3-2-1-94-97

3-2-1-94-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. septembril
2. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja T. Vernik, hageja esindaja vandeadvokaat L. Nirgi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. septembril
4. a. OÜ Rakvere KEK kassatsioonkaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. aprilli
6. a. otsuse Martin Udu hagis OÜ Rakvere KEK (endine Rakvere KEK) vastu hüvitise saamiseks tervisekahjustuse eest.
7. märtsil
8. a. esitatud hagis palus Martin Udu Rakvere KEK-ilt välja mõista hüvitise tööõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustuse eest TsÜS §-de 116 ja 164, TsK § 463 lg 1 ja lg 3 p 3 ja Vabariigi Valitsuse
9. juuni
10. a. määruse nr. 172 ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra p-de 1, 2, 7, 11, 18.1 ja 20 alusel. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures autokraanajuhina. Töökoha territooriumil teel autoparklasse
11. detsembril
12. a. hageja libises ja kukkus ning sai tugeva peapõrutuse tagajärjel peaaju kahjustuse. Rakvere ATEK tunnistas hageja töövõimetuks, II grupi invaliidiks, kutsealase töövõime kaotusega 50 %. Kostja maksis hagejale esialgu toetusi, kuid
13. juuni
14. a. kirjaga kostja teatas, et alates
15. juunist
16. a. ei ole võimalik jätkata toetuse maksmist.
17. augustil
18. a. saadetud kirjas teatas kostja, et ta ei ole hagejaga juhtunud õnnetuses süüdi ning ei ole nõus hüvitist maksma. Hageja leidis, et kostja ei taganud ohutuid töötingimusi ning peab hüvitama tervisele tekitatud kahju alates
19. juunist
20. a., mil kostja keeldus hüvitise maksmisest. Hageja palus kostjalt välja mõista perioodi
21. juuni
22. a. kuni
23. mai
24. a. eest ühekordselt 37425 krooni 60 senti ja alates
25. maist
26. a. igakuiselt 1508 krooni 20 senti. Maakohus rahuldas hagi, juhindudes TsÜS §-st 116, TsK §-st 463 lg 1 ja lg 3 p. 3 ja Vabariigi Valitsuse
27. juuni
28. a. määruse nr. 172 p-dest 1, 2, 11, 18.1 ja
29. Maakohus leidis, et hagejaga juhtus
30. detsembril
31. a. tööõnnetus, milles on tõendatud kostja süü. Tunnistajate kinnitusel oli kostja territoorium liivatamata ja libe, mis põhjustas hageja kukkumise ja tervisekahjustuse ning sellest tulenevalt kostja vastutuse. Kostja ei taganud töötajatele territooriumil liikumiseks ohutuid tingimusi. Hageja enda rasket ettevaatamatust ei ole kostja tõendanud. Kuna kostja maksis hagejale pärast õnnetust toetusi, siis oli hagejal alust arvata, et see on kostjapoolne tervisekahjustuse hüvitamine. Esmakordselt keelduti toetuse maksmisest 1992.a. juunikuus ja alates sellest ajast tuleb hageja kasuks hüvitis välja mõista. Viru Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis õiguslikku kvalifikatsiooni, pidades õigeks TsK § 464 lg 1 kohaldamist linnakohtu otsuses viidatud TsK § 463 lg 1 ja lg 3 p. 3 asemel. Ringkonnakohus leidis, et kostja süü on tõendatud. Tööandja on kohustatud tagama ohutud töötingimused. Samuti peab töötaja ohutult pääsema töökohale. Kui ohutus ei ole tagatud, siis õnnetuse korral peab tööandja vastutama töötajale tekitatud kahju eest. Asjas on tõendatud, et hageja kukkus tööajal ja töökoha territooriumil libedal liivatamata teelõigul. See oli tööõnnetus, milles saadud vigastused põhjustasid töötaja invaliidsuse ja tööandja peab tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitama. Õnnetuse asjaolud ja kostja süü on tõendatud tunnistajate R. Relli, V. Petersoni ja S. Senka ütlustega. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli hüvitise väljamõistmine õige alates
32. juunist
33. a. Vabariigi Valitsuse määruse nr 172 p 2 kohaselt hüvitatakse kannatanule kahju sissetuleku ulatuses, millest ta jäi ilma töövõime kaotuse või alanemise tagajärjel ja p 18.1 kohaselt makstakse hüvitist alates päevast, mil töötaja jäi ilma senisest sissetulekust. Kui avaldus kahju hüvitamiseks esitatakse kolme aasta möödumisel p-s 18.1 märgitud tähtajast, siis hüvitatakse kahju avalduse esitamise päevast arvates. Ringkonnakohus leidis, et hageja jäi oma sissetulekust ilma
34. juunil
35. a., s.o. siis, kui kostja teatas, et toetust enam ei maksta ja hüvitis tuleb alates sellest ajast välja mõista. Kassatsioonkaebuses palus kostja apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Kostja leidis, et kohus rikkus protsessiõiguse norme ja tõlgendas vääralt materiaalõiguse norme. Kostja süü hagejaga juhtunud õnnetuses ei ole apellatsioonikohtu otsuses täielikult, igakülgselt ja objektiivselt otsustatud. Kohus viitas tunnistajate ütlustele ühekülgselt. Kostjal ei olnud võimalik üleöö libedaks muutunud territooriumi ohutuks muuta. Vääramatu jõuga seotud asjaolusid kohus ei kaalunud. Kassatsioonkaebuses leiti, et apellatsioonikohus tõlgendas vääralt Vabariigi Valitsuse määruse nr 172 p 18, mis käsitleb 3-aastase tähtaja möödalaskmisena päeva, mil töötajajäi ilma senisest sissetulekust, mitte aga töötaja arvamust või ettekujutust, et ta on ilma jäänud senisest sissetulekust. Apellatsioonikohus jõudis ebaõigele järeldusele, et 3-aastast tähtaega ei rikutud. Apellatsioonikohus ei andnud õiguslikku hinnangut, miks on õige maakohtu järeldus, et hagejal oli alust arvata oma sissetulekute kaotuse ajaks
36. juunit
37. a. Kostja raamatupidamise andmetel maksti hagejale toetust viimati
38. a. jaanuaris, kuid apellatsioonikohus seda ei arvestanud. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et kohtuotsus on õige. Kostja ei taganud ohutut pääsu töökohale ega tõendanud, et ta süü puudus. Viited vääramatule jõule ei ole asjakohased. Kostja viide ajale, millest alates hagejal on õigus hüvitist saada, ei ole õige. Hageja ilmajäämine maksetest toimus pärast kostja
39. juuni
40. a. kirja, milles teatati, et toetusi enam ei maksta. TsÜS § 112 sätestab tsiviilõigusliku kaitse viisiks esmalt selle tunnustamise ja viimasena selle täitmisele sundimise. Kostja tunnistas hageja õigust, kuid keeldus edaspidistest maksetest. Kohus ei rikkunud tõendite hindamise korda. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust. Vabariigi Valitsuse
41. juuni
42. a. määruse nr 172 p 1 kohaselt kannavad organisatsioonid varalist vastutust töötajatele tööülesannete täitmisel organisatsiooni süü läbi nii tema territooriumil kui ka väljaspool seda saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju eest. Organisatsioon vabastatakse kahju hüvitamisest, kui ta tõestab, et vigastus või muu tervisekahjustus ei tekkinud tema süü läbi. Apellatsioonikohus on õigesti tuginenud töökaitseseadusele, Vabariigi Valitsuse määrusele nr 172 ja asjas kogutud tõenditele. Kohus on lugenud süüga seotud asjaolud tõendatuks. Kõiki tõendeid on kohtud hinnanud kooskõlas TsKS §-ga 232 lg
43. Kohtute järeldus, et hagejal on õigus hüvitisele, on kooskõlas seadusega. Vabariigi Valitsuse
44. juuni
45. a. määruse nr 172 p 2 kohaselt seisneb kahju hüvitamine kannatanule rahasummade väljamaksmises sissetuleku või selle osa ulatuses, millest kannatanu jäi ilma töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel, kusjuures hüvitisest arvatakse maha invaliidsuspension ning tervisekahjustusest tingitud lisakulude kompensatsioon. Sama määruse p 18 kohaselt makstakse hüvitist kannatada saanud töötajale alates päevast, mil ta töövigastuse tagajärjel jäi ilma senisest sissetulekust. TsÜS § 108 lg 1 kohaselt tuleb tsiviilõiguse teostamisel ja tsiviilkohustuse täitmisel toimida heas usus. See tähendab seda, et pooled, tunnetades oma õigusi ja kohustusi, täidavad neid vabatahtlikult. Kostja, makstes hagejale toetusi, täitis vabatahtlikult oma kohustust hüvitada hageja tervisele tekitatud kahju (kasvõi osaliselt) ja hageja leppis sellega, pidades toetusi saades oma õiguse teostatuks (kaitstuks). Seejuures ei ole tähtis, kas kostja nimetas väljamakstud summasid toetusteks või kuidagi teisiti ja kas maksed olid regulaarsed või mitte. Apellatsioonikohus on õigesti asunud seisukohale, et hageja jäi senisest sissetulekust ilma
46. juunil
47. a., s.o. siis, kui kostja keeldus toetuse edaspidisest maksmisest. Hüvitis tuleb alates sellest ajast välja mõista. Kassatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud väljamõistetud hüvitise suurust, mistõttu seda osa kohtuotsusest kolleegium TsKS § 336 lg 1 kohaselt läbi ei vaata. Juhindudes TsKS §-st 346 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta muutmata Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 18.aprilli 1997.a. otsus Martin Udu hagis OÜ Rakvere KEK vastu hüvitise nõudmiseks tervisekahjustuse eest. Eesistuja J. Odar Liikmed A. Kull, T. Vernik