3-2-3-7-97 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 8. mail 1997. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja T. Vernik, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 28. apr

) §-le 18 lg 3 hüvitab ELKF kindlustamata sõidukiga tekitatud liikluskahju. Hageja taotles regressi korras kostjalt liikluskahju 9 600 krooni ja käsitluskulude 1 440 krooni väljamõistmist

§ 29lg 1 ja Ts

KS §-de 448, 458 ja 460 alusel. Rapla Maakohtu

1. juuni
2. a. otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt sätestavad TsK § 448 ja 458 lepinguvälise kahju hüvitamise. Kostja ei ole hagejale kahju tekitanud ning TsK § 448 ja 458 kohaldamiseks puuduvad alused. Kannatanule hüvitise väljamaksmine on hageja kohustus, mis tuleneb

§-st 18 lg 3. Samal põhjusel ei kuulu kohaldamisele ka TsK § 460, kuna kostja õigus regressinõude esitamiseks tuleneb samast eriseadusest ning hageja esindaja ei ole tõendanud

§-s 29 lg 2 nimetatud aluseid kostja vastu nõude esitamiseks. Kohtuvigade parandamise avalduses palus ELKF maakohtu otsuse tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. ELKF leidis, et TsK § 460 on üldnorm, mille kohaselt isikul, kes on hüvitanud teise isiku poolt tekitatud kahju, on tagasinõude õigus (regress) selle isku vastu, väljamakstud hüvitise suuruses, kui seadusega ei ole kehtestatud teistsugust määra. Õnnetuse ajal kehtinud

§ 29

sätestas kindlustusandja regressiõiguse piiramise isiku vastu, kes on lepingulistes suhetes kindlustusandjaga. Sellekohane regressiõiguse piiramine ei olnud absoluutne, kuna seadusandja piiras regressiõigust vaid liikluskindlustuse seaduse alusel kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja vastu, mitte aga muude kahjutekitajate vastu.

§ 29

lg 2 kehtestas omakorda eelneva lõike suhtes erandid, mis andis kindlustusandjale ja ELKF-le õiguse esitada regressinõudeid kahju tekitaja vastu, sõltumata tsiviilvastutuse kindlustamisest.

§ 29

lg 2 kohaselt oli kindlustusseltsil ja ELKF-l õigus esitada regressinõudeid sõidukijuhi vastu, kes oli tekitanud liikluskahju tahtlikult, juhtides sõidukit alkoholi- või narkootikumijoobes või olles muu tugevatoimelise aine mõju all või omamata vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust. Seega ei ole

§ 29lg 2 erisäte Ts

K § 460 suhtes. Puudub mõistlik selgitus, miks peaks kindlustamata sõiduki omanik või juht olema vabastatud regressikohustusest juhul, kui kahju hüvitajaks on ELKF või kindlustusselts, kui muudel juhtudel ei ole regressiõigust piiratud. Kindlustusvõtja vastase regressiõiguse piiramine on õigustatud, kuna regressiõigus välistatakse tasulise kindlustuslepinguga. Seega omab ELKF regressiõigust kindlustamata kahjutekitaja vastu, kelle eest ta on kannatanule hüvitanud tekitatud materiaalse kahju. Kolleegium leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. Liikluskahju tekkimise ajal kehtinud

§ 29

lg 1 kohaselt ei olnud ELKF-l regressiõigust kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja vastu. See tähendab, et isik, kelle sõiduk oli kindlustamata, pidi regressi korras vastutama ELKF-i ees tekitatud liikluskahju eest üldistel alustel TsK § 460 järgi, mille kohaselt ELKF-l , kes hüvitas kostja poolt tekitatud kahju, on tagasinõude õigus kostja vastu.

§ 29

lg 2 sätestab vastutuse erandid sama paragrahvi lõikest 1 seoses autojuhi õigusvastase käitumisega, aga mitte erandi lähtudes sellest, kas auto suhtes oli liikluskindlustuse leping sõlmitud või mitte. Juhindudes TsKS §-dest 357 ja 354 lg 2, kolleegium otsustas: Tühistada Rapla Maakohtu

1. juuni
2. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kohtuvigade parandamise avaldus rahuldada. Tagastada Eesti Liikluskindlustuse Fondile
3. märtsil
4. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Luik Liikmed: A. Kull, T. Vernik