3-2-1-10-96

3-2-1-10-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. jaanuaril
2. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, hageja A. Vallaotsa ja tema esindaja vandeadvokaat L. Uiga osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. jaanuaril
4. a. A. Vallaotsa kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. oktoobri
6. a. otsuse Aili Vallaotsa hagis Parksepa Keskkooli vastu töölepingu lõpetamise formuleeringu muutmiseks ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise töötasu nõudmiseks. Aili Vallaots töötas Parksepa Keskkoolis alates
7. septembrist
8. a. psühholoogia aineõpetajana ning psühholoogiaringi juhendajana.
9. juunil
10. a. sõlmiti poolte vahel uus tööleping ning A. Vallaots töötas edasi psühholoogiaringi juhendajana. Parksepa Keskkooli direktori käskkirjaga
11. septembrist
12. a. lõpetati A. Vallaotsaga tööleping alates
13. septembrist
14. a. töölepinguseaduse § 86 p. 6 alusel seoses töötajapoolse töökohustuste rikkumisega (puhkuselt mitteõigeaegne tagasitulek). Käskkiri tehti A. Vallaotsale teatavaks
15. veebruaril
16. a.
17. märtsil
18. a. esitatud ja hiljem täpsustatud hagis palus A. Vallaots muuta kannet tööraamatus, lugedes töölepingu lõpetatuks töötaja algatusel TLS § 79 lg. 1 alusel alates
19. veebruarist
20. a. ja muuta ühtlasi ametinimetust, sest ta töötas aineringi juhendajana. Kuna A. Vallaots loobus tööle ennistamisest, siis palus ta kostjalt välja mõista kuue kuu keskmise palga 1202 krooni TLS § 117 lg. 2 alusel ja palga maksmisega viivitamise eest 1125 krooni. Samuti palus A. Vallaots kostjalt välja mõista keskmise palga sunnitud töölt puudumise aja eest alates
21. septembrist
22. a. kuni
23. veebruarini
24. a. 1115 krooni ja lapsetoetuse alates
25. septembrist
26. a. kuni
27. detsembrini
28. a. eest 940 krooni. A. Vallaots põhjendas oma nõudeid sellega, et talle ei antud alates
29. septembrist
30. a. tööd ning mingit selgust ta oma olukorrast ei saanud.
31. novembril
32. a. teatati talle, et ta võib oma tööraamatu kätte saada. Vallandamise käskkiri tehti talle teatavaks
33. veebruaril
34. a. Võru Maakohtu
35. juuni
36. a. otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kohus luges töölepingu lõpetatuks TLS § 79 lg. 1 alusel ja mõistis Parksepa Keskkoolilt hageja kasuks välja kuue kuu keskmise palga 1202 krooni. Muus osas jäeti hagi rahuldamata tõendamatuse tõttu. Kohus leidis, et kostja ei täitnud tööandja kohustusi TLS § 49 p. 1 kohaselt, jättes hageja kindlustamata kokkulepitud tööga ning andmata selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi, mistõttu hageja vallandamine TLS § 86 p. 6 alusel oli ebaseaduslik. Hagejapoolne töökohustuste rikkumine ei leidnud tõendamist. Kohus leidis, et vallandamine distsiplinaarkaristusena toimus mitu kuud pärast väidetavat töökohustuste rikkumist, millega kostja rikkus töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 lg. 1 sätteid, mille kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata ühe kuu jooksul arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane allub. Distsiplinaarkaristuse määramise päevaks ei saanud lugeda päeva, mil hagejale saadeti kiri palvega tulla tööraamatule järgi, kui käskkiri ise tehti teatavaks alles
37. veebruaril
38. a. Tartu Ringkonnakohtu
39. oktoobri
40. a. otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega hagi oli rahuldatud ja tehti uus otsus ning jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse motiivide kohaselt viitas kostja apellatsioonkaebuses ja apellatsioonikohtu istungil põhjendatult hagi aegumisele TLS § 143 alusel. Kohus leidis, et hageja sai hiljemalt
41. septembril
42. a. teada oma õiguste rikkumisest, kui talle ei kindlustatud töölepinguga ettenähtud tööd ja ta jäi ootama käskkirja enda vallandamise kohta. See, et käskkiri tehti teatavaks alles
43. veebruaril
44. a., ei tähenda, et ta sellest päevast sai teada oma õiguste rikkumisest ning et sellest päevast algas ka hagi aegumise kulg. Hagi aegumise kulg algas
45. septembril
46. a. ja kuna hagi esitati
47. märtsil
48. a., siis oli see aegunud. Apellatsioonikohus juhindus tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-dest 114 lg. 1 ja 116 ning TLS §-st
49. Kassatsioonkaebuses palus A. Vallaots apellatsioonikohtu otsuse tühistada ja maakohtu otsuse jätta muutmata. Apellatsioonikohus juhindus TsÜS §-dest 114 lg. 1 ja 116 (hagi aegumine), kuid need ei ole kohaldatavad töövaidluse lahendamisel, sest TsÜS § 1 kohaselt reguleerib TsÜS üksnes perekonna-, pärimis-, võla- ja asjaõiguse üldpõhimõtteid. Apellatsioonikohus tõlgendas valesti TLS § 143 sätteid, mis reguleerivad töövaidlusega kohtusse pöördumise tähtaega. Kohus leidis, et hagi aegumine algas
50. septembril
51. a., kui hageja sai teada, et tunniplaanis ei olnud talle tunde ette nähtud, kuid see ei rikkunud veel hageja kui pedagoogi õigust, teha muud tööd. Keegi ei olnud rääkinud töölt vallandamisest ja just töölt vallandamisega rikuti hageja õigust tööle, kuid see tehti hagejale teatavaks alles
52. veebruaril
53. a. Hageja vaidlustas töölt vallandamise formuleeringu, kuid
54. septembril
55. a. ei olnud ta ju veel töölt vallandatud, polnud veel käskkirjagi vallandamise kohta, et seda kuupäeva saaks lugeda hagi aegumise alguseks. Ka
56. novembri
57. a. kirjas ei olnud sõnagi vallandamisest. Hagejal tekkis õigus pöörduda kohtu poole ühe kuu jooksul arvates vallandamisest teadasaamise päevast, s.o. arvates
58. veebruarist
59. a. Kohaldades hagi aegumist, võttis apellatsioonikohus hagejalt võimaluse sellele vastu vaielda, sest kostja ei esitanud esimese astme ega ka apellatsioonikohtule taotlust hagi aegumise kohaldamiseks. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et kohtuotsus on õige. Kolleegiumi istungil jäid hageja ja tema esindaja kassatsioonkaebuses toodud seisukohtade juurde. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 1 alusel materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu. TLS § 143 kohaselt võivad pooled töölepinguseaduse kohaldamisel tekkinud vaidluste lahendamiseks pöörduda kohtusse ühe kuu jooksul arvates päevast, mil nad said teada või oleksid pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Apellatsioonikohus jättis hagi aegumist kohaldades tähelepanuta, mida hageja tegelikult hagenud oli. Töölepingu lõpetamine tööandja algatusel ei ole samastatav tööandja poolt töötaja mittekindlustamisega lepingujärgse tööga. Hageja vaidlustas töölepingu lõpetamise, mitte aga tööga mittekindlustamise. Seetõttu ei ole asjakohane kohtu seisukoht, et hageja sai teada lepingujärgse tööga mittekindlustamisest
60. septembril
61. a. ning see on tema õiguste rikkumise ja hagi esitamise tähtaja kulgemise algus. Tähtaja arvutamisel pidanuks kohus lähtuma vaidlustatud õigusrikkumise päevast. Apellatsioonikohus ei ole täpne, väites, et kostja viitas apellatsioonkaebuses hagi aegumisele. Kostja on tegelikult kaebuses märkinud, et hagejal oli õigus ühe kuu jooksul arvates õiguste rikkumise päevast pöörduda kohtusse, kuid seda ta ei teinud. Mingit taotlust hagi aegumise kohaldamiseks või kostjapoolset järeldust, et hagi on aegunud, apellatsioonkaebus ei sisalda. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
62. oktoobri
63. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Aili Vallaotsale
64. novembril
65. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Luik Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik