3-2-1-88-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 5. septembril 1996. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, hageja E. Londi ja kostja L. Nu

§ 91lg.

2). Järva Maakohtu

1. detsembri
2. a. otsusega on tuvastatud, et Jaan ja Leili Nurmela moodustasid kolhoosipere alates
3. juulist
4. a. AÕSrakS § 17 lg 4 järgi, kui endise kolhoosipere liige on surnud ning tema pärandile pole välja antud pärimisõiguse tunnistust, on tema pärijatel, kes on notarile esitanud avalduse pärandi vastuvõtmiseks, õigus nõuda surnud pereliikme osa eraldamist kohtu korras kuni
5. a.
6. juunini või kuue kuu jooksul arvates pärandi avanemise päevast. Hageja ei ole seaduses ettenähtud tähtaja jooksul kohtu korras nõudnud endise kolhoosipere varast Jaan Nurmela osa eraldamist. Tallinna Ringkonnakohtu
7. jaanuari
8. a. otsusega jäeti maakohtu otsus omandiõiguse tunnistamiseks elamule muutmata. Otsuse põhjenduste kohaselt toimub kolhoosipere vara pärimine AÕSrakS § 17 lg. 4 sätete kohaselt ning TsK § 539 lg. 1 ja PkS § 15 asjas kohaldamisele ei kuulu. Asjaolu, et testamendijärgne pärandinõue oli kohtu menetluses, ei takistanud hagejal nõuda Jaan Nurmela osa eraldamist endise kolhoosipere varast AÕSrakS § 17 lg. 4 ettenähtud tähtaja jooksul. Järva Maakohtu
9. detsembri
10. a. otsusega, mis seadusjõustus
11. septembril
12. a., on kindlaks tehtud, et Jaan ja Leili Nurmela moodustasid kolhoosipere. Jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolud ei vaja tõendamist teises tsiviilasjas, millest võtavad osa samad protsessiosalised. Kassatsioonkaebuses palus Ellen Lond teha asjas uue otsuse, sest ta ei pea eelnevaid kohtulahendeid õigeks. Kassaator leidis, et pärandi avanemise ajal kehtisid ENSV tsiviilkoodeksi ja abielu- ja perekonnakoodeksi sätted ning apellatsioonikohtu juhindumine asjaõigusseaduse rakendamise seadusest oli vale. Jaan ja Leili Nurmela ei olnud kolhoosipere, kuid kohus ei pööranud selle kohta käivatele tõenditele tähelepanu. Vara, mille Jaan Nurmela testamendiga hagejale pärandas, oli J. Nurmelal olemas enne abiellumist ning oli tema lahusvara. Apellatsioonikohtu väide, et kassaatoril oli võimalus taotleda osa eraldamist ühisvarast, polnud õige, sest kassaatoril puudus selleks vajadus, kuna tegemist oli J. Nurmela lahusvaraga. Apellatsioonikohus pole andnud õiguslikku hinnangut kaebuse väidetele, sealhulgas Järva Maakohtu
13. detsembri
14. a. ja Tallinna Ringkonnakohtu
15. septembri
16. a. otsusele. Kassaator leidis, et tegemist on jätkuva vaidlusega ja seetõttu polnud vaja vaidlustada Tallinna Ringkonnakohtu
17. septembri
18. a. otsust. Hageja esitas uue hagi
19. oktoobril
20. a. seaduse alusel, millele viitas apellatsioonikohus oma otsuses. Kassaator ei nõustu sellega, et apellatsioonikohus tugines jõustunud kohtulahenditele, sest ühelgi tõendil pole ette kindlaksmääratud jõudu ja asjaoludele tulnuks anda uus hinnang. Kohus ei arvestanud testaatori tahet jätta talle kuulunud vara hagejale. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis Leili Nurmela esindaja, et apellatsioonikohtu otsus on õige. Kolleegiumi istungil jäid kassaator ja vastustaja oma seisukohtade juurde. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust. Kassatsioonkaebuses toodud väited on ekslikud.
21. oktoobril
22. a. esitatud hagis palus hageja vaidluse lahendada AÕSrakS §-de 16 lg. 1 ja 17 lg. 1 ja 4 alusel. Kohus lahendaski vaidluse esitatud hagi ja kehtiva seaduse alusel. Kassaatori väide, et tulnuks rakendada kehtivuse kaotanud tsiviilkoodeksi ja abielu- ja perekonnakoodeksi sätteid, ei ole asjakohane ja nende alusel polnud käesolev hagi ka esitatud. Vaidlustades kassatsioonkaebuses kolhoosipere olemasolu, on kassaator jätnud tähelepanuta apellatsioonikohtu seadusele tuginevad selgitused tõendamisest vabastamise aluste kohta (

§ 91lg.

2). Tallinna Ringkonnakohtu

1. septembri
2. a. otsusega tuvastati, et Jaan ja Leili Nurmela moodustasid kolhoosipere. Seda kohtuotsust ei ole vaidlustatud.

§ 242lg.

1 kohaselt ei või pärast otsuse jõustumist pooled ja teised asjast osa võtnud protsessiosalised ega nende õigusjärglased esitada kohtusse samu nõudeid samadel alustel, samuti vaidlustada teises asjas eelmise kohtu otsusega kindlaks tehtud asjaolusid ja õigussuhteid. Ekslik on kassaatori väide, et tegemist on jätkuva protsessiga, mistõttu eelmised kohtulahendid pole arvestatavad. Tsiviilkohtumenetlus toimub tsiviilkohtupidamise seadustiku järgi, milles sätestatakse kohtumenetluse korraldamine. Jätkuva protsessi mõistet see seadus ei sisalda. Kassaatori väide, et testamendiga pärandatud vaidlusalune elamu oli Jaan Nurmela lahusvara, on väär. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et elamu oli kolhoosipere vara. Üks ja seesama vara ei saa ühtaegu olla ühisvara ja lahusvara. Kassaatori etteheide, et kohus ei arvestanud testaatori tahet, ei ole õigustatud. Kohus saab arvestada testaatori tahet, kui see on kooskõlas seadusega. Käesoleva vaidluse lahendamine toimus asjaõigusseaduse rakendamise seaduse alusel, mis reguleerib kolhoosi- ja talupere vara pärimist testamendist sõltumatult. Arvestades eeltoodut ja juhindudes

§-st 346 p. 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

1. jaanuari
2. a. otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Luik Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik