Obsah (5)

§ 20§ 70§ 77§ 78§ 59

3-2-1-80-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 12. juunil 1997. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja T. Vernik vaatas läbi avalikul kohtuistungil 2. j

§-st 27 lg 2 tulenev tähtajalise töölepingu sõlmimise alus. Vastavalt

§ 20lg 3 p.

3 kantakse tööraamatusse töölepingu alusel töötamise aeg. Kostja kandeid teinud ei ole ning seetõttu tuleb teda kannete tegemisele kohustada. Apellatsioonikohus leidis, et

1. juunil
2. a. sõlmitud töölepingu p-st 4.1, mille järgi pidi töötaja palk olema kokkuleppeline, ei nähtu töötaja palga suurust. Poolte kokkuleppena palga suuruse kohta J. Tarna"inskile 4500 krooni ja M. Tarna"inskajale 2500 krooni kuus - on aktsepteeritav
3. juunil
4. a. sõlmitud kokkulepe. Nimetatud summad on arvestatavad brutosummana, s.t. sisaldavad neid makse, mida vastavalt tulumaksuseadusele peab töötaja maksma. Apellatsioonikohus tuvastas, et töölepingud hagejatega lõpetati
5. detsembril
6. a.
7. juunist
8. a. kuni
9. detsembrini
10. a. pidanuks J. Tarna"inski saama palka 31 500 (7x4500) krooni ja M. Tarna"inskaja 17 500 (7x2500) krooni. Kuna J. Tarna"inskile on makstud palgana 14 500 krooni ja M. Tarna"inskajale 7 500 krooni, siis on J. Tarna"inskil saamata 17 000 (31 500-14 500) krooni ja M. Tarna"inskajal 10 000 (17 500-7 500) krooni. Tulenevalt palgaseaduse §​st 35 maksab tööandja töötajale palga maksmisega viivitamise eest iga viivitatud päeva eest viivist 0,5 % maksmisele kuulunud palgast. Palga maksmisega viivitamise eest peab kostja maksma viivist J. Tarna"inskile 30 540 krooni ja M. Tarna"inskajale 13 803 krooni. Kassatsioonkaebuse esitasid hageja J. Tarna"inski ja kostja AS Unio. Hageja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada saamata jäänud palga ja palga väljamaksmisega viivitatud aja eest viivise maksmise osas ning teha uue otsuse. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et hagejad teadsid töölepingu lõpetamisest
11. detsembril
12. a. Tegelikult töösuhted jätkusid ka pärast nimetatud kuupäeva ning seda asjaolu kostja ei ole vaidlustanud. Ekslik on ringkonnakohtu järeldus, et J. Tarna"inskile maksti palgana 14 000 krooni. Selle summa sai hageja trükikojale värvide ostmiseks ja isiklikult hageja poolt valmistatud reklaamklipi eest. Nende tööde tegemine hageja tööülesannete hulka ei kuulunud. Põhjendamata on apellatsioonikohtu seisukoht, et
13. juuni
14. a. kokkuleppes on märgitud hageja brutopalk. Hageja palus välja mõista kostjalt palga
15. a. juunikuu eest 5 476 krooni ja alates
16. juulist
17. a. 5 976 krooni kuus kuni
18. a. juunini kokku 67 500 krooni ning 78 503 krooni viivist. Vastuses hageja kassatsioonkaebusele palus kostja selle jätta rahuldamata, kuna alusetu ja tõendamata on hageja väide, et tema töötamine AS-s Unio jätkus pärast
19. detsembrit
20. a. Ringkonnakohus on põhjendatult lugenud tõendatuks, et J. Tarna"inski sai 14 000 krooni palgana. Kostja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega tunnistati töölepingud tähtajatuteks ning mõisteti hagejate kasuks välja palk ja viivis. Kostja leidis, et ringkonnakohus tõlgendas vääralt materiaalõiguse norme ning rikkus TsKS § 232 lg 4 sätteid sellega, et hindas tõendeid vaid hagejate seisukohast lähtudes. Ringkonnakohus aktsepteeris hagejate esitatud kokkulepet kokkuleppena palga suuruse kohta, jättes arvestamata kostja direktori seletused, et tema ei ole kokkuleppele alla kirjutanud ja ta ei olnud sellesisulisest dokumendist teadlik kuni hagide esitamiseni. Oma allkirja olemasolu kokkuleppel põhjendas ta sellega, et usaldades AS-i Unio Tallinna esinduse töötajaid, andis ta neile oma allkirjaga blankette tellimuste vormistamiseks.

§ 70

sätestab, et töölepingu tingimuste muutmine vormistatakse kirjalikult töölepingus, kusjuures muudatustele kirjutavad alla tööandja või tema esindaja ja töötaja. Vaidlusalune

1. juuni
2. a. kokkulepe on vormistatud ühe töötaja poolt kahe töötaja ja tööandja nimel. Selles ei ole fikseeritud, millise konkreetse töölepingu või töölepingute muudatus see on. Kostja leidis, et kuna töölepingus oli jäetud konkretiseerimata palga suurus, siis tulenevalt palgaseaduse §-st 2 lg 7 pidi tööandja garanteerima töötajale vähemalt minimaalpalga. Vabariigi Valitsuse
3. juuli
4. a. määrusega nr. 260 kehtestati alates
5. septembrist
6. a. palga alammääraks 450 krooni. Nimetatud palga alammäär kehtis ka
7. a. juunist kuni
8. a. detsembri lõpuni. Sellest tulenevalt oli AS Unio kohustatud maksma hagejatele igakuiselt töötasu 450 krooni. Hagejad töötasid AS-s Unio
9. juunist
10. a. kuni
11. detsembrini
12. a., seega 7 kuud. Selle aja jooksul pidanuksid nad saama töötasu kumbki vähemalt 3150 krooni. Hagejad on saanud AS-lt Unio seaduses ettenähtud palgast rohkem ning seega ei ole neil õigust täiendavatele summadele ei palga ega ka viivise osas. Vastuses kostja kassatsioonkaebusele palusid J. Tarna"inski ja M. Tarna"inskaja jätta kostja esindaja kaebuse rahuldamata. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuste väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonikohus on hagi osalisel rahuldamisel õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme.

§ 77lg 1 p.

2 kohaselt võib tööandja lõpetada töölepingu, mille tähtaeg ei ületa ühte aastat, teatades töötajale töölepingu lõpetamisest kirjalikult viis kalendripäeva enne tähtaja möödumist.

§ 78

sätestab, et kui kumbki pooltest ei nõua määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamist §-s 77 ettenähtud korras või ei sõlmita uut töölepingut ja töösuhted jätkuvad ka pärast lepingutähtaja möödumist, muutub määratud ajaks sõlmitud tööleping määramata ajaks sõlmitud töölepinguks. Apellatsioonikohus leidis õigesti, et töölepingutele kostja tehtud märget lepingu tähtaja pikendamisest 1. jaanuarini 1996. a., ei saa vaadelda lepingu muutmisena, kuna

§ 59lg 5 järgi on töölepingu muutmine lubatud vaid poolte kokkuleppel.

Kuna kostja ei teatanud töölepingu lõpetamisest hagejatele

§-s 77 lg 1 p. 2 sätestatud korras ning ei tõendanud lepingu tähtaja muutmiseks

§-s 70 ette nähtud nõuetele vastava kirjaliku kokkuleppe olemasolu, siis on apellatsioonikohus põhjendatult asunud seisukohale, et määratud ajaks sõlmitud tööleping muutus määramata ajaks sõlmitud töölepinguks. Kolleegium nõustub apellatsioonikohtu seisukohaga, et tähtajalise töölepingu sõlmimisel tuleb tööandjal töölepingusse märkida, millisel

§-s 27 lg 2 sätestatud alusel töötaja tööle võeti. Apellatsioonikohus leidis õigesti, et

1. juuni
2. a. kokkuleppes on hageja palga suurus märgitud summana, millelt kuulub kinnipidamisele tulumaks. Palgaseaduse § 2 lg 1 kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule, samuti seaduse või kollektiivlepinguga ettenähtud juhtudel. Töötajale makstavalt palgalt on tööandja kohustatud kinni pidama tulumaksu kooskõlas tulumaksuseaduse §-ga
3. Tulumaksuseaduse § 9 lg 1 p. 1 kohaselt on palk residendist maksumaksja tulu. Seega on väär hageja väide, et töötaja palgalt kinnipeetava tulumaksu osas võib maksukohuslaseks olla ka tööandja, kui töölepingus on selliselt kokku lepitud. TsKS § 336 lg 1 kohaselt kontrollib kassatsioonikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas apellatsioonikohus on õigesti kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme ning järginud protsessiõiguse norme. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole kassatsioonikohus pädev tõendeid hindama. Hageja vaidlustatud ringkonnakohtu järeldused töölepingu lõpetamisest
4. detsembril
5. a. ning palgana 14 000 krooni maksmisest ning kostja vaidlustatud järeldused määratud ajaks sõlmitud töölepingu muutumisest määramata ajaks sõlmitud töölepinguks ja hageja palga suuruse kindlaksmääramisest
6. juuni
7. a. kokkuleppega põhinevad tõendite hindamisel. Kuna kostja ei tõendanud oma väidet, et ta ei ole
8. juuni
9. a. kokkulepet sõlminud ning lepingus töötasu suurust ei sätestatud, siis apellatsioonikohus käsitles kokkulepet õigesti lepingu osana, mitte aga kokkuleppena töötasu suuruse muutmiseks. Tõendite hindamisel ja asjaolude tuvastamisel ei ole apellatsioonikohus protsessiõiguse norme rikkunud. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
10. veebruari
11. a. otsus muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata. Eesistuja J. Luik Liikmed A. Kull, T. Vernik