3-2-1-70-96

3-2-1-70-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. mail
2. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, AS-i Amet esindaja vandeadvokaat A. Toominga osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. mail
4. a. Ettevõtte Haljala Varahoidja kassatsioonkaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. veebruari
6. a. otsuse Ettevõtte Haljala Varahoidja hagis Aktsiaseltsi Amet vastu seaduse nõuetele mittevastava tehingu kehtetuks tunnistamiseks.
7. aprillil
8. a. andis Haljala Põllumajandusühistu reformikomisjon nõusoleku universaalhalli nr. 2 müügiks tervikvarana. Ühistu müüs halli
9. mail
10. a. AS-le Amet 728000 rubla eest.
11. novembril
12. a. tühistas reformikomisjon oma nõusoleku halli müümiseks ilma ühelegi õiguslikule alusele viitamata ning leidis, et tehing on nõusoleku tühistamise tõttu kehtetu.
13. veebruaril
14. a. esitas Haljala Varahoidja (põllumajandusühistu õigusjärglane) Lääne-Viru Maakohtule hagi seaduse nõuetele mittevastava tehingu kehtetuks tunnistamiseks TsK § 51 alusel. Lääne-Viru Maakohtu
15. mai
16. a. otsusega jäeti hagi rahuldamata. Viru Ringkonnakohtu
17. veebruari
18. a. otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonikohus leidis, et halli ostu-müügileping vastab seaduse nõuetele nii sisu, vormi kui ka subjektide poolest. Kohus pidas õigeks maakohtu seisukohta, et halli müümiseks polnud vaja reformikomisjoni nõusolekut, sest hall ei olnud majandi põhivara, vaid pooleliolev ehitis (käibevahend). Reformikomisjoni hilisem nõusoleku tühistamine ei oma seega vaidluse lahendamisel tähtsust, sest seda nõusolekut polnudki vaja. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
19. juuni
20. a. otsusega tühistati apellatsioonikohtu otsus. Riigikohus leidis, et pooleliolev hall oli põhivara, see müüdi tervikvarana ja ühistu ise taotles selleks reformikomisjoni luba, mille ka sai. Kolleegium leidis, et reformikomisjoni poolt esialgse nõusoleku hilisem tühistamine ei ole iseenesest aluseks ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks, kui esialgne nõusolek oli seaduslik. Apellatsioonikohus pidanuks andma õigusliku hinnangu sellele, kas reformikomisjoni esialgne nõusolek halli müümiseks oli seaduslik või mitte. Viru Ringkonnakohus vaatas asja uuesti läbi ja
21. veebruari
22. a. otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja hageja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtuotsuse motiivide kohaselt ei kuulunud vaidlusalune pooleliolev universaalhall omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara hulka. Halli müüs üks juriidiline isik teisele ja vara omandivorm ei muutunud. Ostu-müügilepingu sõlmimise ajal kehtis omandiseadus, mille § 2 lg. 2 kohaselt esines omand Eesti Vabariigis eraomandina (füüsilisele isikule kuuluva varana), juriidilise isiku omandina, munitsipaalomandina ja riigi omandina. Seaduses võidi ette näha ka teisi omandivorme. Ostu-müügileping vastas seaduse nõuetele nii sisu, vormi kui ka subjektilise koosseisu poolest. Apellatsioonikohus arvestas Riigikohtu seisukohaga, et vaidlusalune universaalhall oli Haljala Põllumajandusühistu põhivara. Apellatsioonikohus leidis, et reformikomisjoni
23. veebruari
24. a. nõusolek oli antud kooskõlas PRS § 5 lg. 5 sätetega ja seaduslikuks aluseks ostu-müügilepingu sõlmimisel. Nõusolekut ei tühistatud PRS § 28 ettenähtud korras. Reformikomisjon ei ole viidanud ühelegi seadusele ega asjaolule, mis oleks andnud seadusliku aluse nõusoleku tühistamiseks, mistõttu see ei ole aluseks ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamisele, Kassatsioonkaebuses palus Ettevõte Haljala Varahoidja apellatsioonikohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus. Kaebuses leiti, et ostu-müügilepinguga muutus vara omandivorm. Hageja käsitles seda erastamisena, kuid leidis, et kolhooside vara erastamisel ei saanud vara osta ja müüa vastavalt ORAS-e §-dele 32 ja
25. Kaebuses leiti, et kostja ei olnud see subjekt, kellele oleks saanud vara natuuras eraldada (PRS § 3). Apellatsioonikohus on jätnud õigusliku hinnangu andmata reformikomisjoni
26. aprilli
27. a. nõusoleku seaduslikkusele vaidlusaluse halli müümiseks. Ei ole õige apellatsioonikohtu seisukoht, et
28. novembril
29. a. nõusoleku tühistamine ei toimunud põllumajandusreformi seaduse §-is 28 ettenähtud korras. Täites põllumajandusreformi keskkomisjoni ettekirjutusi ja reformi seadusega vastavusse viimiseks tühistatigi ebaseaduslik nõusolek ja tunnistati tehing kehtetuks. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis AS-i Amet esindaja, et apellatsioonikohtu otsus on õige. Hageja on kaebuses ebaõigesti tõlgendanud materiaalõigusnorme. Ostu-müügileping ei olnud vara erastamine ja seetõttu ei rakendanud kohus ka omandireformi aluste seaduse sätteid. Hageja on segi ajanud mõisted "vara natuuras eraldamine" ja "ost-müük". Vara ost-müük ei ole vara natuuras eraldamine PRS § 21 tähenduses. Ringkonnakohus andis õigusliku hinnangu reformikomisjoni esialgsele nõusolekule, pidades seda seaduslikuks. Raamatupidamise põhimäärusest tulenevalt ei olnud pooleliolev ehitis ühistu põhivara. Reformikomisjoni nõusolekut ei olnud halli müümiseks vaja, kuid see anti ja on seaduslik. Kassatsioonkaebuses ei ole viidatud seadusele, mille alusel hageja arvab, et nõusolek oli ebaseaduslik. Kolleegiumi istungil palus AS-i Amet esindaja jätta apellatsioonikohtu otsuse muutmata. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Põllumajandusreformi seaduse § 1 lg. 1 ja 2 kohaselt lähtub põllumajandusreformi seadus omandireformi aluste seadusest, reguleerib ühistatud vara tagastamist ja kompenseerimist põllumajanduses ning ühismajandite reorganiseerimist või likvideerimist. Põllumajandusreformi käigus toimub põllumajanduses üleminek põhiliselt talumajapidamisele ja muule eraomandusel rajanevale ettevõtlusele. Seega oli ühistu vara müümine eraaktsiaseltsile kooskõlas põllumajandusreformi seaduse üldise mõttega ja kassatsioonkaebuse väide, et vara omandivormi ei tohtinud muuta, ei tulene seadusest. Apellatsioonikohus märgib õigesti, et omandivormi ei tohtinud muuta tehingutes õigusvastaselt võõrandatud varaga (ORAS-e § 18). Vaidlusalune universaalhall ei olnud aga õigusvastaselt võõrandatud vara, vaid ühistu enda oma. Põllumajandusreformi seadus jõustus
30. märtsil
31. a. Selle seaduse § 5 lg. 5 kohaselt oli lubatud teostada kõiki tehinguid ühismajandi põhivaraga põllumajandusreformi läbiviimise perioodil ainult reformikomisjoni loal. Apellatsioonikohus on asunud õigesti seisukohale, et reformikomisjon andis
32. aprillil
33. a. oma pädevuse piires nõusoleku halli müümiseks kostjale ja ostu-müügileping sõlmiti
34. mail
35. a. kooskõlas põllumajandusreformiseadusega. Kui tehing vastas sõlmimise momendil seaduse nõuetele, siis ei ole tema tühistamise aluseks hilisemad muudatused seaduses, kui neile seadustele pole antud tagasiulatuvat jõudu. Kassatsioonkaebuse väide, et reformikomisjoni nõusoleku tühistamine
36. novembril
37. a. teise koosseisuga reformikomisjoni poolt, on küllaldane alus tehingu kehtetuks tunnistamiseks, on ekslik. Reformikomisjoni otsuses poolteist aastat hiljem ei ole toodud ühtki seadust ega asjaolu, mis tingisid esialgse nõusoleku tühistamise. Kassatsioonkaebuse viited ühistu vara erastamisele ja natuuras eraldamisele ei ole asjakohased. Vastavalt hagiavaldusele oli käesoleva vaidluse sisuks ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamine ja seda ka kohus arutas. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta muutmata Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16.veebruari 1996.a. otsus ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Luik Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik