3-2-1-105-97 KOHTUOTSUS

ti Vabariigi nimel Tartus 2. oktoobril 1997 a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus:

istuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik, kostja esindaja vandeadvokaat L. Biini osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil

1. septembril 1997 a. Marika Küti kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
2. mai 1997 a. otsuse Dea-Mai Küla hagis Kadrioru Kinnisvarahoolduse ME ja Marika Küti vastu ostu-müügilepingu tühistamiseks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt esitas Dea-Mai Küla Tallinna Linnavalitsusele avalduse Tallinnas Raua põik 3-8 korteri tagastamiseks. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni
3. oktoobri 1993 a. otsusega jäeti D.-M. Küla avaldus rahuldamata ning teda ei tunnistatud Raua põik 3-8 korteri suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Tallinna Linnavalitsuse
4. novembri 1993 a. korraldusega jäeti selle otsuse peale esitatud kaebus rahuldamata. ÕVVTK keskkomisjon jättis
5. detsembri 1993 a. otsusega rahuldamata D.M. Küla kaebuse eelnimetatud otsuse ja korralduse peale. Tallinna Linnakohus jättis
6. novembri 1994 a. otsusega rahuldamata D.-M. Küla hagi Tallinna Linnavalitsuse vastu omandiõiguse tunnistamiseks õigusvastaselt võõrandatud varale. Tallinna Ringkonnakohus jättis
7. veebruari 1995 a. otsusega linnakohtu otsuse muutmata.
8. aprillil 1995 a. esitas D.-M. Küla avalduse ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile
9. oktoobri
10. a otsuse uueks läbivaatamiseks, lisades avaldusele täpsustavad tõendid.
11. novembril 1995 a. sõlmiti Kadrioru Kinnisvarahoolduse Munitsipaalettevõtte ja Marika Küti vahel ostu-müügileping, millega M. Küti omandas 39/100 mõttelist osa (2 tuba) Raua põik 3​8 5​toalisest korterist. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni
12. aprilli 1996 a. otsusega tunnistati hageja Raua põik 3-8 korteri osas omandireformi õigustatud subjektiks. Tallinna Linnavalitsuse
13. juuni 1996 a. korraldusega tagastati D.-M. Külale Raua põik 3-8 korterist 61/100 mõttelist osa hoone mõttelise osana ning otsustati kompenseerida 39/100 mõttelist osa hoonest. Hageja palus tunnistada
14. novembril 1995 a. sõlmitud ostu-müügilepingu tühisust eluruumide erastamise seaduse (

) § 3 lg 5 p 4 ja § 5 lg 1 p 1 rikkumise tõttu. Tallinna Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus leidis, et ostu-müügilepingu tühistamiseks ei ole alust. Eluruumide erastamise seaduse kohaselt ei kuulu erastamisele õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud ettenähtud korras avaldus, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni. Kadrioru Kinnisvarahoolduse ME ja M. Küti vahel ostumüügilepingu sõlmimise ajal,

1. novembril 1995 a. oli jõus ÕVVTK
2. oktoobri 1993 a. otsus Raua põik 3-8 korteri mittetagastamise kohta. Seega oli hageja avaldus vara tagastamiseks lahendatud, mistõttu korteri erastamine M. Kütile oli seaduslik. Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tunnustas
3. novembril
4. a Kadrioru Kinnisvara ME ja M. Küti vahel sõlmitud ostu-müügilepingu tühisust. Otsuse kohaselt ei arvestanud linnakohus otsuse tegemisel asjaolu, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p 36 kohaselt võib uute asjaolude ilmnemisel esitada kohalikule komisjonile avalduse, kes vaatab selle läbi ühe kuu jooksul avalduse saamise päevast. Arvestades hageja poolt esitatud täiendavaid dokumente, ei olnud vaidlusaluse ostu-müügilepingu sõlmimise ajal korteri tagastamise küsimus veel lahendatud. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon võttis täiendavate tõendite alusel
5. aprillil 1996 a. vastu otsuse, millega tühistas
6. oktoobri 1993 a. otsuse ning tunnistas D.-M. Küla omandireformi õigustatud subjektiks Raua põik 3-8 asuva korteri suhtes. Vastavalt

§ 5

lg 1 p 5 oleks kostjal olnud eluruumi ostmise

õigus siis, kui kostja oleks saanud kohalikult omavalitsuselt kirjaliku teate, et kostja M. Küti poolt üürilepingu alusel kasutatav eluruum on erastmise objektiks. Selline Tallinna Linnavalitsuse teade aga asjas puudub. Seega on vaidlustatud eluruumi ostu-müügileping vastuolus eluruumide erastamise seaduse nõuetega ning TsÜS § 66 lg 2 kohaselt tühine ning kehtetu algusest peale. Kassatsioonkaebuses palub M. Küti tühistada ringkonnakohtu otsuse

§ 5lg 1 p 5 väära tõlgenduse ja Ts

ÜS § 66 alusetu kohaldamise ning protsessiõiguse normide rikkumise tõttu. TsKS § 228 lg 2 kohaselt peab kohtuotsus rajanema tõenditel, mida uuriti kohtuistungil. Tõendeid, et

1. novembri 1995 a. seisuga oleks olnud lahendamisel täiendav avaldus, ei ole. Apellatsioonikohus ei ole õiguslikult hinnanud Tallinna Linnavaraameti poolt
2. juunil 1995 a. väljastatud teatist, milles kohalik omavalitsus kinnitab erastamise õigust. Samuti oli vastavalt ÕVVTK
3. oktoobri 1995 a. Kesklinna Valitsusele adresseeritud kirjale
4. oktoobril 1995 a. lahendatud D.-M. Küla
5. aprillil 1995 a. esitatud täiendav avaldus ja esialgset otsust ei muudetud. M. Küti esitas avalduse eluruumi erastamiseks enne
6. märtsi
7. a. Sellel ajal kehtinud eluruumide erastamise seaduse redaktsiooni kohaselt tekkis üürnikul avalduse esitamise momendist eluruumi erastamise

õigus, mis oli sõltuvuses sama seaduse §-s 3 lg 5 p 4 märgitud tagastamise või kompenseerimise küsimuse lahendamisest. Vaidlusaluse korteri tagastamise küsimus oli lahendatud ÕVVTK 11. oktoobri 1993 a. otsusega. Seega tekkis M. Kütil erastamise

õigus enne 15. märtsil 1995 a. tehtud seaduseparandust.

§ 5

lg 1 p 5 uue redaktsiooniga laiendati eluruumide erastamise

õigust omavate isikute ringi, mitte aga ei ahendatud seda. Vastustaja kaebusega ei nõustu ning leiab, et ringkonnakohtu otsus on õige. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsKS § 347 p 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normide väära kohaldamise ja protsessiõiguse normide rikkumise tõttu.

§ 3

lg 5 p 4 sätestab, et erastamisele ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt tõestatud allkirjaga kirjaliku loobumiseni vara tagastamise nõudest. Ringkonnakohus tuvastas, et D.-M. Küla esitas

1. aprillil 1995 a. komisjonile avalduse asja uueks läbivaatamiseks, lisades avaldusele
2. augustil 1995 a. täpsustavaid tõendeid. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p-st 36 tulenevalt on komisjoni otsuse uuesti läbivaatamise eelduseks uued asjaolud, mis võivad tingida tehtud otsuse muutmise. Täiendavate tõendite alusel tühistas linnakomisjon
3. aprillil 1996 a. komisjoni
4. oktoobri 1993 a. otsuse ning tunnistas D.-M. Küla omandireformi õigustatud subjektiks Raua põik 3-8 korteri suhtes. Ringkonnakohus, leides, et korteri ostu-müügilepingu sõlmimise ajal
5. oktoobril 1995 a. ei olnud hagejale korteri tagastamise küsimus veel lahendatud ning korteri ostu-müügileping on seetõttu vastuolus

§-ga 3 lg 5 p 4, pidi tulenevalt TsKS-st § 232 lg 4 otsuses põhjendama, miks ta jätab arvestamata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise toimikus oleva Tallinna Linnavaraameti vara tagastamise osakonna

1. oktoobri
2. a kirja nr 1347, milles märgitakse, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
3. oktoobri 1995 a. istungil oli D.-M. Küla avaldus korteri Raua põik 3-8 tagastamiseks ja kompenseerimiseks uuesti arutusel ning
4. oktoobri 1993 a. otsus jäeti muutmata. Selle kirja kohaselt oli tagastamise küsimus lahendatud. Ainuüksi sellest, et
5. aprillil 1996 a. komisjon tühistas
6. oktoobri 1993 a. otsuse ja tunnistas hageja õigustatud subjektiks, ei järeldu, et ostu-müügilepingu sõlmimise ajal
7. novembril 1995 a. oli hagejale korteri tagastamise avaldus läbivaatamisel. Muid eluruumi erastamist takistavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud

§-s 5 lg 1 p 5 sätestatut, asudes seisukohale, et M. Kütil olnuks eluruumi ostmise

õigus siis, kui kostja oleks saanud kohalikult omavalitsuselt kirjaliku teate, et M. Küti poolt üürilepingu alusel kasutatav eluruum on erastamise objektiks.

§ 5

lg 1 p 5 kohaselt on eluruumi ostmise

õigus sama seaduse §-s 3 lg 5 p 4 nimetatud eluruumi üürnikul või ühel täisealisel temaga koos elaval perekonnaliikmel vastavalt

§ 4p 1 kohasele kokkuleppele ka pärast 1995.

a

1. märtsi, juhul kui avaldus eluruumi erastamiseks on esitatud kolme kuu jooksul pärast kohalikult omavalitsuselt kirjaliku teate saamist, et üürilepingu alusel kasutatav eluruum on erastamise objektiks. Sellise teatena on käsitletavad ka Tallinna Linnavaraameti
2. juuni 1995 a. teatis ja
3. oktoobri 1995 a. kiri nr 1347.

§-s 5 lg 1 p 5 sätestatud kohaliku omavalitsuse kirjalik teade ei ole mitte eluruumi ostmise

õiguse õiguslikuks aluseks, vaid sellega informeeritakse tagastamise küsimuse lahendamisest ja sätestatakse tähtaja algus, mille jooksul õigusvastaselt võõrandatud eluruumi üürnikul või ühel täisealisel temaga koos elaval perekonnaliikmel peab olema esitatud avaldus eluruumi

õigusega ostmiseks. Juhindudes TsKS §-st 346 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

1. juuni 1997 a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Marika Kütile
2. juunil 1997 a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

istuja H. Jõks Liikmed J. Luik, T. Vernik