3-2-1-23-96

3-2-1-23-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. veebruaril
2. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, hageja esindaja vandeadvokaat N. Kõivu ja kostja esindaja vandeadvokaat M. Normanni osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. veebruaril
4. a. Viljandi Haigla kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviil-kolleegiumi
5. oktoobri
6. a. otsuse ME Viljandi Soojus hagis Viljandi Haigla vastu 1 163 198 krooni 25 sendi nõudes. Tartu Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et ME Viljandi Soojus ja Viljandi Haigla vahel
7. aprillil
8. a. sõlmitud lepingu kohaselt kohustus hageja andma kostjale alates
9. juulist
10. a. soojusenergiat 6585,3 MWh aastas ning viimane kohustus tasuma tegelikult tarbitud soojusenergia eest vastavalt soojusmõõtja näitudele iga kuu
11. kuupäevaks Viljandi Soojuse esitatud arvestuste kohaselt. Tähtajaks mittetasumisel kohustus Viljandi Haigla maksma viivist 0,5 % esitatud summast iga viivitatud päeva eest. Hagis palus ME Viljandi Soojus välja mõista Viljandi Haiglalt võlgnevuse 1 163 198 krooni 25 senti ja riigilõivu 35 596 krooni. Eelmenetluse käigus tasus kostja tegelikult tarbitud soojusenergia eest ning seetõttu palus hageja TsK § 191 lg. 1 kohaselt mõista kostjalt välja viivise 461 717 krooni 20 senti. Viljandi Maakohus jättis
12. mai
13. a. otsusega hagi rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt ning mõistis Viljandi Haiglalt ME Viljandi Soojus kasuks välja 440 849 krooni 5 senti ning riigilõivu 50 148 krooni. Otsuse kohaselt ei ole soojusenergia hind hinnaseadusest ja Vabariigi Valitsuse
14. detsembri
15. a. määrusega kinnitatud "Hindade reguleerimise korrast" tulenevalt vaba hind, mis määratakse lepinguga. Soojusenergia hind ei olnud lepingu sõlmimise ajal pooltevahelise kokkuleppe objektiks. Seepärast ei saa
16. aprilli
17. a. lepingut lugeda kehtetuks soojusenergia hinna märkimata jätmise tõttu. Ka ei sarnane leping oma tingimustelt mitte ostu-müügilepinguga, vaid hankelepinguga. ME Viljandi Soojus varustas Viljandi Haiglat soojusenergiaga üle kokkulepitud koguse, viimane ei keeldunud selle vastuvõtmisest, tunnistas võlga ning tasus selle. Apellatsioonikohus leidis, et ME Viljandi Soojus on Viljandi Haiglale teinud ettepaneku muuta pooltevahelist lepingut soojusenergia koguse osas ning Viljandi Haigla on sellega nõustunud. Seetõttu laieneb lepinguga kindlaksmääratud viivis ka soojusenergiale, mis ületab esialgselt kokkulepitud kogust. Hagi esitati Viljandi Maakohtule
18. augustil
19. a. Sel aja kehtinud TsK § 82 kohaselt oli õigus nõuda viivist alates
20. veebruarist
21. a. Kuna hageja arvestas viivist alates
22. jaanuarist
23. a., siis on viivisenõue 20 823 krooni 15 sendi osas aegunud. Kassatsioonkaebuses palub Viljandi Haigla tühistada ringkonnakohtu otsuse materiaalõigusnormi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on ekslikult käsitlenud lepingu mahtu ületava soojusenergia koguse vastuvõtmist hageja poolt lepingu muutmisena ning kohaldanud muudetud lepingule, tegelikult uuele kohustisele, eelmise kohustise tagamiseks kokkulepitud leppetrahvi (viivist). TsK § 191 lg. 1 mõtte kohaselt on viivisega tagatud ainult ME Viljandi Soojus ja Viljandi Haigla vahel 30.aprillil
24. a. sõlmitud lepinguga kindlaksmääratud soojusenergia kogus 6585,3 MWh aastas. Kuna viivis on kohustise täitmise tagamise vahend, on kehtestatud viivise kokkuleppe kirjalik vorm. Pooled ei ole
25. aprillil
26. a. sõlmitud lepingus ega ka hiljem kokku leppinud, et lepingus märgitud viivis laieneb ka lepingu esemest suuremale kohustise esemele. Kassaatori vaikimine lepingu eseme mahu ületamisel ei ole tahteavaldus viivise kohaldamiseks, sest seda ei näe seadus ette. Ringkonnakohus on eksinud ka aegumise kohaldamisel. Lepinguga kokkulepitud soojusenergia kogus oli hangitud
27. jaanuariks
28. a. Hagi tegelikult tarbitud soojusenergia võlgnevuse tasumiseks esitas Viljandi Soojus
29. augustil
30. a. Hageja viivisenõuded lepingus märgitud soojusenergia koguse kohta on aegunud, sest sel ajal kehtinud TsK § 82 sätestas hagides viivise nõudmiseks lühendatud 6 kuulise tähtaja.
31. augustil
32. a. esitatud hagis nõuti ainult tarbitud soojusenergia võlgnevuse tasumist. Ringkonnakohus on samuti vääralt kohaldanud TsK § 277, sest Viljandi Haigla ei ole süüdi tasumisega viivitamises, kuna Viljandi Soojus ei ole tõendanud esitatud arvete kättesaamist Viljandi Haigla poolt. Vastustaja ei nõustu kaebuse väidetega ning leiab, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Pooltevahelise, määramata ajaks sõlmitud soojusenergiaga varustamise lepingu p.-s 1 nähti ette tarbijale aastas antava soojusenergia kogus 6585,3 MWh. Vaidlustatud pole kostja poolt rohkem tarbitud soojusenergia kogust. Lepingu p. 17 järgi pidi tarbija tasuma kasutatud soojusenergia eest vastavalt soojusmõõtja näitudele iga järgmise kuu 20-ndaks kuupäevaks tegelikult tarbitud soojusenergia maksumuse vastavalt hageja poolt esitatud arvestusele. Tähtajaks mittetasumisel kohustus tarbija tasuma viivist 0,5 % esitatud summast iga viivitatud päeva eest. Eeltoodust tuleneb üheselt, et lepingu järgi pidi kostja tasuma kogu tarbitud soojusenergia eest soojusmõõtja näitude järgi ja hageja esitatud arvestuse alusel, ning hilinemisega tasumisel pidi kostja tasuma viivist kogu tarbitud ja tähtaegselt tasumata soojusenergia maksumuselt, mitte ainult lepingu p.-s 1 fikseeritud soojusenergia koguse maksumuselt. Seega on pooltel TsK §-s 192 nõutud kirjalik kokkulepe viivise kohta. Paljasõnalised on kostja väited, et ta pole saanud hageja arvestusi soojusenergia eest tasumiseks. Ringkonnakohus on tuvastanud, et hageja esitas õigeaegselt lepingu p.-s 17 nimetatud arvestused. Kassatsioonkaebuses kostja ei vaidlusta protsessinormide õiget kohaldamist ringkonnakohtu poolt eeltoodu tuvastamisel. Seega kostja väide tema süü puudumisest on vastuolus ringkonnakohtu poolt tuvastatuga.
33. augustil
34. a. esitatud hagi 1 163 198 krooni 25 sendi saamiseks sisaldas ka viivise nõuet. Hagiavaldusele lisatud õiendis olid põhivõlg ja viivis eraldi välja toodud. Seega on ringkonnakohus kooskõlas kuni
35. septembrini
36. a. kehtinud TsK § 82 lg. 2 p. 1 õigesti viivise sisse nõudnud kuue eelneva kuu eest alates 9 veebruarist
37. a. Kuna viivis oli lepingus ette nähtud kogu tarbitud soojusenergia eest hilinemisega tasumisel, siis ei mõjuta viivisenõude aegumist see, et 6585 MWh oli tarbitud enne
38. jaanuari
39. a. Viiviste arvutamise metoodikat ja õigsust vaidlustatud ei ole. Hageja esindaja vandeadvokaat N. Kõiv esitas kviitungi ME Viljandi Soojus poolt 20 000 krooni tasumise kohta advokaadibüroole esinemise eest Riigikohtus. TsKS § 58 lg. 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud kulud tema huvide kaitseks asjast osavõtnud advokaadi abi eest kuni 5 % ulatuses hagi rahuldatud osast. Arvestades vandeadvokaadi poolt asjas tehtud tööd - asjaga tutvumine ja esinemine Riigikohtu istungil - peab kolleegium vajalikuks kuluks 5000 krooni, milline summa kuulub sissenõudmisele kostjalt hagejale. Juhindudes TsKS §-dest 346 p. 1 ja 58 lg. 1, kolleegium o t s u s t a s: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
40. oktoobri
41. a. otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Sisse nõuda Viljandi Haiglalt ME Viljandi Soojus kasuks advokaadi abi eest 5000 (viis tuhat) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa