3-2-1-125-97

3-2-1-125-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. novembril 1997.a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja H. Jõks, S. Barkovskaja osavõtul ja tõlk L. Lombi juuresolekul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
2. oktoobril 1997.a Svetlana Barkovskaja kassatsioonkaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
3. mai
4. a otsuse Svetlana Barkovskaja hagis OÜ Silva vastu saamata jäänud palga, lõpparve kinnipidamise ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga nõudes. Kohtla-Järve Linnakohtule esitatud hagiavalduses nõudis hageja OÜ-lt Silva 6870 krooni väljamõistmist põhjusel, et hageja töötas kostja juures
5. aasta detsembris ja
6. aasta jaanuaris, täites mitmesuguseid tööülesandeid, kuid kostja temaga kirjalikku töölepingut ei sõlminud. Nende kahe kuu eest kostja temale palka 4580 krooni ei maksnud ning vastavalt TLS §-le 119 lg 2 tuleb kostjalt välja mõista ka 2290 krooni lõpparve maksmisega viivitamise eest. Kohtuistungil hageja suurendas oma nõuet ja palus kostjalt välja mõista 4580 krooni saamata jäänud palka, 0,5% lõpparve kinnipidamise eest, s.o. 143 421 krooni ja sunnitud töölt puudumise aja eest
7. aasta veebruarist kuni
8. aasta novembrini 44 000 krooni, kokku 192 001 krooni. Kostja ei ole töölepingut lõpetanud. Kohtla-Järve Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt oli hageja töölepingu kehtivus kindlaks määratud
9. juulist
10. a kuni
11. novembrini
12. a. Ei ole tõendatud hageja töötamine kostja juures
13. aasta detsembris ja
14. aasta jaanuaris. Kuna nõue palga osas ei kuulu rahuldamisele, siis ei kuulu rahuldamisele samuti hageja nõue lõpparve kinnipidamise ja sunnitud töölt puudumise aja eest. Viru Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja ja kostja vahel oleksid olnud vaidlusalusel perioodil töösuhted. Hagejaga töölepingut ei sõlmitud, puudus kokkulepe palga ja tööaja kohta ning hageja tööraamatus tööle võtmise kanne. Tõendatud on, et poolte vahel oli
15. aasta juulist kuni novembrini tsiviilõiguslik suhe (tööettevõtt) ja hageja on saanud tehtud töö eest tasu. Apellatsioonkaebuse väide, et vaidlusalusel perioodil töötamise fakti tõendavad tehtud tööde aktid ja palgakorraldused, ei anna alust hagi rahuldamiseks. Dokumentidest ei nähtu hageja töötamine OÜ-s Silva. E. Lavrentjeva avaldust ei saa apellatsioonikohus arvestada, kuna teda ei ole linnakohtus tunnistajana üle kuulatud. Kassatsioonkaebuses palus hageja Viru Ringkonnakohtu otsuse tühistada. Kassaator vähendas hagi hinda 45 424 krooni 85 sendini. Kassaator leidis, et apellatsioonikohus on jämedalt rikkunud protsessiõiguse norme. Kaebuse kohaselt ei kohelnud ringkonnakohus õigusemõistmisel pooli võrdsetena. Ringkonnakohus ei ole hinnanud tõendeid täielikult ja objektiivselt. Apellatsioonikohus rikkus TsKS § 98 sätteid. Apellatsioonikohtus tõendeid ei taasesitatud, kuid kohus ei avaldanud protokolle ja dokumente ega andnud hinnangut tunnistaja A. Grigorjevi ütlustele. Kohus rikkus TsKS § 103 ja 104 sätteid sellega, et ei võtnud tarvitusele abinõusid E. Lavrentjeva ülekuulamiseks ning ei teinud midagi tunnistaja N. Veressova kohtusse toimetamiseks. Kohus rikkus TsKS § 188 ja § 189 sätteid käekirjaekspertiisi määramise osas. Vastustaja OÜ Silva vastust kassatsioonkaebusele ei esitanud. Kolleegiumi istungil jäi kassaator kassatsioonkaebuse väidete juurde. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Apellatsioonikohus rikkus TsKS § 98 lg 2 sätteid. Kui tõendit apellatsioonikohtus ei taasesitata, avaldatakse esimese astme kohtus protokollitu, samuti dokumendid. Apellatsioonikohtu
16. mai
17. a kohtuistungi protokolli kohaselt esimese astme kohtule esitatud tõendeid apellatsioonikohtu istungil ei avaldatud. Seega on põhjendamatu apellatsioonikohtu väide, et dokumentidest ei nähtu hageja töötamine OÜ-s Silva. Õige on kassatsioonkaebuse väide, mis oli esitatud ka apellatsioonkaebuses, et kohus tunnistaja A. Grigorjevi ütlustele ning toimikusse võetud täidetud tööde aktidele ja
18. a detsembri ja
19. a jaanuari palgakorraldustele hinnangut ei andnud. Apellatsioonikohus ise neid tõendeid vahetult ei uurinud. Põhjendamatu on kassatsioonkaebuse väide tunnistaja E. Lavrentjeva avalduse kui tõendi kohta. Apellatsioonikohus asus õigesti seisukohale, et tunnistajat kohtuistungil üle ei kuulatud. Hageja tunnistaja E. Lavrentjeva ülekuulamist kohtuistungil ei taotlenud. Kaebuse väited tunnistaja N. Veressova sundtoomise ja ekspertiisi määramise kohta jätab kolleegium tähelepanuta. Neid väiteid ei esitatud apellatsioonkaebuses. TsKS § 301 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust ainult kaebuse ja sellel esitatud vastuväidete piires. Juhindudes TsKS § 346 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
20. mai
21. a otsus tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Ljudmilla Andrejevale
22. juulil
23. a makstud kautsjon 453 (nelisada viiskümmend kolm) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa