← Eesti

3-2-1-96-97

3-2-1-96-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

  1. septembril
  2. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja J. Luik, AS-i Tarveko esindaja vandeadvokaat A. Aadli ja AS-i EMV esindaja vandeadvokaat A. Pilve osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
  3. septembril
  4. a. AS-i Tarveko esindaja vandeadvokaat Aavo Aadli kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  5. aprilli
  6. a. otsuse AS-i EMV hagis AS-i Tarveko vastu laenulepingu täitmiseks, ehitustööde ja ehitusmaterjali eest tasumiseks ning AS-i Tarveko vastuhagis viivise saamiseks. Ringkonnakohtu otsuse järgi sõlmisid AS EMV ja AS Tarveko
  7. veebruaril
  8. a. tööettevõtulepingu, mille kohaselt AS EMV kohustus ehitama AS-le Tarveko elamu Tallinnas Vilmsi
  10. oktoobri
  11. a. lepinguga vormistasid pooled tööettevõtust tekkinud 900 000 krooni suuruse võla laenuna, mille AS Tarveko pidi AS-le EMV tasuma
  12. detsembriks
  13. a. Vastavalt lepingule pidi laenaja maksma laenuandjale intressi 23 % aastas ning võla tähtaegselt tasumata jätmisel viivist 0,3 % viivitatud summalt päevas.
  14. juunil
  15. a. esitas AS EMV Tallinna Linnakohtule hagi AS-i Tarveko vastu tööettevõtust tekkinud võlgnevuse väljamõistmiseks. Täpsustatud hagiavalduses palus AS EMV kostjalt välja mõista kokku 1 468 750 krooni. Hagiavalduse kohaselt võlgnes kostja hagejale laenulepingu järgi 1 098 908 krooni 50 senti, millest põhivõlg oli 600 000 krooni, intress
  16. veebruari
  17. a. seisuga 93 908 krooni 50 senti ja viivis 193 päeva eest 405 000 krooni. Ehitustööde eest ajavahemikul
  18. a. kuni
  19. a. esitatud arvete järgi jättis kostja hagejale tasumata 83 206 krooni 20 senti ja ehitusmaterjalide eest
  20. a. esitatud arvete järgi 286 663 krooni 30 senti. Töö võttis kostja hagejalt vastu
  21. mail
  22. a., kuid tööettevõtjale kokkulepitud tasu ei maksnud.
  23. märtsil
  24. a. esitas kostja vastuhagi kahju 18 233 399 krooni 93 sendi hüvitamiseks. Vastuhagi põhjenduste kohaselt tekitas tööettevõtja kostjale kahju mittekvaliteetse töö ja ehituse täitedokumentatsiooni mittetähtaegse üleandmisega. Täpsustatud nõude kohaselt andis hageja kostjale lepinguobjekti üle
  25. märtsil
  26. a., hilinedes üleandmisega 743 päeva. Lepingu järgi kohustus tööettevõtja ehitise üleandmisega viivitatud aja eest maksma viivist 0,5 % päevas kogu ehituse maksumusest. 14 655 675 krooni suurusest viivisest palus kostja hagejalt välja mõista 4 000 000 krooni. Vastuhagi veelkordse täpsustuse kohaselt nõudis kostja hagejalt 4 000 000 krooni viivist ehitise üleandmisega viivitamise eest
  27. märtsist
  28. a. kuni
  29. maini
  30. a. Linnakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja 1 252 144 krooni 90 senti, sealhulgas 72 109 krooni 60 senti tehtud tööde eest, 286 635 krooni 70 senti materjalide eest, 600 000 krooni laenulepingu järgi, 200 000 krooni viiviseid, 57 937 krooni 25 senti advokaadi abi eest ja riigilõivu 35 462 krooni 35 senti. Otsuse motiivide kohaselt pidi kostja tööettevõtulepingu järgi tasuma ehitustööde tähtaegse teostamise eest 10 päeva jooksul peale akti allakirjutamist 3 945 000 krooni. Aktina käsitlesid pooled igakuulisi õiendeid, mille alusel kostja ka enamiku rahast tasus ning alles kohtumenetluse käigus väitis, et õiendites on juurdekirjutused. Kuna õiendites on lisatööd ja materjalide kallinemine eraldi märgitud, oli kostja eelarve ületamisest teadlik ja tal oli õigus lepingust loobuda. Seda kostja aga ei teinud. Võrreldes õienditega on kostja jätnud tasumata 672 109 krooni 60 senti. Kuna sellest summast 600 000 krooni palub hageja kostjalt välja mõista laenulepingu alusel, siis tuleb kostjalt TsK § 369 lg 1 alusel tehtud töö eest välja mõista 72 109 krooni 60 senti. Ehitusmaterjalide eest pidi kostja
  31. a. jooksul hagejale tasuma kokku 489 287 krooni. Sellest summast on tasutud 202 651 krooni 70 senti. Seega tuleb materjalide eest kostjalt välja mõista 286 635 krooni 70 senti.
  32. oktoobril
  33. a. sõlmitud laenulepingu alusel on kostja tasunud põhivõlga 300 000 krooni, kuid tasumata on 600 000 krooni, mis tuleb kostjalt välja mõista. Kostja väide võla tasumise kohta ei ole põhjendatud. Viivist tuleks kostjal laenulepingu kohaselt tasuda 1 333 800, mis on aga ülemäära suur. Juhindudes TsK §-st 194, tuleb kostjalt välja mõista viivist 200 000 krooni. Nõue intresside osas ei ole aga seaduslik, kuna TsK § 182 kohaselt ei ole protsentide võtmine rahaliste kohustiste järgi lubatud, välja arvatud krediidiasutuste operatsioonid. Vastuhagi jättis linnakohus rahuldamata. Kohus leidis, et vastavalt kokkuleppele pidi ehitis valmima
  34. veebruariks
  35. a., kuid tööde üleandmis-vastuvõtmisakt koostati alles
  36. mail
  37. a. Seda tuleb lugeda ka tööde üleandmise kuupäevaks. Esitatud tõendite alusel ei ole võimalik eristada lepinguliste ja lepinguväliste tööde lõpetamise kuupäevi, kuna korrektseid üleandmisvastuvõtmisakte ei vormistatud ning lisatöid tehti poolte esindajate seletuste ja esitatud kirjalike tõendite kohaselt pidevalt kõrvuti lepinguliste töödega. Viivist on tellijal lepingu kohaselt õigus nõuda aga vaid lepinguliste tööde üleandmisega hilinemise korral ning lähtudes lepingus kokkulepitud objekti maksumusest. Ka ei ole tõendatud hageja süü tööde üleandmises kokkulepitust hilisemal tähtajal, mis on viivise maksekohustuse tekkimise vajalikuks tingimuseks nii pooltevahelise lepingu kui ka TsK § 376 lg 1 alusel. Tööettevõtja süü puudumine on tõendatud poolte esindajate seletustega ja kohtule esitatud kirjalike tõenditega selle kohta, et kokkulepete ja pakkumiste alusel tehti hageja poolt objektil lepinguväliseid töid, objektil töötas mitmeid teisi alltöövõtjaid, augustist
  38. a. alustas kostja juba korterite müüki. Tallinna Ringkonnakohus jättis kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et vastuhagi rahuldamata jätmine on õige ja piisavalt motiveeritud. Tööettevõtulepingus leppisid pooled kokku, et hageja ehitab elamu pakkumises esitatud mahus vastavalt projektile. Täiendava kokkuleppe kohaselt oli töö tähtajaks
  39. veebruar
  40. a. Lepingu lisast ja poolte seletustest nähtub, et lepingu objektina pidasid pooled silmas majakarpi. Apellatsioonikohtu istungil võttis kostja esindaja õigeks, et veel
  41. a. jaanuaris-veebruaris muutis kostja elamu kuuenda korruse ja katuse projekti. Sellega tekitas kostja ise olukorra, kus hageja ei saanudki talle majakarpi tähtaegselt üle anda. Ka võttis kostja esindaja õigeks, et kostja ei suutnud oma maksekohustust täita ning võlgnes hagejale pidevalt raha. Kassatsioonikaebuses palub AS-i Tarveko esindaja muuta ringkonnakohtu otsust AS-i Tarveko vastuhagi rahuldamata jätmise osas ning mõista AS-lt EMV välja viivis 2 600 000 krooni. Kaebuses leitakse, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Ringkonnakohtu otsus ei ole vastavuses TsKS § 232 lg 4 nõuetega. Ringkonnakohus ei ole ole põhjendanud, miks apellandi väiteid ei saa arvestada ning on põhjendanud vastuhagi rahuldamata jätmist hoopis alusel, mida linnakohtu otsuses ei olnud esile toodud. Ka ei ole otsuses näidatud, milliseid materiaalõiguse norme ringkonnakohus vastuhagi rahuldamata jätmisel kohaldas. Vastustaja kassatsioonkaebusega ei nõustu ning palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kolleegiumi istungil palus AS-i Tarveko esindaja kassatsioonkaebuse rahuldada selles toodud motiividel, AS-i EMV esindaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsuse muutmiseks ei ole alust. TsKS § 301 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust ainult kaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses esimese astme kohtu otsuse vastuhagi rahuldamata jätmise osas motiivil, et kohus on tõendeid vääralt hinnates põhjendamatult leidnud, et hageja ei ole süüdi lepinguliste tööde üleandmisega viivitamises. Seega oli apellatsioonkaebus vastuhagi rahuldamata jätmise osas esitatud tõendite hindamise peale. Linnakohtu otsuses on motiveeritud, mille alusel pidas kohus tõendatuks hageja süü puudumise tööde üleandmisega viivitamises. Otsuses on märgitud, millistel tuvastatud asjaoludel ja tõenditel kohtu selline järeldus rajaneb. Kuna ringkonnakohus leidis, et esimese astme kohtu poolt tõenditele antud hinnangut ja kohtuotsust ei ole vaja muuta, siis tulenevalt TsKS §-st 313 lg 2 ei pidanud apellatsioonikohus oma otsuses kordama esimese astme kohtu põhjendusi. Ekslik on kassaatori väide, et ringkonnakohus on põhjendanud vastuhagi rahuldamata jätmist alusel, mida linnakohtu otsuses polnud esile toodud. Apellatsioonkaebuse vastuses tugines kostja ka asjaoludele, et veel
  42. a. veebruaris muudeti elamu projekti ning kostja jättis pidevalt maksmata tööde eest esitatud arved. Nimetatud asjaoludega põhjendas hageja tööde üleandmisega viivitamist ka esimese astme kohtus. Ringkonnakohtu istungil võttis kostja (apellandi) esindaja need asjaolud omaks. Hageja (vastustaja) vastuväidete aluseks olevate asjaolude tuvastamisega kohtuotsuses vastas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele ja põhjendas kaebuse rahuldamata jätmist. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  43. aprilli
  44. a. otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed A. Kull, J. Luik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.