3-2-1-112-97

3-2-1-112-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. oktoobril
2. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, hageja J. Zopi ja tema esindaja vandeadvokaat V. Kallaste osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. oktoobril
4. a Jaan Zopi kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. mai
6. a otsuse Jaan Zopi hagis Aivar Tiksi ja Väimela Põllumajanduse OÜ (end. Väimela Sovhoostehnikum) vastu ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ja hoonete tagastamiseks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt küüditati Jaan Zopp
7. märtsil
8. a. Enne küüditamist oli J. Zopp Võru maakonnas Vagula külas kahe kõrvutiasuva talu omanik. ENSV Ülemkohtu Presiidiumi
9. septembri
10. a määrusega J. Zopp rehabiliteeriti koos konfiskeeritud vara tagasisaamise õigusega, kuid ta ei taotlenud Saksa nr 10 talu hooneid, sest sellel ajal kehtinud seaduste kohaselt ei võinud keegi omada kaht majavaldust.
11. aprillil
12. a esitas J. Zopp avalduse rehabiliteeritutele vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonile ning
13. novembri
14. a otsusega tunnistas Võru Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon J. Zopi omandireformi õigustatud subjektiks Saksa nr 10 ja Ivani nr 8 talu maade ja Saksa nr 10 talu hoonete osas. Kuna Väimela Sovhoostehnikum (Väimela ST) müüs
15. a detsembris Saksa nr 10 talu hooned Aivar Tiksile, ei ole neid J. Zopile tagastatud. Hagis Võru Maakohtule palus J. Zopp, juhindudes TsÜS §-dest 61 lg 1 ja 2, 66, 67, 71 ja 80 ning põhiseaduse §-dest 13, 15 32 ja 54 tunnistada kehtetuks
16. detsembril
17. a Väimela ST ja A. Tiksi vahel sõlmitud hoonete ostu-müügileping ning tagastada hooned hagejale. Hageja leidis, et Väimela ST ei võinud taluhooneid müüa, sest hoonete omanik võis ENSV Ministrite Nõukogu
18. veebruari
19. a määrusega nr 81 kehtestatud massirepressioonide läbi kannatanutele vara tagastamise ja kahju hüvitamise korra kohaselt igal ajal nõuda riigi valduses oleva vara omanikule tagastamist. Kui Väimela ST lepingu sõlmimisel hooneregistri puudulike andmete tõttu ei teadnud hoonete varasemast kuulumisest represseeritule, on tegemist eksimusega ning tehing kuulub tühistamisele. Kostjad hagiga ei nõustunud, leides, et Väimela ST ei saanud vaidlusaluseid hooneid algselt represseeritu varana. Kuna hageja ei pöördunud enne
20. aprillil
21. a majandi ega riigiorganite poole taotlusega hooneid tagasi saada, ei teadnud kostjad, et hooned varem J. Zopile kuulusid. Maakohus jättis
22. detsembri
23. a otsusega hagi rahuldamata. Kohus leidis, et Ministrite Nõukogu
24. veebruari
25. a määrusega nr 81 kehtestatud korra kohaselt tegid linnade ja rajoonide täitevkomiteede komisjonid kodanike avalduste alusel kindlaks rehabiliteeritutele tagastatava vara koosseisu ja maksumuse. Komisjoni poolt koostatud akti alusel vastuvõetud otsusega kohustas linna või rajooni täitevkomitee riigiorganeid ja ettevõtteid, kelle käes oli tasuta saadud vara, selle määratud tähtajaks tagastama. Need õigusaktid aga ei piiranud juriidilistel isikutel nende käes oleva vara müümist enne tagastamisotsust. Vaidlustatud ostu-müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud J. Zopp esitanud avaldust Saksa nr 10 talu hoonete tagastamiseks ning puudus täitevkomitee otsus, mis kohustanuks Väimela ST-i hooneid J. Zopile tagastama. Seetõttu ei ületanud Väimela ST ostumüügitehingu tegemisel oma õigusvõimet, sest seda ei olnud piiratud. Vaidlustatud tehingu puhul ei ole kohaldatavad tsiviilseadustiku üldosa seaduse paragrahvid, sest tehing tehti
26. detsembril
27. a, tsiviilseadustiku üldosa seadus jõustus
28. septembril
29. a ning selle § 175 ei anna §-dele 61, 66 ja 67 tagasiulatuvat jõudu. Samuti ei oma tagasiulatuvat jõudu põhiseadus ning hageja viited tema põhiseaduslike õiguste rikkumisele enne põhiseaduse jõustumist ei ole asjakohased. Olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu saab kehtetuks tunnistada üksnes eksinud isiku nõudel, kuid ostu-müügilepingu pooled ei ole seda taotlenud. Kohus leidis, et lepingu kehtivus tuleb lahendada selle sõlmimise ajal kehtinud TsK § 61 alusel, mille kohaselt seaduse nõuetele mittevastav tehing on kehtetu. Vaidlusalune ostu-müügileping ei ole vastuolus selle tegemise ajal kehtinud seaduste ja teiste õigusaktidega, kuna leping on vormistatud kirjalikult ning notariaalselt tõestatud. Tartu Ringkonnakohus jättis J. Zopi apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on andnud põhjaliku hinnangu kõigile hageja väidetele. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning seetõttu ei pidanud ringkonnakohus TsKS § 313 lg 2 kohaselt vajalikuks selle põhjendusi korrata. Kassatsioonkaebuses palub J. Zopp tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kassaator leiab, et kohus on seadust ebaõigesti kohaldanud, sest kohus leidis, et enne omandireformi aluste seaduse § 18 vastuvõtmist ei keelatud tagastatava vara omandivormi muuta ning ei olnud keelatud represseeritute vara müük hoolimata
30. detsembril
31. a vastuvõetud seadusest kohtuväliste massirepressioonide kohta Nõukogude Eestis 1940-
32. a. Selline seisukoht on ilmselt vale, sest kõik hiljem vastuvõetud seadusandlikud aktid: omandireformi aluste seadus, maareformi seadus jne. kinnitavad, et sooviti heastada represseeritutele tehtud ülekohut. Kui Väimela ST müümise hetkel ei teadnud, et hooned kuulusid represseeritule, siis oli tegemist eksitusega, mida saab parandada tehingu kehtetuks tunnistamisega eksimuse tõttu ning hoonete hagejale tagastamisega. Väimela Põllumajanduse Osaühing (end. Väimela ST) kaebusega ei nõustu. Kolleegiumi istungil jäid J. Zopp ja tema esindaja kaebuses väljendatud seisukoha juurde. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu TsKS § 347 p 1 alusel. Ostu-müügilepingu sõlmimise ajal
33. a detsembris oli vaidlusalune elamu (taluhooned) Väimela Sovhoostehnikumi bilansis ja kuulus riigi elamufondi. Sel ajal kehtinud Eesti NSV Ministrite Nõukogu ja Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu
34. juuli
35. a määrusega nr 276 kinnitatud Riiklikku ja ühiskondlikku elamufondi kuuluvates elamutes korterite kodanikele müümise ning nende korrashoiu ja remondi kulude jaotamise määrustiku punkt 13 alapunkt 5 keelas müüa maju ja kortereid, mis kuulusid represseeritud kodanikele, kes on rehabiliteeritud, kuni majade ja korterite neile tagastamise küsimuse lahendamiseni. Osundatud määrusega piiras riik tema elamufondi kuuluvate majade ja korterite käsutamisõigust. Keelule vaatamata müüs Väimela Sovhoostehnikum taluhooned A. Tiksile. Ringkonnakohus ei ole hagi lahendamisel neid sätteid arvestanud. Kohus peab võtma seisukoha samuti selles osas, mis puudutab hoonete tagastamist ja otsustama, kas see kuulub kohtu või ÕVVTK kompetentsi. Juhindudes TsKS §-st 347 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
36. mai
37. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Jaan Zopile
38. juunil
39. a tasutud kautsjon 423 (nelisada kakskümmend kolm) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed: H. Jõks, L. Laarmaa