3-2-1-58-97

3-2-1-58-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. mail
2. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja A. Kull, AS-i ENTAL esindaja vandeadvokaat I. Koolmeistri ja AS-i Pärnu Vesi esindaja vandeadvokaat H. Otti osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. aprillil
4. a. AS-i ENTAL kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. detsembri
6. a. otsuse AS-i Pärnu Vesi hagis AS-i ENTAL vastu viivise 370 226 krooni ja 32 sendi saamiseks.
7. juunil
8. a. Pärnu Linnakohtule esitatud hagis palus AS Pärnu Vesi TsK §-de 173 lg 1 ja 174 ning TsÜS § 112 lg 2 alusel AS-lt ENTAL välja mõista viivise 370 226 krooni ja 32 senti. Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid RE Eesti Vesi Pärnu Veevõrk ja kostja
9. oktoobril
10. a. lepingu, mille järgi RE Eesti Vesi Pärnu Veevõrk kohustus ära juhtima kostja heitvee Pärnus Savi 3 ja kostja kohustus selle teenuse eest tasuma igakuulise ettemaksuna 30 000 krooni ning juhul, kui teenuse maksumus kuus ületab ettemaksu, tasuma täiendavalt tasumisele kuuluva summa 5 päeva jooksul arve saamisest arvates. Tasumisega viivitamisel kohustus kostja maksma 0,5 % viivist tasumisele kuuluvast summast iga viivitatud päeva eest. Alates
11. a. lõpust on kostja viivitanud arvete tasumisega üle lepingus kehtestatud tähtaja. AS Pärnu Vesi omandas ülalmärgitud lepingust tuleneva nõudeõiguse kostja vastu
12. veebruaril
13. a. AS-i Pärnu Vesi ja Pärnu Linnavalitsuse vahel sõlmitud lepingu alusel.
14. septembril
15. a. vähendas hageja esitatud nõuet ja palus kostjalt välja mõista 349 207 krooni 32 senti. Pärnu Linnakohus rahuldas
16. septembri
17. a. otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja 349 207 krooni 32 senti viivist ja esindajatasu ning tegi tasaarvestuse enamtasutud riigilõivu osas. Lõplikult mõistis linnakohus kostjalt välja 348 576 krooni 70 senti. Kohtuotsuse motiivide kohaselt kasutas kostja kuni uue lepingu sõlmimiseni
18. jaanuaril
19. a. heitvee ärajuhtimiseks hageja seadmeid ja maksis hageja poolt esitatud arvete alusel hilinemisega. Kostja väide, et ta lõpetas
20. aprillil
21. a. ühepoolselt lepingu, ei ole millegagi tõendatud, kuna ta juhtis oma heitvett kostja trassi edasi ja maksis hageja poolt esitatud arved. Pealegi soovis kostja oma
22. aprilli
23. a. kirjas vähendada teenindusmahtu. Tallinna Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata ja AS-i ENTAL apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonikohus nõustus linnakohtu otsuses toodud põhjendustega. Kostja seisukoht, et leping oli
24. maist
25. a. lõppenud, on ümber lükatud nii asjas kogutud tõenditega kui ka kostja enese faktilise tegevusega - heitvee jätkuv juhtimine kanalisatsioonivõrku ning esitatud arvete alusel tasumine. Kostja väidet, et puudub viivise maksmise kohustus, kuna esitatud arved ei tulene lepingust, sest lepingus oli kehtestatud tasu heitvee ärajuhtimise eest, arvetele aga on märgitud vee ja kanalisatsiooni maks, ei ole linnakohus arutanud ning seetõttu ei vääri see tähelepanu. Kassatsioonkaebuses palub AS ENTAL tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator leiab, et apellatsioonikohus on asunud põhjendamatult seisukohale, et kanalisatsiooniteenuste tarbimise jätkamine ja arvete tasumine näitavad
26. oktoobril
27. a. sõlmitud lepingu jätkumist kõigil selles sätestatud tingimustel.
28. a. alguseks oli kostjal välja kujunenud tahe lõpetada
29. oktoobril
30. a. määramata ajaks sõlmitud leping ja sõlmida uus leping. Nimetatud lepingu tingimuste muutmist ei ole kostja kunagi taotlenud. Lepingu p. 15.1 nägi ette lepingu lõppemise lepingu ühepoolsel lõpetamisel, mis võis toimuda ühe lepinguosalise poolt teisele lepingu lõpetamisest ühekuulise kirjaliku etteteatamisega. Kostja teatas
31. aprilli
32. a. kirjaga AS-le Pärnu Vesi lepingu lõpetamisest alates
33. maist
34. a. Kuna see kiri väljendas kostja otsest tahet lepingu lõpetamiseks ning vastas lepingus sätestatud nõudmistele, siis lõppeski leping alates
35. maist
36. a. Kostja
37. aprilli
38. a. kirjas puurkaevude loetlemine ei anna alust pidada seda lepingu muutmise ettepanekuks, sest leping ei sisaldanud puurkaevude loetelu ega teenuste mahtusid. Põhjendamata on kohtu seisukoht, et peale lepingu lõppemist
39. mail
40. a. kostja poolt kanalisatsiooniteenuste tarbimise sunnitud jätkamine ja selle eest arvete tasumine tähendab seda, et leping ei lõppenud selle lõpetamisest etteteatamise järel. Kostja oli lepingu lõpetanud ning selle kohta kohtule ka tõendid esitanud. Kohtuotsusest ei nähtu, miks ei ole kohus apellandi väiteid arvestanud. Vastustaja palub jätta apellatsioonikohtu otsuse muutmata. Vastustaja leiab, et kassaatori
41. aprilli
42. a. kiri ei olnud suunatud mitte lepingu lõpetamisele, vaid muutmisele, kuna kassaator on kirjas teatanud lepingu lõpetamisest kolme puurkaevu osas, ei ole seda aga teinud ühe puurkaevu osas. Kassaator juhtis ka peale
43. maid
44. a. heitvett linna kanalisatsiooni ja tasus heitvee ärajuhtimise eest esitatud arved. Kolleegiumi istungil palus kassaatori esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada, vastustaja esindaja aga pidas ringkonnakohtu otsust õigeks ja palus jätta selle muutmata. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus kuulub TsKS § 347 p. 2 alusel tühistamisele protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kostja vaidles hagile vastu, väites, et
45. oktoobril
46. a. sõlmitud leping, mille alusel hageja leppetrahvi nõudis, lõppes
47. maist
48. a., kuna
49. aprilli
50. a. kirjaga oli kostja hagejale teatanud selle lõpetamisest alates
51. maist
52. a. ning lepingus oli kokku lepitud, et lepingu saab ühekuulise kirjaliku etteteatamisega ühepoolselt lõpetada.
53. oktoobri
54. a. lepingu ja kostja
55. aprilli
56. a. kirja ärakirjad olid kohtule esitatud. Linnakohus oma otsuses ei andnud õiguslikku hinnangut kostja vastuväidetele hagile ning seda rõhutas kostja ka apellatsioonkaebuses. Kohtu seisukoht, et kostja
57. aprilli
58. a. kiri hagejale lepingu lõpetamise kohta ei olnud lepingu lõppemise aluseks, kuna kostja juhtis heitvett edasi kostja trassi ja maksis hageja poolt esitatud arved, on õiguslikult põhjendamata. Heitvee kanalisatsioonitrassi juhtimise eest tasu maksmise kohustus võib tuleneda nii lepingust kui ka lepinguvälisest kohustisest, kui heitvett juhitakse kanalisatsioonitrassi ilma lepingulise aluseta. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja väite, et ka pärast
59. maid
60. a. pidi ta heitvett kanalisatsioonivõrku juhtima oma tahtest sõltumata, kuna kuskile mujale seda juhtida ei olnud võimalik. Motiveerimata on kohtu järeldus, et
61. aprilli
62. a. kirjas soovis kostja vähendada vaid teenindusmahtu. Kostja ise väitis, et nimetatud kirjas väljendas ta oma otsest tahet lõpetada
63. oktoobri
64. a. leping alates
65. maist
66. a. Kostja poolt
67. oktoobri
68. a. lepingu p. 15.1 alusel hagejale
69. aprillil
70. a. vastavasisulise kirja saatmine (tahte avaldamine) on õigustoiming. Vastavalt TsÜS §-le 65 tuleb õigustoimingu suhtes, mis ei ole tehing, kohaldada tehingu kohta käivaid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus ei ole kostja
71. aprilli
72. a. tahteavaldust tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu kohta käivatest sätetest lähtudes hinnanud. TsKS § 301 lg 1 kohaselt pidi ringkonnakohus apellatsioonkaebuse alusel kontrollima esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust. Apellatsioonikohus oleks pidanud hindama asjas olemasolevaid tõendeid, arvestades tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu kohta käivaid sätteid ning andma õigusliku hinnangu kostja väitele, et
73. oktoobri 1992.a. leping lõppes
74. maist
75. a. Kuna ringkonnakohus seda ei teinud, siis rikkus kohus TsKS § 232 lg 4 sätteid. Kassatsiooniastmes hageja poolt kantud advokaadikulu 4720 krooni väljamõistmine otsustatakse asja sisulisel läbivaatamisel. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
76. detsembri
77. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada AS-le ENTAL
78. veebruaril
79. a. tasutud kautsjon 340 (kolmsada nelikümmend) krooni. Eesistuja J. Luik Liikmed H. Jõks, A. Kull