3-2-1-80-96 MÄÄRUS Tartus, 5. juunil 1996. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, hageja OÜ EKE Projekt esindaja vandeadvokaat A. Kulli ja kostjat

§-le 148 lg. 1 p.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a. määrusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Määruse põhjenduste kohaselt on vastavalt

§-de 46 lg. 2 ja 47 lg. 1 sisule kohus õigustatud määrama hagi hinda ning nõudma riigilõivu täiendavat tasumist. Varalise tehingu puhul on tegemist hinnatava hagiga ja asjaolu, et hagejad polnud tehingu pooleks, ei saa muuta hagi mittevaraliseks. Erikaebuses palus EKE Projekt tühistada apellatsioonikohtu määruse. Kaebuses leiti, et täiendavat riigilõivu saanuks sisse nõuda asja sisulise lahendamise järel kohtuotsusega, aga mitte protsessi kestel. Hagejad ei olnud ostu-müügilepingu pooleks, nende nõue ei ole rahaline, sest rahalise nõude saaks esitada vaid Hansapank, kes ostu eest maksis. Apellatsioonikohus ei pööranud tähelepanu sellele, et linnakohus rikkus protsessiõigusnormi. Linnakohus viitas määruses

§-le 148, mis reguleerib kohtu keeldumist avalduse menetlusse võtmisest ja avalduse tagastamist hiljemalt

1. päeval arvates avalduse kohtusse esitamise päevast. Hagi oli kohtu menetluses alates
2. aastast ja riigilõiv (kohtukulu) oli tasutud. See paragrahv ei sätesta täiendava riigilõivu tasumist.

§-id 46 ja 47 sätestavad ainult esialgse riigilõivu suuruse määramise, mitte aga täiendava riigilõivu tasumist. Apellatsioonikohus on vääralt kohaldanud

§ 47lg.

1 sätet, mille kohaselt lõivu täiendav sissenõudmine toimub vastavalt asja lahendamisel kindlaksmääratud hagi hinnale, s.o. täiendav riigilõiv nõutakse sisse kohtuotsuse alusel. Seadus ei näe ette hagi tagastamist juba alustatud menetluses kui hageja jätab täiendava riigilõivu siiski tasumata. Kohtul ei ole sellel alusel õigust menetlust peatada, lõpetada ega jätta avaldust läbi vaatamata. Apellatsioonikohus jättis seisukoha võtmata, kas linnakohus kohaldas õigesti

§ 46lg.

2 sätteid. Selle paragrahvi järgi nimetab hagihinna hageja ja seda võib määrata kohus. Käesolevas vaidluses on hagihind määratud kostja taotlusel ja kostja nimetatud summas. Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta, et tegemist oli mittevaralise nõudmisega - hagejad ei taotlenud omandiõiguse tunnistamist ega kahjude hüvitamist. Linnakohus aktsepteeris hagi vastu võttes, et hagi ei kuulu hindamisele. Vastuses erikaebusele leidsid kostjad, et apellatsioonikohtu määrus on õige. Kolleegiumi istungil palus hageja esindaja apellatsioonikohtu määruse tühistada. Kostjate esindajad pidasid määrust õigeks. Kolleegium leidis, et Tallinna Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada protsessiõigusnormi rikkumise tõttu. Kui kohtukulud on tasumata, keeldub kohus

§ 148lg.

1 p. 11 kohaselt avalduse menetlusse võtmisest ja tagastab selle oma määrusega hiljemalt 10. päeval arvates avalduse kohtusse esitamise päevale järgnevast päevast.

§ 148

reguleerib avalduse menetlusse võtmisest keeldumise aluseid ja sellest tulenevaid tagajärgi. Linnakohus võttis avalduse menetlusse kohtuniku

1. veebruari
2. a. määrusega. Kui avaldus on vastu võetud, siis ei saa selle vastuvõtmisest enam keelduda ja avaldust tagastada. Kohus aktsepteeris avalduse vastuvõtmisel riigilõivu suurust 40 krooni. Kui kohus asja lahendamisel leidis, et tasuda tulnuks teistsuguse suurusega riigilõiv, siis pidanuks kohus selle lahendama kohtuotsusega. Seetõttu näebki

§ 47lg.

1 ette lõivu täiendava sissenõudmise vastavalt asja lahendamisel kindlaksmääratud hagi hinnale. Apellatsioonikohus märkis õigesti, et kohus on õigustatud määrama hagihinda, kuid eksis selles, millal seda teha saab.

§-de 46 lg. 2 ja 47 lg. 1 alusel ei saa hagi hinda määrata pärast avalduse menetlusse võtmist kuni kohtuotsuse tegemiseni.

§ 46lg.

1 p. 2 kohaselt määratakse hagihind kindlaks vara nõudmise hagides hagetava vara väärtusega. Apellatsioonikohus leidis, et varalise tehingu kehtetuks tunnistamise nõude puhul on tegemist hinnatava hagiga ja asjaolu, et hagejad ei olnud vaidlusaluse tehingu pooleks, ei saanud hagi muuta mittevaraliseks. Kohus on eksinud seaduse tõlgendamisel.

§ 46lg.

1 p. 2 räägib vara nõudmise hagidest. Hagejad ei nõudnud vara ja nad ei olnud selle lepingu pooleks, mille kehtetust nad taotlesid. Ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamine võib kaasa tuua kahepoolse restitutsiooni, kuid seda mitte hagejate suhtes, kes lepingu pooleks ei olnud. Vaidluse sisuks oli varalise tehingu kehtetuks tunnistamine, kuid mitte hagejate varaline nõue, seetõttu ei olnud õige hagiavaldust lõivustada lähtudes tehingu objektiks olnud vara väärtusest. Juhindudes

§-dest 3 lg. 2, 346 p. 4 ja 347 p. 2, kolleegium m ä ä r a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

1. märtsi
2. a. määrus ja Tallinna Linnakohtu
3. novembri
4. a. määrus ning saata asi menetluse jätkamiseks Tallinna Linnakohtusse. Erikaebus rahuldada. Tagastada OÜ-le EKE Projekt
5. märtsil
6. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Luik Liikmed H. Jõks, T. Vernik