3-2-1-60-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 30. aprillil 1996. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, hageja esindaja vandeadvokaat L. G

) §de 1 ja 6 ning TsK §-de 448 lg. 1, 458 ja § 460 lg. 1 alusel, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 18 300 krooni liikluskahju, 2 745 krooni käsitluskulusid ja 1 041 krooni 80 senti riigilõivu. Otsuse kohaselt ei lõpetatud varemsõlmitud liikluskindlustuse lepingu kehtivust sõiduki omandamisel kostja poolt, ka uut kindlustuslepingut kostja ei sõlminud. Liikluskindlustuse seaduse kohaselt kindlustatakse liikluskindlustuslepinguga füüsilise või juriidilise isiku tsiviilvastutus liiklusõnnetusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Seega ei ole määrav, kas kindlustatud on sõiduk, vaid see, kas sõiduki omaniku või seadusliku valdaja tsiviilvastutus on kindlustatud. Vaidlusaluse liiklusõnnetuse toimumise ajal ei olnud kostja tsiviilvastutus liikluskahju hüvitamiseks kindlustatud, sellega rikuti

§ 2lg.

1. Kuna hageja on K. Rääkile kahju hüvitanud, tuleb see kostjalt hageja kasuks välja mõista. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
2. jaanuari
3. a. otsusega linnakohtu otsuse ning jättis hagi rahuldamata. Apellatsioonikohus leidis, et linnakohus on otsust tehes juhindunud TsK §-des 448, 458 ja 460 sisalduvatest üldpõhimõtetest, liikluskahju hüvitamist regressi korras reguleerib aga

§ 29, mis kehtestab erandi üldsättest.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse üld- ja erisätte olemasolu korral erisätet.

§-s 29 piiratakse kindlustusandja regressiõigust, sätestades, et kindlustusseltsil ja liikluskindlustuse fondil on õigus esitada regressinõudeid üksnes sõiduki juhi vastu ja sedagi juhul, kui nimetatu on tekitanud liikluskahju tahtlikult või juhtides sõidukit alkoholi- või narkootikumijoobes või olles muu tugevatoimelise aine mõju all või omamata vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust. Vaidlusalusel juhul ei juhtinud autot kostja, seega ei ole ühtki alust regresshagi rahuldamiseks.

§-st 6 tuleneb, et kindlustusvõtjaks on sõiduki omanik või seaduslik valdaja olenemata sellest, kas sõiduk on kindlustatud või mitte. Kindlustuse puudumise tagajärjena on seaduses üksnes sätestatud, et sel juhul tuleb kindlustusvõtjal olenevalt liikluskahju tekitamisest tasuda kolme- või kuuekordne kindlustushüvis (

§ 9

). Kassatsioonkaebuses palub Liikluskindlustuse Fond tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kaebuse kohaselt sätestab

§ 29"Kindlustusandja regressinõude piiramine", 1.

lõige kidlustusvõtja kaitse regressinõude vastu üldistel alustel: "kindlustusseltsil ega Liikluskindlustuse Fondil ei ole õigust esitada regressinõudeid käesoleva seaduse alusel kindlustatud kindlustusvõtja vastu", seega isiku vastu, kes on lepingulistes suhetes kindlustusandjaga. Sellest üldnormist teeb 4 erandit sama paragrahvi

1. lõige, mille kohaselt võib regressinõude esitada kindlustusvõtja vastu, kes on süüdi liikluskahju tekitamises ja kes on end kindlustanud vastavalt liikluskindlustuse seadusele, täites sellega sama seaduse § 2 lg. 1 sätteid. Liikluskindlustuse seaduses ei nähta ette mingeid piirangud kindlustamata vastutuse korral tekitatud ja väljamakstud liikluskahju regressikorras sissenõudmisele, mida reguleerib üldnorm. Liikluskindlustuse seadus lahendab sõiduki omanike (valdajate) kindlustamise ja kahjude hüvitamise korra, võttes aluseks kindlustatud vastutuse. Arvestades seda ei tooda esile eraldi regressiõigust kindlustamata liiklusvahendi omaniku (valdaja) suhtes, mis on tsiviilõiguslikult reguleeritud. Liikluskindlustuse seaduse §-i 6, mis sätestab, et kindlustusvõtjaks on sõiduki omanik või seaduslik valdaja, selgitab rahandusministri
2. detsembri
3. a. määrusega nr. 221 kinnitatud "Liikluskindlustuse üldtingimuste" §
4. Selle kohaselt on kindlustusvõtja isik, kes kindlustusandjaga on sõlminud lepingu ja kellel lasub kindlustusmaksete tasumise kohustus. Lepingu sõiduki kohta võib sõlmida nii sõiduki omanik kui heauskne valdaja. Kindlustusmaksete arvutamisel kasutatakse sõiduki omaniku andmeid. Kui kindlustusvõtja on sõiduki valdaja, siis kantakse poliisile ka omaniku andmed. Arvestades eelnevat on vajalik teha vahet kindlustusvõtja ja sõiduki omaniku vahel, sest sõiduki omanik muutub kindlustusvõtjaks kindlustusandjaga lepingu sõlmimisega. Rahandusministri
5. detsembri
6. a. määruse punkt 12 kohaselt nõutakse kostjalt sisse ka käsitluskulud 15 % suuruses summas väljamakstud hüvitisest. Peale eelöeldu on apellatsioonikohus ebaõigesti kohaldanud TsKS § 324 sätteid, määrates edasikaebamise tähtajaks 10 päeva alates otsuse ärakirja kättesaamise päevale järgnevast päevast. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab Tallinna Äripank, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Vastustaja väidetel lõpevad kindlustusvõtja varalised kohustused kindlustusandja ees momendil, mil kindlustusvõtja on tasunud kõik kindlustusmaksed kindlustusandjale vastava kindlustusperioodi eest. Vaidlusalusel juhul oli sõiduki endine omanik tasunud kõik kindlustusmaksed enne sõiduki müüki ning seega läks uuele omanikule üle ka selle sõidukiga seotud kõrvalnõue kindlustuse näol, kuna seadusest ei tulene ühtegi alust, mis näeks ette antud vaidlusaluse kindlustuslepingu lõppemise. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub muutmisele TsKS § 347 p. 2 alusel protsessiõigusnormi väära kohaldamise tõttu.
7. juunil
8. a. vastu võetud Liikluskindlustuse seadus kehtis kuni
9. a.
10. juunini. Riigikogus
11. aprillil
12. a. vastu võetud Liikluskindlustuse seadus jõustus
13. juulil
14. a. Uuele liikluskindlustuse seadusele ei antud tagasiulatuvat jõudu nendele õigussuhetele, mis kohustusliku liikluskindlustuse vallas tekkisid enne
15. juulit
16. a. Seega on kohtud õigesti lahendanud vaidluse kuni
17. juunini
18. a. kehtinud seaduse (

) alusel. Õige on kassaatori seisukoht, et

§ 29

, mille lõike 1 kohaselt kindlustusseltsil ja Liikluskindlustuse Fondil ei olnud regressiõigust sama seaduse alusel kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja vastu, reguleeris regressiõigust kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja vastu. Osundatud paragrahvi lõige 2 sätestas erandid, millal kindlustusseltsil või Liikluskindlustuse Fondil oli regressiõigus kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja vastu. Eeltoodust tuleneb, et

§ 29ei reguleeri regressiõigust kindlustamata sõiduki kindlustusvõtja vastu. Viimasel juhul reguleerib regressiõigust Ts

K §

1. Kumba normi kohaldada, oleneb sellest, kas liikluskahju põhjustanud sõiduauto BMW-524 oli kindlustatud ja kui oli, kas siis kostja poolt sõiduki omandamisega
2. detsembril
3. a. lõppes või lõpetati varasem kindlustus või mitte. Ringkonnakohtu otsuses on tuvastatud, et sõiduk oli enne kostja poolt selle omandamist kindlustatud kehtivusega
4. detsembrist
5. a. kuni
6. märtsini
7. a.

§ 2lg.

1 kohaselt oli kindlustusobjektiks sõiduk.

-s reguleeris kindlustuse kehtivust sõiduki võõrandamisel II peatüki "Kindlustuse andmine ja kehtivus" paragrahv 8 lg. 3. Selle kohaselt sõiduki võõrandamisel rohkem kui üks kuu enne kindlustusperioodi lõppu lõpetab kindlustusandja kindlustusvõtja taotlusel kindlustuse kehtivuse ja tagastab kindlustusvõtjale vastava osa kindlustusmaksest. Eeltoodu ei reguleerinud mitte ainult kindlustusmakse tagastamist, vaid eelkõige kehtiva kindlustuse lõpetamist sõiduki võõrandamisel. Rohkem kindlustuse lõpetamise või lõppemise aluseid kindlustatud sõiduki võõrandamisel

ei sätestanud. Linnakohtu otsuses on tuvastatud, et sõiduauto BMW võõrandamisel kindlustuse kehtivust ei lõpetatud. Kehtivat kohustusliku liikluskindlustuslepingut sõiduki võõrandamisel ei lõpetatud, ei lõppenud see ka seaduse alusel. Seega oli kostja tsiviilvastutus liikluskahju tekitamise ajal kindlustatud

1. detsembril
2. a. sõlmitud kindlustuslepingu järgi. Nõnda jäi kindlustus kehtima ja Tallinna Äripanga kui omanikust kindlustusvõtja sõiduauto BMW524 oli liiklusõnnetuse ajal kindlustatud. Eeltoodust tuleneb, et kostja vastutust hageja ees regressi korras reguleerib

§ 29, mida ringkonnakohus on õigesti kohaldanud.

Asjassepuutuvad ei ole poolte viited rahandusministri

1. detsembri
2. a. määrusega nr. 221 kinnitatud Liikluskindlustuse üldtingimustele. Rahandusminstri
3. detsembri
4. a. määruse nr. 221 "Liikluskindlustuse üldtingimuste ja maksemäärade kohta" p. 14 kohaselt liikluskindlustuse lepingud, mille kehtivuse algus on kuni
5. detsembrini
6. a., kehtivad kindlustusperioodi alguse päeval kehtinud üldtingimustel ja maksemääradega kuni kindlustusperioodi lõpuni. Liikluskahju põhjustanud sõiduauto kohustusliku liikluskindlustuse leping oli sõlmitud kehtivusega alates
7. detsembrist
8. a. Liikluskindlustuse seadus ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
9. juuni
10. a. otsus ei delegeerinud Vabariigi Valitsusele ega rahandusministrile liikluskindlustuse lepingu lõppemise aluste kehtestamist. Seega ei ole kohaldatavad praeguseks kehtivuse kaotanud rahandusministri
11. aprilli
12. a. määrusega nr. 63 kinnitatud "Liikluskindlustuse üldtingimustes" ettenähtud täiendavad kohustusliku liikluskindlustuse lepingu lõppemise alused. Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohus, lahendades asja kirjalikus menetluses TsKS § 298 p.2 alusel, on valesti määranud kassatsioonkaebuse esitamise tähtajaks 10 päeva. TsKS § 324 lg. 1 kehtestab kassatsiooni korras edasikaebamise üldiseks tähtajaks 30 päeva ja lõige 2 kehtestab lühendatud 10 päevase edasikaebamise tähtaja ainult TsKS § 292 korras tehtud kohtuotsusele. Kuna TsKS § 336 lg. 1 alusel vaatab Riigikohus asja läbi kassatsioonkaebuse alusel, siis jääb tähelepanuta kassaatori esindaja kohtuistungil esitatud taotlus TsKS § 298 p. 2 osas. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 4, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
13. jaanuari
14. a. otsus muuta osas, millega edasikaebamise tähtajaks määrati 10 päeva ja lugeda õigeks edasikaebamise ajaks 30 päeva alates otsuse ärakirja kättesaamise päevale järgnevast päevast. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada Liikluskindlustuse Fondile
15. veebruaril
16. a. tasutud kautsjon 210 (kakssada kümme) krooni 45 senti. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa