Obsah (4)

§ 92§ 50§ 58§ 59

3-2-1-79-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 5. juunil 1996. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, hageja J. P ja tema esindaja vandea

§-dest 50 lg. 3 ja 58 ning arvestades lapse soovi ja eestkosteasutuse arvamust otsustas lapse jätta vanaema juurde. J. P - lt vanema õiguste äravõtmiseks esitatud hagi jättis linnakohus rahuldamata, kuna tõendamist ei leidnud asjaolud, mida seadus näeb ette alusena vanema õiguste äravõtmiseks. Kohus märkis, et Eesti Merelaevandus maksis pärast lapse ema surma J. P - le välja 170 000 krooni, millest 60 000 krooni kandis J. P lapse arvele Hoiupangas ning tegi volituse vanaemale raha kasutamiseks, mida viimane sai teha kuni omavaheliste suhete teravnemiseni. Avalduse lapsele eestkoste seadmiseks jättis kohus rahuldamata, kuna selleks puudus

§-s 92 toodud seaduslik alus. Lapse seaduslikuks esindajaks on tema isa J. P ja ei ole tõendatud, et laps oleks ilma jäänud vanemlikust hoolitsusest vanema süülise käitumise tõttu. Tallinna Ringkonnakohtu

1. veebruari
2. a. otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Apellatsioonikohus leidis, et linnakohtu otsus on põhjendatud ja täiendavat motiveerimist ei vaja. Eestkoste seadmiseks puudus

§ 92lg.

2 kohaselt seaduslik alus.

§ 92lg.

3 kohaselt võib kohus seada eestkoste lapsele, kes on ilma jäänud vanemlikust hoolitsusest. Linnakohtu otsuses analüüsitud tõendite kohaselt ei ole O. P ilma vanemliku hoolitsuseta jäänud, küll aga on vanaema takistanud lapse ja isa suhtlemist. Lapse seaduslikuks esindajaks on tema isa ja lapse huvides ei tohiks seda takistada. Kassatsioonkaebuses palus O. Z tühistada apellatsioonikohtu otsuse osas, millega jäeti muutmata Tallinna Linnakohtu

1. detsembri
2. a. otsus osas, millega jäeti rahuldamata sotsiaalabi osakonna avaldus O. Z määramiseks lapse eestkostjaks. O. Z leidis, et kuna laps on kohtuotsusega jäetud tema juurde, siis eestkoste määramata jätmisega ei ole tal võimalik lapse seaduslikke huve ja õigusi kaitsta. J. P lõpetas lapse nimel olnud hoiuarve Hoiupangas, kuhu laekusid toitjakaotuspension ja toetused ning mida oli O. Z - l lapse ülalpidamiseks võimalik kasutada. Laps on ilma materiaalse toetuseta olnud alates
3. aprillist
4. a.
5. jaanuaril
6. a. pärast apellatsioonkaebuse esitamist maksis J. P uuele hoiuarvele 600 krooni. Laps on olnud vanaema ülalpidamisel. Peale ema hukkumist määratud hüvituse summat 60 000 krooni ei ole võimalik lapse huvides kasutada, sest J. P hoiusel tehtud korralduse tõttu saab laps selle kätte alles täisealiseks saades. Kohus jättis need asjaolud tähelepanuta, kuigi oleks võinud rakendada perekonnaseaduse § 92 lg. 3 sätteid, mille kohaselt võidakse seada eestkoste ka lapse üle, kes on muudel põhjustel ilma jäänud vanemlikust hoolitsusest. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas sotsiaalabi osakond kassatsioonkaebust põhjendatuks ja õigeks ning see on kooskõlas lapse soovi ja huvidega. J. P ei ole oma kohustusi tütre kasvatamisel täitnud, ei ole last ülal pidanud ega maksnud lapsele elatusraha. O. Z ei ole siiani kätte saanud lapsele määratud toitjakaotuspensioni ja laps on seetõttu vanaema täielikul ülalpidamisel. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis J. P esindaja, et apellatsioonikohtu otsus on õige. J. P sulges lapse hoiuarve, kui vanaema hakkas takistama tütre ja isa suhtlemist. Lapse arvel olnud raha võimaldas vanaemal tasuda õigusabi eest, midaoli vaja lapse isast lahutamiseks. Pärast linnakohtu otsust avas J. P lapsele uue hoiuarve, mida on vanaemal võimalik kasutada ning teatas sellest O. Z le lastekaitse inspektori kaudu. Seda raha vanaema kasutanud ei ole. Ei vasta tõele, et J. P oma last pole toetanud. Peale V. P hukkumist määratud hüvitus 60 000 krooni ei ole tegelikult lapsele määratud summa. Hukkunu töökoht maksis rahalise hüvituse J. P - le. Sellest raha eraldamine lapsele oli J. P õigus, aga mitte kohustus. Lapse huvides on, et selle raha saab ta kätte täisealiseks saades. Vanaema ei käitunud lapse huvidest lähtudes, kui ta lapsele teatas, et J. P ei ole tegelikult tema isa. Tahtmata last traumeerida nõustus J. P kohtulahenditega ja lapse sooviga jääda vanaema juurde. Kolleegiumi istungil palusid hageja ja tema esindaja jätta apellatsioonikohtu otsuse muutmata. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu osas, millega jäeti muutmata linnakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata sotsiaalabi osakonna avaldus O. Z määramiseks lapse eestkostjaks.

§ 50lg.

3 kohaselt on vanemal õigus last tagasi nõuda igalt isikult, kelle juures laps on ilma seadusliku aluseta. Vanemal ei ole õigust last tagasi saada, kui see on ilmselt vastuolus lapse huvidega. Kohtud on vaidlust lahendades õigesti arvestanud eestkosteasutuse arvamust ja 9-aastase O. P soovi jääda elama vanaema juurde, kuna lapse üleandmine isale oleks ilmselt vastuolus lapse huvidega. Selline otsustus on kooskõlas asjas kogutud tõenditega, mis kinnitasid, et laps on suure osa oma elust elanud koos vanaemaga ja olnud temaga lähedaselt seotud - lapse vanemad olid seoses töökohustustega sageli periooditi kodust ära ja laps oli sel ajal vanaema kasvatada, lapse endine lasteaed ja praegune kool on vanaema elukoha lähedal, mis kinnitab reaalselt eksisteerinud olukorda P perekonnas. Perekonnaseadus ei reguleeri vanavanemate ja lapselaste suhteid (välja arvatud vastastikused ülalpidamiskohustused). Seetõttu tulnuks kohtutel otsustada ka lapsele eestkoste seadmine, kui laps otsustati jätta vanaema juurde.

§ 92lg.

1 ja 2 kohaselt seatakse eestkoste lapse kasvatamiseks, tema isiklike ja varaliste õiguste ja huvide kaitseks. Eestkoste seatakse lapse üle, kelle vanemad on surnud, tunnistatud teadmata kadunuks või teovõimetuks või kelle vanematelt on vanema õigused ära võetud.

§ 92lg.

3 kohaselt võidakse eestkoste seada ka lapse üle, kes on muudel põhjustel ilma jäänud vanemlikust hoolitsusest. Kohtud asusid seisukohale, et eestkoste seadmiseks puudus

§-s 92 lg. 3 sätestatud alus, kuna ei ole tõendatud, et laps oleks jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest vanema süülise käitumise tõttu. Kolleegium leidis, et selline seaduse tõlgendus on väär.

§ 92lg.

3 kohaselt võidakse eestkoste seada ka lapse üle, kes on muudel põhjustel ilma jäänud vanemlikust hoolitsusest. See seadusesäte ei sisalda endas ilmtingimata vanema süülist käitumist ja see on kooskõlas perekonnaseaduse üldise mõttega. Lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel arvestab eestkosteasutus või kohus vähemalt 7aastase lapse soovi (

§ 58ja 95 lg 4).

Käesolevas vaidluses arvestas kohus lapse soovi jääda vanaema juurde. Sellega jäi laps paratamatult ilma isa igapäevasest hoolitsusest. Ja see võibki olla

§ 92lg.

3 järgi vanemlikust hoolitsusest ilma jäämise muuks põhjuseks, mis võimaldab lapse üle seada eestkoste. Isikul, kes ei ole määratud lapse eestkostjaks, puudub juriidiline volitus lapse kasvatamiseks ja tema õiguste ning huvide kaitsmiseks. Kohtud märkisid õigesti, et vanem on lapse seaduslik esindaja. Seadusliku esindajana on vanemal eestkostja volitus (

§ 50lg 2).

Perekonnaseadus ei keela lapsele eestkoste määramist, kui lapsel on olemas seadusliku esindajana vanem. Asja uuel arutamisel peab kohus otsustama eestkoste määramise küsimuse. Kolleegium leidis, et seaduse ja lapse huvidega ei ole kooskõlas J. P esindaja kassatsioonkaebuse vastuses esitatud väide, et peale V. P hukkumist RAS-i Eesti Merelaevandus komisjoni

1. septembri
2. a. otsusega J. P - le väljamakstud hüvis 170 000 krooni ei ole lapsele määratud summa ning sellest 60 000 krooni eraldamine lapsele oli J. P õigus, kuid mitte kohustus. Vastustaja selline seisukoht ei ole kooskõlas seadusega ega lapse huvidega. Eeltoodud komisjoni otsus tehti reisiparvlaeva "Estonia" katastroofis hukkunud meeskonnaliikme V. P elukaotuse tõttu hüvise maksmiseks töölepingus ettenähtud korras. Kahju hüvitamise üldpõhimõtted on sätestatud tsiviilkoodeksi
3. peatükis. TsK § 464 lg. 2 kohaselt on kannatanu surma korral õigus hüvisele töövõimetuil isikuil, kes olid surnu ülalpidamisel. V. P ülalpidamisel ei olnud mitte tema abikaasa, vaid tema tütar O. P. Asjaolu, et hüvis maksti välja J. P - le (lapse seaduslikule esindajale), ei tähenda seda, et lisaks ema kaotusele peab laps kaotama ka hüvise. Kolleegium leidis, et lapse kutsumine tunnistajana kohtuistungile ei olnud seaduslik. Seadus ei näe ette lapse kutsumist kohtuistungile, kui vaieldakse lapse kasvatamise üle.

§-de 58 ja 59 kohaselt lähtub eestkosteasutus või kohus lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel lapse huvidest, arvestades vähemalt 7-aastase lapse soovi. Vajadusel kaasab kohus protsessi eestkosteasutuse arvamuse andmiseks. Lapse soovi, kui ta oma ea tõttu on suuteline seda väljendama, selgitab välja ja fikseerib eestkosteasutus väljaspool kohut pedagoogi osavõtul. Sama seisukoht väljendub ka lastekaitseseaduse §-s 27 lg. 2. Fikseeritud arvamuse koos kõigi juurde kuuluvate dokumentidega esitab eeskosteasutus kohtule ning vastavalt asja kohtuliku arutamise vahendituse printsiibile (TsKS § 170) kaasatakse protsessi eestkosteasutuse esindaja (

§ 59), kes kohtuistungil saab anda erapooletuna vastuseid vaidlusküsimuse kohta. Ts

KS § 99 lg. 1 kohaselt võib tunnistajana üle kuulata iga isikut, kes ei ole selle protsessi osaline, kuid kellele võivad teada olla asjas tähtsust omavad asjaolud. Vaidluses lapse üle ei saa last kutsuda kohtuistungile tunnistajana. Tunnistajaks on isik, kes ei ole asja juriidilisest lahendist huvitatud. Vaidlust lapse üle lahendatakse lapse huvidest lähtudes ja lapsel on õigus oma soovi avaldada. Sealjuures on lapse seaduslik esindaja protsessis pooleks. Esindatav ja tunnistaja ei saa protsessis esineda ühes ja samas isikus. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. veebruari 1996. a. otsus osas, millega jäeti rahuldamata Tallinna Lasnamäe Linnaosa Valitsuse Sotsiaalabi osakonna avaldus alaealisele O. Ple eestkostja määramiseks ja saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada O. Z - le 20. märtsil 1996. a. tasutud kassatsioonikautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Luik Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik