3-2-3-2-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 16. jaanuaril 1997. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa vaatas läbi avalikul kohtuistungil

) § 18 lg 3 alusel kannatanule tekitatud liikluskahju 4858 krooni. ELKF palus TsK §​de 448, 458 ja 460 alusel kostjalt välja mõista liikluskahju ja menetluskulu kokku 5587 krooni. Lääne Maakohus jättis hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt puudub alus regressinõude rahuldamiseks, kuna

§ 29

sätestab kindlustusandja regressiõiguse piiramise ning seadusest ei tulene, et sõidukijuht, kes põhjustas liikluskahju kindlustamata sõidukiga, peaks tekitatud kahju väljamakstud hüvitise suuruses ELKF-le hüvitama. Kuuekordse makse kindlustamata sõiduki kasutamise aja eest on kostja kooskõlas liikluskindlustuse seaduse § 9 lg 2 tasunud. Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt ei ole vaidluse lahendamisel kohaldatavad TsK §-dest 224, 448, 458 ja 460 tulenevad üldpõhimõtted, kuna liikluskahju hüvitamist regressi korras reguleerib

§ 29, mis kehtestab selleks puhuks erandi. Ts

ÜS § 3 kohaselt kohaldatakse üld- ja erisätte olemasolu korral erisätet.

§-s 29 piiratakse kindlustusandja regressiõigust, sätestades, et kindlustusseltsil ja liikluskindlustuse fondil on õigus esitada regressinõudeid sõiduki juhi vastu üksnes juhul, kui nimetatu on tekitanud liikluskahju alkoholi- või narkootikumijoobes või olles muu tugevatoimelise aine mõju all või omamata vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust. Seadusest ei tulene, et nendel juhtudel kindlustusandja regressiõigus oleks sõltuvuses sellest, kas sõiduki juht oli oma sõiduki kindlustanud või mitte. Hageja ei ole väitnud, et tekitatud kahju sissenõudmiseks kostjalt regressikorras esineks mõni nimetatud alustest. Kohtuvigade parandamise avalduses palus ELKF tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Avaldaja leidis, et ringkonnakohus on valesti tõlgendanud materiaalõiguse normi. TsK § 460 sätestab regressiõiguse kahju tekitanud isiku vastu ning õnnetuse hetkel kehtinud

§ 29

kindlustusandja regressiõiguse piiramise.

§ 29lg 2 ei ole laiendava tähendusega erinorm Ts

K § 460 suhtes lahus

§ 291. lõikest.

Koosvõetult jääb

§ 29siiski kitsendavaks erinormiks Ts

K § 460 suhtes, kuid üksnes kindlustusvõtja osas. Vastustaja kaebusega ei nõustu, pidades ringkonnakohtu tõlgendust

§-le 29 õigeks. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 1 alusel

§ 29väära tõlgendamise tõttu.

Kahju tekitamise ajal kehtinud

§ 29

lg 1 piirab kindlustusseltsi ja liikluskindlustuse fondi regressiõigust vaid liikluskindlustuse seaduse alusel kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja vastu. Isik, kelle sõiduk oli kindlustamata, vastutab regressi korras liikluskindlustuse fondi ees TsK § 460 alusel kahju eest, mida ta põhjustas. Kahju tekitamises süüdiolev isik vastutab olenemata oma süü vormist, kuna on jätnud oma vastutuse kindlustamata.

§ 29

lg 2 ei kuulu selle vaidluse puhul kohaldamisele seepärast, et see on erinormina käsitletav liikluskindlustuse seaduse alusel kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja suhtes. Juhindudes TsKS §-dest 357 ja 354 lg 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

1. novembri
2. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Eesti Liikluskindlustuse Fondi kohtuvigade parandamise avaldus rahuldada. Tagastada Eesti Liikluskindlustuse Fondile
3. oktoobril
4. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Luik Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa