3-2-1-71-96

3-2-1-71-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. mail
2. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, hageja A. Komissarovi osavõtul ja tõlk L. Lombi juuresolekul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. mail
4. a. Aleksandr Komissarovi kassatsioon-kaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. veebruari
6. a. otsuse Aleksandr Komissarovi hagis Heldur Kilki vastu 40 619 krooni nõudmiseks.
7. oktoobril
8. a. toimus Jõhvi-Tartu maanteel liiklusavarii, milles osalesid sõiduauto VAZ 2101 reg. nr. 3270 EAA Aleksandr Komissarovi juhtimisel ja sõiduauto Opel reg. nr. 951 IAC Heldur Kilki juhtimisel. Ida-Viru Maakohtu
9. novembri
10. a. otsusega tunnistati H. Kilk süüdi KrK § 204 lg. 1 järgi ja karistati 1 aasta 3 kuulise vabadusekaotusega tingimisi. Kohtuotsuse kohaselt põhjustas liiklusavarii H. Kilk ning tema tegevus oli põhjuslikus seoses saabunud raskete tagajärgedega. A. Komissarov esitas
11. augustil
12. a. Ida-Viru Maakohtule hagi H. Kilki vastu 40 619 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt oli hageja
13. oktoobrist
14. a. kuni
15. märtsini
16. a. ja
17. juunist
18. a. kuni
19. septembrini
20. a. ajutiselt töövõimetu.
21. septembril
22. a. määrati talle II invaliidsusgrupp. Alates
23. septembrist
24. a. maksti pensioni 579 krooni kuus, alates
25. novembrist
26. a. 695 krooni ja alates
27. aprillist
28. a. 791 krooni kuus. Ajavahemikul
29. septembrist
30. a. kuni
31. augustini
32. a. sai hageja pensioni kokku 7554 krooni. Vastavalt kaevanduse "Estonia"
33. oktoobri
34. a. käskkirjale maksti hagejale sama ajavahemiku eest kahjutasu seoses õnnetusjuhtumiga 10 102 krooni. Enne õnnetusjuhtumit oli hageja keskmine kuupalk 5 507 krooni. Ajavahemiku eest
35. septembrist
36. a. kuni
37. augustini
38. a. saanuks hageja palka 58 276 krooni. Õnnetusjuhtumi tagajärjel kaotatud palga 40 619 krooni (58 276 krooni 17 656 krooni) palub hageja välja mõista kostjalt, kes tunnistati liiklusõnnetuses süüdi. Kohtuistungil suurendas hageja esindaja haginõudeid
39. a. augustis ja septembris saamata jäänud töötasu võrra 8601 krooni ja nõudis 5000 krooni moraalse kahju hüvitamiseks ning palus kostjalt välja mõista 2000 krooni õigusabi eest. Maakohtu
40. novembri
41. a. otsusega rahuldati hageja nõuded saamatajäänud töötasu osas 49 220 krooni ja jäeti rahuldamata moraalse kahju hüvitamise nõue. Kohtuotsuse kohaselt on kostja süü hagejale raske kehavigastuse tekitamises tõendatud kohtuotsusega kriminaalasjas ning hageja töötasu kaotus tõenditega hageja palga ja talle väljamakstud invaliidsuspensioni kohta. Ringkonnakohus tühistas osaliselt maakohtu otsuse H. Kilgilt A. Komissarovi kasuks 49 220 krooni väljamõistmiseks ja jättis selles osas hagi rahuldamata. Vastavalt TsKS §-le 88 peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Maakohtu otsusest aga ei nähtu, milliste tõenditega luges kohus tõendatuks hagejale II invaliidsusgrupi määramise seoses 100 % töövõime kaotamisega liiklusavarii tagajärjel. VEK-i või kohtumeditsiini ekspertiisikomisjoni vastav arvamus asja juurest puudub. Kohtuotsusega kriminaalasjas on küll kostja süüdi tunnistatud
42. oktoobril
43. a. toimunud liiklusavariis, mille tagajärjel hagejale tekitati rasked kehavigastused ja hageja kaotas 10 % töövõimest, kuid pärast ajutist töövõimetust kirjutati hageja
44. veebruaril
45. a. uuesti tööle. Hageja võttis tsiviilkolleegiumi istungil õigeks, et
46. a. märtsiks oli tema tervislik seisund niivõrd paranenud, et ta sai jätkata tööd oma endisel ametikohal jaoskonnaülemana kaevanduses "Estonia". Apellatsioonikohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et uus töövõimetus alates
47. a. juunist ning töövõime 100 % kaotus, millega seoses talle määrati II invaliidsusgrupp, oli tingitud liiklusavariis saadud vigastustest. Kaevanduse "Estonia"
48. oktoobri
49. a. käskkirja nr. 177 kohaselt töötas hageja
50. a. märtsist uuesti tootmistööl kaevanduses "Estonia" ning töövõime langust tal ei esinenud, kuna tema töötasu oli suurem kui enne õnnetust. Töövõime uue kaotuse põhjused ei ole teada. Kuna kohtul ei ole õigust omal algatusel kutsuda uusi tunnistajaid ja nõuda dokumentaalseid tõendeid, siis jättis apellatsioonikohus hagi rahuldamata. Kassaator A. Komissarov palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega 49 220 krooni kostjalt välja mõista. Kaebuses leiti, et ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi ning rikkus oluliselt protsessiõiguse norme. Hagejale ei saadetud apellatsioonkaebuse ärakirja ja kaebusega sai ta tutvuda alles kohtuistungil. Sellega võeti temalt võimalus esitada vastuväiteid. Kohus väljus asja läbivaatamise piiridest, kuna R. Kilk ei vaidlustanud kaebuses hüvise väljamõistmist töövõimetuse esimese perioodi eest, s.o.
51. oktoobrist
52. a. kuni
53. märtsini
54. a. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsKS § 347 p. 2 alusel tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus tühistas põhjendatult maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas. Ringkonnakohus märgib õigesti, et TsKS § 88 lg. 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja põhjendas nõuet asjaoluga, et ta kaotas täielikult töövõime kostja süül toimunud liiklusavarii tagajärjel ning sellega seoses määrati talle
55. septembril
56. a. II invaliidsusgrupp. Tõendeid, mis kinnitaksid temale II invaliidsusgrupi määramist töövõime kaotamisega liiklusavarii tagajärjel, hageja kohtule ei esitanud. Uue otsuse tegemisel rikkus apellatsioonikohus TsK § 232 lg. 4 sätteid, kuna ei märkinud otsuses põhjendusi, miks kohus ei arvesta tõendina kohtuarstliku ekspertiisi akti nr.
57. Nimetatud akti andmetel oli A. Komissarov ajutiselt töövõimetu alates
58. oktoobrist 1993 a. kuni
59. veebruarini
60. a. (edasisest ajutise töövõimetuse tõendist keeldus hageja seoses puhkusele minekuga) ja liiklusõnnetuses saadud vigastuste tõttu kaotas töövõimest 10 %. Asja lahendamisel on kohtud jätnud tähelepanuta, et
61. juulist
62. a. kehtib liikluskindlustuse seadus (RT I 1992, 24, 338). Kohtute lahenditest ei selgu, kas kannatanu on kahju hüvitamise nõudega pöördunud kindlustusseltsi või Liikluskindlustuse Fondi poole. Liikluskindlustuse seadus kehtestas põhimõtte, et liiklusõnnetusega tekitatud liikluskahju hüvitab kannatanule kindlustusselts või Liikluskindlustuse Fond. Liikluskindlustuse seaduse §-st 1 tulenevalt on liiklusõnnetuse süüdlane kohustusliku kindlustusvõtjana liikluskahju tekitamise eest oma tsiviilvastutuse kindlustanud, mistõttu temalt võib liiklusõnnetuses kannatanu sisse nõuda ainult seda kahju, mida ei hüvitanud kindlustusselts või Liikluskindlustuse Fond. Kindlustamata jäetud sõidukiga tekitatud liikluskahju hüvitab Liikluskindlustuse Fond (LKS §-d 7 lg. 2 ja 18 lg. 3). Põhjendamatud on kassaatori väited TsKS §-de 286 lg. 2 p. 1, 293 lg. 1 ja 301 lg. 1 olulise rikkumise kohta. Ringkonnakohtu
63. veebruari
64. a. kohtuistungi protokolli kohaselt tutvus hageja toimiku materjalidega, kuid hageja ja tema esindaja ei pidanud asja arutamise edasilükkamist vajalikuks. Apellatsioonikohus on järginud TsKS §-s 301 lg. 1 sätestatud nõuet - kontrollida esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust ainult kaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. R. Kilki apellatsioonkaebuse kohaselt vaidlustas ta maakohtu otsuse temalt hüvise 49 220 krooni väljamõistmises, mis sisaldas hüvise ka ajutise töövõimetuse esimese perioodi eest. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
65. veebruari
66. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Aleksandr Komissarovile
67. märtsil
68. a. tasutud kautsjon 497 (nelisada üheksakümmend seitse) krooni ja 20 senti. Eesistuja J. Luik Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik