud vanema võimu teostamise õigused ning sellega oli A. T kaotanud kõik õigused oma lapse suhtes. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt oli lapsendamise tühistamise määrus tehtud kooskõlas
  35. a. kehtinud Vene NFSV abielu, perekonna ja eestkoste seaduste koodeksiga, kuid otsusest ei selgu, milliste sätetega on määrus kooskõlas. Peale selle ei sisalda otsus viidet õigusnormile, mille kohaselt hagi on aegunud. Kuna esimese astme kohtus sellist hagi rahuldamata jätmise motiivi ei käsitletud, on ringkonnakohtu otsus vastuolus ka TsKS §-de 301 lg 2 ja 289 sätetega. Hagi ei ole aegunud, sest aegumise tähtaeg hakkab kulgema alates
  36. juunist
  37. a., kui kassaator sai teada, et
  38. mai
  39. a. määrus ei võimalda tema tunnistamist ORAS § 8 kohaselt omandireformi õigustatud subjektiks. Vastustaja pidas ringkonnakohtu otsust õigeks. Kolleegiumi istungil kinnitas hageja, et tema isa ja lapsendajad on surnud. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub TsKS § 347 p. 1 ja 2 alusel tühistamisele materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kohus on leidnud, et hagi on aegunud. Sellist järeldust tehes pole kohus järginud TsKS §-s 232 lg 4 sätestatut, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse seadused, mida kohus kohaldas. See rikkumine on viinud matriaalõigusnormi väärale kohaldamisele. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millise seaduse järgi ja milliseks ajaks oli hagi aegunud.
  40. septembrist
  41. a. jõustunud TsÜS § 115 p. 4 kohaselt ei kohaldata aegumist perekonnasuhetest tulenevale nõudele, kui perekonnaseadusest ei tulene teisiti. Hagi aegumine ei laienenud üldjuhul perekonnasuhetest tulenevatele nõuetele ka
  42. jaanuarist
  43. a. kuni
  44. jaanuarini
  45. a. kehtinud ENSV abielu- ja perekonnakoodeksi § 11 kohaselt. Sama põhimõte oli kehtestatud
  46. oktoobrist
  47. a. jõustunud NSV Liidu ja liiduvabariikide abielu- ja perekonnaseadusandluse aluste §-s
  48. Ekslik on kassaatori väide, et esmakordselt ringkonnakohtus hagi aegumise kohaldamise nõue on TsKS §-des 301 lg 2 ja 289 sätestatu rikkumine. Tsiviilkolleegium jääb oma
  49. juuni
  50. a. otsuses tsiviilasjas III-2/1-40/95 avaldatud seisukoha juurde, et nõue hagi aegumise kohaldamiseks ei ole TsKS §-s 289 sätestatud uus põhjendus ega §-s 301 lg 2 sätestatud uus nõudmine. Ringkonnakohus leidis, et Tallinna Vaeslastekohtu otsusest ja Rakvere-Paide Rahukogu tsiviilosakonna määrusest ei järeldu, et lapsendamise ajal oleks lapsendamiseks olnud isa nõusolek või et isa nõusolekut poleks vaja olnud. Küsimuse selline asetus on väär. Kui isal olid vanema võimu teostamise õigused lõpetatud, siis tuleb kõigepealt selgitada, kas lapsendamise ajal kehtinud seadus nõudis lapsendamiseks nõusolekut isalt, kelle vanema võimu teostamise õigused olid lõpetatud. BES § 183 kohaselt oli vanema nõusolekut lapsendamiseks vaja siis, kui lapsendatav oli veel vanema võimu all. Kuna vanema võimu teostamise õigus oli hageja suhtes lõpetatud, siis isa nõusolekut lapsendamiseks vaja ei olnud ning asjas ei oma tähtsust, et esitatud tõenditest sellise nõusoleku olemasolu ei nähtu. Kuna lapsendamiseks isa nõusolekut vaja ei olnud, siis ei oma tähtsust ka see, kus isa lapsendamise ajal viibis.
  51. a. kehtinud Vene NFSV abielu, perekonna ja eestkoste seaduste koodeksi § 65 kohaselt võisid eestkoste- ja hooldusorganid vanemate palvel tühistada lapsendamise, kui see
  52. a. kehtinud Vene NFSV abielu, perekonna ja eestkoste seaduste koodeksi § 65 kohaselt võisid eestkoste- ja hooldusorganid vanemate palvel tühistada lapsendamise, kui see oli teostatud vanemate äraolekul või ilma nende nõusolekuta, kui lapse tagasiandmine vanematele oli kooskõlas lapse huvidega. Seega lapsendamise tühistamise eelduseks eestkoste- ja hooldusorgani poolt oli vanema - s.t. isiku, kelle vanema võimu teostamise õigusi polnud lõpetatud - avaldus ja lapsendamine ilma vanema nõusolekuta või tema äraolekul, millele pidid lisanduma lapse huvid. Osundatud koodeksi § 66 kohaselt võisid teised isikud taotleda lapsendamise tühistamist kohtus hagimenetluse korras. Seaduse järgi oleks hageja isa pidanud lapsendamise tühistamist hagema kohtus. Hageja isa avaldas
  53. a. rahvahariduse osakonnale soovi lapsendamise tühistamiseks ja sellega olid nõus ka lapsendajad. Nii hageja isa kui ka lapsendajad vaikisid sellest, et isal olid vanema võimu teostamise õigused lõpetatud. Asjaosaliste esitatud andmete alusel kuulus lapsendamise tühistamine rahvahariduse osakonna pädevusse. Seega lahendas rahvahariduse osakond asjaosaliste soovil ja nende esitatud andmete kohaselt tema pädevusse kuuluvat lapsendamise tühistamist. Tulenevalt Vene NFSV abielu, perekonna ja eestkoste seaduste koodeksi §-dest 59 ja 65 tekitas lapsendamine eestkoste- ja hooldusorgani määrusega lapsendamise õigussuhte ka siis, kui lapsendamisel oli seadust rikutud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb samadest põhimõtetest lähtudes otsustada, kas ekslike asjaolude tõttu lapsendamise tühistamine eestkoste ja hooldusorgani poolt lõpetas lapsendamise õigussuhte. Kui lapsendamise õigussuhe lõppes, siis võimalus saada uuesti lapsendatuks endiste lapsendajate poolt saab toimuda vaid uue lapsendamisega seaduses sätestatud tingimustel. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  54. detsembri
  55. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada advokaadibüroole Kaasik & Co
  56. jaanuaril
  57. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eriarvamusele jäid J. Odar, J. Luik, L. Laarmaa ja T. Vernik. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, Kull, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik J. Odari eriarvamus
  58. a. Eestis kehtinud VNFSV APEK-i § 65 kohaselt kuulus eestkoste- ja hooldusorganite pädevusse üksnes vanemate palvel lapsendamise tühistamine, kui see oli teostatud vanemate äraolekul või ilma nende nõusolekuta, kui lapse tagasiandmine vanematele on kooskõlas lapse huvidega. Ei A. T nõusolek ega tema äraolek saanud takistada lapsendamist, kuna temalt oli ära võetud vanema võimu teostamise õigus. Lapse ema oli surnud. Samal põhjusel puudus A. Tl õigus taotleda lapsendamise tühistamist ja Tallinna Linna Rahvahariduse Osakonna
  59. mai
  60. a. lapsendamise tühistamise määrus, kui rahvahariduse osakonna pädevuse piire ületades ja tegelikult ilma selleks õigustatud vanema avalduseta tehtu, on õigustühine. Seepärast jääb muutmatuks hageja lapsendamise otsus sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega. Järelikult ei ole alust väita, et isa ja poja vahelised õigused ja kohustused taastusid. Eelmärgitud põhjusel ei teki tegelikult lapsendamise tühistamise tühistamise probleemi. Küsitav on seepärast VNFSV APEK-i §-dele 59 ja 65 viitamine lapsendamise tühistamise õiguspärasuse hindamiseks seoses
  61. a. toimunuga, kui asjaosalised taotlesid teadlikult asjaolusid varjates rahvahariduse osakonna määruse tegemist, et kaitsta last. J. Odar L.Laarmaa, J. Luige ja T. Verniku eriarvamus Leiame, et apellatsioonikohtu otsus hagi rahuldamata jätmises oli lõppjärelduses õige. Otsust tulnuks aga muuta põhjenduste osas. Hageja taotles lapsendamise tühistamise määruse õigustühiseks tunnistamist ja lapsendamise kehtivaks tunnistamist. TsÜS § 1 kohaselt sätestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses tsiviilõiguse üldpõhimõtted. See seadus on kohaldatav perekonnaseaduse üldosana. TsÜS § 58 lg 1 kohaselt tekivad tsiviilõigused ja - kohustused seaduses sätestatud sündmustest ja õigustoimingutest. TsÜS § 60 lg 1 mõtte kohaselt on lapsendamise tühistamine õigustoiming, mis on suunatud lapsendamisest tulenevate tsiviilõiguste ja kohustuste lõpetamisele. Selles toimingus on oluline isikute tahe, mis on väljendatud tahteavalduses (TsÜS § 61 lg 1). Lapsendajad, isa ja laps soovisid
  62. a. lapsendamise tühistamist ning sel ajal kehtinud seadus lubas lapsendamist tühistada. Eestkoste- ja hooldusorgan tegi määruse lapsendamise tühistamiseks. Selle määruse alusel saabusid õiguslikud tagajärjed, sealhulgas taastus A. T isadus tulenevalt lapse põlvnemisest ja lapse sünnikandes tema nimi. Lapsendajad teadsid, et nende ja lapse vahelised õigused ja kohustused on lõppenud. Sõltumata sellest, kas lapsendamise tühistamise otsustas
  63. a. eestkoste- ja hooldusorgan või kohus, ei taastu lapsendamise õigussuhe lapsendamise tühistamise õigustühiseks tunnistamisega, sest see ei ole kooskõlas lapsendamise tühistamise ajal lapsendajate poolt avaldatud tahtega. Seetõttu ei ole ka lapsendamise kehtivaks tunnistamine võimalik. Lapsendamise õigussuhe saab uuesti tekkida perekonnaseaduses sätestatud alustel ja korras. L. Laarmaa J. Luik T. Vernik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.