3-2-1-83-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 16. juunil 1997. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, Eesti Vabariigi esindaja vandeadvokaat Ä

§ 88

lg 1 järgi peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja väide, et tema rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardi ja erastamisväärtpaberite keskregistri andmete erinevuse on põhjustanud ametiisikute vead andmete kandmisel keskregistrisse, on põhjendamata ja tõenditega kinnitamata. Rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardi põhjal omandas hageja tööaastaid Rein Karmilt rahalises väärtuses 183 900 krooni. Kuna aga R. Karmi andmetes selline summa puudus, siis tööaastaid hagejale tegelikult üle polnud võimalik anda. Kostja esindaja seletuste kohaselt peavad EVP-arve avamiseks kohalikult omavalitsuselt laekuma kõik dokumendid, kuid hageja osas ei ole need senini laekunud. Kassatsioonkaebuses palub I. Karm tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator leiab, et kohus on vääralt tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme. TsK § 448 lg 2 kohaselt vabaneb kahju tekitaja kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süül. Kuni EVP-arve avamiseni vormistasid tehinguid erastamisväärtpaberitega kohalike omavalitsuste selleks volitatud ametiisikud. Vormistamine oli tasuline. Omandiõigus ostetud erastamisväärtpaberi kroonidele tekkis momendil, kui osturaha müüjale tasuti ja ametiisik ostu-müügitehingu rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardil vormistas, olenemata sellest, millal sama ametiisik andmed keskregistrisse edastas või ei edastanud. Peale eelmise tehingu vormistamist oli võimalik vormistada järgmine tehing. Rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaartide ja registriandmete erinevuse põhjuste ja vigade väljaselgitamine ning kõrvaldamine on riigi- ja kohalike omavalitsusasutuste kohustus. Kohus on rikkunud ka protessiõigust, kuna hagejalt nõuti erastamisväärtpaberi ehtsuse tõendamist, kuid kostja ei pidanud tõendama, et tegemist ei olnud ametiisikute vigadega. Vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on õige. Kohtus leidis tõendamist, et kostja ei ole hagejale kahju tekitamises süüdi. Kostja pidi tõendama ainult oma süü puudumist, mitte aga kellegi teise süü olemasolu. Kolleegiumi istungil palus kostja esindaja jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks. Hageja tugines oma nõudes asjaolule, et Eesti Vabariik tekitas talle EVP-arve avamisega viivitamisest tingitud kahju 87 932 krooni. Ringkonnakohus leidis, et see asjaolu ei ole tõendatud.

§ 336

lg 1 kohaselt kontrollib kassatsioonikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas apellatsioonikohus on õigesti kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme ja järginud protsessiõiguse norme. Kassatsioonikohus ei või tuvastada faktilisi asjaolusid (

§ 349lg 2).

Kuna kohus ei tuvastanud, et kostja (riigiteenistujad) oleks hagejale kahju tekitanud, siis seaduslik alus hagi rahuldamiseks puudus. Kassatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud protsessiõiguse normide järgimist tõendite hindamisel. Apellatsioonikohtu otsuses on õigesti viidatud

§-le 88 lg 1, millest tulenevalt peab hageja tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded. Ebaõige on kassaatori väide, et kohus nõudis hagejalt erastamisväärtpaberi ehtsuse tõendamist, kuna kohus ei ole seda teinud. Juhindudes

§-st 346 p. 1, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

1. märtsi
2. a. otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, A. Kull