3-2-1-5-96

3-2-1-5-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. jaanuaril
2. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, hageja esindaja vandeadvokaat M. Lusti ja kostja F. Kase osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. jaanuaril
4. a. kostja F. Kase esindaja vandeadvokaat M. Mängeli kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. septembri
6. a. otsuse Naimi Vändra hagis Feliks Kase vastu pärandi vastuvõtmise tähtaja pikendamiseks ja pärandvara jagamiseks. Ilse Kask suri
7. novembril
8. a. oma viimases alatises elukohas Tallinnas Nurme 22-
9. Tema pärandvaraks oli pool majavaldusest Rapla maakonnas Kehtna vallas Koogiste külas ning vara seadusjärgseteks pärijateks abikaasa Feliks Kask ja esimesest abielust tütar Naimi Vändra.
10. juulil
11. a. esitatud avalduses palus N. Vändra pärandi vastuvõtmise tähetaega pikendada, sest pärandi õigeaegset vastuvõtmist takistas halb tervis ja haiglas viibimine alates
12. veebruarist kuni
13. märtsini
14. a.
15. juunil
16. a. kohtule esitatud hagis palus N. Vändra lisaks pärandi vastuvõtmise tähtaja pikendamisele jagada pärandvara ja tunnistada tema omandiks 1/4 majavaldusest Koogiste külas. Kuna asja läbivaatamisel kohtus selgus, et F. Kask võõrandas
17. novembril
18. a. majavalduse Riho Suurkuusele eluaegse ülalpidamise tingimusega, siis palus hageja kostjalt välja mõista 1/4 majavalduse maksumusest, s.o. 16 400 krooni. Tallinna Linnakohtu
19. mai
20. a. otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kohtuotsuse motiivide kohaselt oli pärandi vastuvõtmise tähtaeg mööda lastud mõjuvatel põhjustel, mistõttu seda tähtaega pikendati. Hageja kasuks mõisteti kostjalt välja 164 krooni realiseeritud pärandvara eest. F. Kase ja R. Suurkuuse vahel
21. novembril
22. a. sõlmitud elamu võõrandamise lepingu kohaselt maksis majavaldus 6 558 rubla, s.o. 655 krooni, millest 1/4 on 164 krooni. Lepingu järgi kohustus R. Suurkuusk andma F. Kasele eluaegse ülalpidamise, võimaldama vajaliku toidu ja riietuse, säilitama eluaegselt F. Kasele tasuta ühe 12 m2 suuruse toa, hooldama teda ja andma talle vajalikku abi. Kohus lähtus pärandvara jagamisel sellest, et eluaegse ülalpidamise ekvivalendiks oli elamu maksumus võõrandamise hetkel. Tallinna Ringkonnakohtu
23. septembri
24. a. otsusega muudeti linnakohtu otsust ning kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 14 475 krooni. Kohtuotsuse motiivide kohaselt ei ole kostja rahalisi vahendeid vaidlusaluse majavalduse võõrandamisel saanud, sest majavaldus võõrandati eluaegse ülalpidamise tingimusega. Elamu hinnati võrdseks inventariseerimise hindega, s.o. 6 558 rubla. Kohus nõustus hageja seisukohaga, et kuivõrd vara eest raha ei saadud, siis ei saa lähtuda pärandvara suuruse hindamisel 6 558 rublast, sest võõrandamise tingimuseks oli eluaegse ülalpidamise kohustus ja seda on täidetud juba viis aastat. Vastavalt AÕS §-le 29 lg. 2 on asja väärtuseks selle kohalik keskmine müügihind (turuhind) ja majavalduse hindamise aluseks tuleb võtta eksperthinnang, mille kohaselt majavalduse turuväärtuseks
25. veebruaril
26. a. oli 57 900 krooni ja sellest 1/4 14 475 krooni. Kassatsioonkaebuses palub F. Kase esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada ja asjas menetluse lõpetada materiaalõigusnormide väära kohaldamise ja protsessiõigusnormideolulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus leidis, et pooled on pärandvaraks lugenud majavalduse, millest hagejal on õigus pärida 1/4 mõttelist osa. Tegelikult pidasid pooled pärandvaraks majavalduse realiseerimisest saadud rahalisi vahendeid. Tulenevalt võõrandamislepingust ja juhindudes TsK §-st 552 lg. 2, kuulus hageja kasuks väljamõistmisele mitte elamu 1/4 osa väärtus, vaid rahalised vahendid, mis saadi temale väljaandmisele kuuluva vara realiseerimisel. Ringkonnakohus märgib otsuses, et kostja ei ole rahalisi vahendeid saanud, sest kostja võõrandas majavalduse eluaegse ülalpidamise tingimusega ning sellest teeb kohus järelduse, et kuivõrd vara eest raha ei saadud, siis ei saa lähtuda elamu väärtusest
27. aaastal, vaid selle väärtuseks on eluaegse ülalpidamise kohustus, mida on täidetud juba viis aastat ja kuna elamu on alles, siis tuleb tema maksumuse määramisel lähtuda esitatud tõenditest. Kassaator leiab, et selline seisukoht on vastuolus TsK § 552 lg. 2 sätetega. Realiseerimisest saadud rahaliste vahendite suuruse aluseks on leping
28. novembrist
29. a., mille kohaselt vahetati kaks rahaliselt hinnatavat väärtust - elamu ja samas väärtuses materiaalne abi ehk ülalpidamine. Sisuliselt ostetimüüdi vara, mille väärtus oli 6 558 rubla ehk 655 krooni 80 senti ja see oli ülalpidamise väärtuseks. Sellisel seisukohal oli põhjendatult ka Tallinna Linnakohus. Ringkonnakohus on põhjendamatult pidanud ekspertarvamust õigeks tõendiks vara maksumuse määramisel. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja esindaja K. Visse, et kohtuotsus on õige. Kolleegiumi istungil palus hageja esindaja jätta kohtuotsuse muutmata. Kostja palus kohtuotsuse tühistada kaebuses toodud põhjustel. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus on põhjendatud ja kohtuotsus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 1 alusel materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. TsK § 552 lg. 2 kohaselt pärijale, kes on pärandi vastuvõtmise tähtaja mööda lasknud, kuid kohus on seda tähtaega pikendanud, antakse ainult teiste pärijate poolt vastuvõetud varast see temale kuuluv osa, mis säilis natuuras, samuti rahalised vahendid, mis saadi temale väljaandmisele kuuluva vara realiseerimisest. Ringkonnakohus on meelevaldselt andnud TsK §-le 552 lg. 2 sisu, mis ei vasta seaduse tekstile, kirjutades otsuses: "Vastavalt TsK § 552 lg. 2 pärijale, kes on pärandi vastuvõtmise tähtaja mööda lasknud, mõistetakse temale kuuluva vara osa, milline on realiseeritud, rahalises vääringus." ja teinud sellest järelduse, et hageja kasuks tuleb välja mõista 1/4 elamu väärtusest. Samas on kohus pidanud tõendatuks, et kostja ei ole rahalisi vahendeid vaidlusaluse elamu võõrandamisel saanud. Kohtuotsus selles osas ei ole õige. Seadus ütleb, et pärandi vastuvõtmisele hilinenud pärijale antakse rahalised vahendid, mis saadi temale väljaandmisele kuuluva vara realiseerimisest. Kui kohus leidis, et kostja ei ole rahalisi vahendeid vaidlusaluse elamu võõrandamisel saanud, siis tulnuks sellele anda hinnang vastavalt seadusele. Kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud (TsKS § 232 lg. 4). Ringkonnakohus leidis, et : "Kuivõrd vara eest raha ei saadud, siis ei saa lähtuda pärandvara suuruse hindamisel 6 558 rublast ehk 655 kroonist. Võõrandamise tingimuseks on eluaegse ülalpidamise kohustus." Kohus on jätnud põhjendamata miks peaks lähtuma vara
30. a. maksumusest, mille järgi pole kostja raha saanud. Samas on kohus jätnud tähelepanuta, et kostja saab selle vara eest ülalpidamist, mis ongi vara realiseerimisest saadu. Juhindudes TsKS §-dest 346 p. 2 ja 347 p. 1, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
31. septembri
32. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Feliks Kasele
33. oktoobril
34. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Luik Liikmed H. Jõks, T. Vernik