3-2-1-98-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 23. septembril 1996. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik vaatas läbi avalikul kohtuistungi

§ 18lg.

3 kohaselt liikluskindlustuse hüvitisena 3000 krooni.

1. oktoobril
2. a. esitas ELKF Lääne Maakohtusse hagi, paludes A. Pendovilt välja mõista 3000 kr. liikluskindlustuse hüvitist, 450 kr. käsitluskulusid ja riigilõivu 207 kr. Hageja juhindus TsK §-dest 448 lg. 1, 458 ja 460 lg.
3. Maakohus jättis
4. jaanuari
5. a. otsusega hagi rahuldamata. Kohus leidis, et liikluskahju hüvitamist regressi korras reguleerib Liikluskindlustuse seaduse § 29, mis sätestab kindlustusseltsi ja ELKF-i õiguse esitada regressinõudeid sõidukijuhi vastu üksnes juhul, kui juht tekitas liikluskahju tahtlikult, juhtides sõidukit alkoholi- või narkootikumijoobes, olles muu tugevatoimelise aine mõju all või omamata vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust.Seadusest ei tulene kindlustusandja regressiõigus neil juhtudel, kui sõiduk on kindlustamata. TsK §-d 448 ja 460 ei ole kohaldatavad, kuna TsÜS § 3 kohaselt kohaldatakse üld- ja erisätte olemasolul erisätet. Apellatsioonkaebuses palus ELKF tühistada maakohtu otsus ning hagi rahuldada. Kaebuse kohaselt põhjustas kostja liikluskahju liikluseeskirjade rikkumisega, omades tagajärje suhtes kaudset tahtlust.

§ 29lg.

1 piirab kindlustusandja regressiõigust, kusjuures lg. 2 sätestab neli erandit, millal võib esitada nõudeid kindlustatud kindlustusvõtja vastu.

ei näe ette mingeid piiranguid kindlustamata vastutuse korral tekitatud ja väljamakstud liikluskahju regressi korras sissenõudmisele. Süüdlane on vara alusetult säästnud ning TsK § 477 näeb ette alusetult säästetud vara tagastamise kohustuse. Tallinna Ringkonnakohus vaatas apellatsioonkaebuse läbi kirjalikus menetluses, ning jättis kaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt ei olenenud vastavalt kahju tekitamise ajal kehtinud

-le regressiõigus sellest, kas õnnetuse põhjustanud isikul oli kaudne tahtlus või mitte.

§ 29lg.

1 ja 2 piiravad nii kindlustusseltsi kui ELKF-i regressiõigust. Apellandi poolt § 29 lg. 2 antud tõlgendus, et selles normis sätestatakse alused, mille järgi võib kahju hüvitamist regressi korras nõuda ka kindlustusvõtjalt ning kindlustamata vastutusega isiku suhtes kehtib üldnorm, ei ole kooskõlas §-s 29 kasutatud sõnade tähendusega. TsK § 477 ei ole rakendatav, kuna regressinõude esitamise aluseks sai olla vaid

§ 29, mis on erisäte üldnormi suhtes.

Kassatsioonkaebuses palub ELKF tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on valesti tõlgendanud materiaalõigusnorme ning rikkunud protsessiõigusnorme. Õnnetuse hetkel kehtinud

§ 29lg. 1 on erisäte, mis piirab Ts

K §ga 460 garanteeritud regressiõigust teatud tingimustel teatud isikute suhtes.

§ 29lg. 2 on laiendava tähendusega erinorm lg. 1 suhtes ning teda ei saa rakendada erinormina Ts

K § 460 suhtes lahus

§ 29lg. 1. Ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuse muutmata jätmine on klassifitseeritav Ts

K § 477 kohaselt süüdlase vara alusetu säästmisena. Ringkonnakohus vaatas apellatsioonkaebuse TsKS § 298 p. 2 kohaselt läbi kirjalikus menetluses, mistõttu apellandi esindajal ei olnud võimalik anda kohtus täiendavaid selgitusi. PS § 24 sätestab, et kohtuistungid on avalikud ning igaühel on õigus olla oma kohtuasja arutamise juures. Seega on TsKS § 298 p. 2 otseses vastuolus põhiseadusega ning vastuolu korral rakendab kohus TsKS § 9 lg. 2 kohaselt põhiseadust. Ka on kohus vääralt kohaldanud TsKS § 324 sätteid, määrates edasikaebamise tähtajaks 10 päeva alates otsuse ärakirja kättesaamise päevale järgnevast päevast. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 1 alusel

§ 29väära tõlgendamise tõttu.

Kahju tekitamise ajal kehtinud

§ 29

lg.1 kohaselt piiratakse kindlustusseltsi ja liikluskindlustuse fondi regressiõigust üksnes

alusel kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja vastu. See tähendab seda, et isik, kelle sõiduk oli kindlustamata, peab regressi korras vastutama kindlustusseltsi või liikluskindlustuse fondi ees kahju eest mida ta põhjustas, kuna teda ei ole vabastatud regressi korras kahju hüvitamise kohustusest, sest TsK § 460 kohaselt on kindlustajal, kes on kahju hüvitanud, regressiõigus. See on juhtum, kui kahju põhjustanud isik on jätnud oma vastutuse kindlustamata.

§ 29lg.

2 ei kuulu selle vaidluse puhul kohaldamisele, kuna see on erinormina käsitletav

alusel kindlustatud isikute suhtes, kes üldjuhul sama paragrahvi esimese lõike alusel ei vastuta, kuid neile laieneb regressiõigus üksnes

§ 29lg.

2 sätestatud juhtudel. Nimetatud lõige sätestab juhtumid, mille puhul kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja ei vabane regressi korras vastutusest kindlustaja ees. Kohtukolleegium ei käsitle selles asjas kirjaliku menetluse rakendamist teise astme kohtus (apellatsioonikohtus), põhiseaduse § 24 rikkumisena, millele on tehtud viide kassatsioonkaebuses, kuna apellatsioonkaebuses vaidlustati materiaalõiguse normi kohaldamist, mitte asja tõenduslikku külge. Ringkonnakohus on ekslikult märkinud kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtajaks 10 päeva, mis ei ole kooskõlas TsKS §-ga 324, mis sätestab 10 päevase edasikaebamise tähtaja üksnes selleks puhuks, kui otsus tehakse TsKS § 292 alusel. Ringkonnakohus tegi asjas otsuse kirjalikus menetluses TsKS § 298 alusel. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. mai 1996. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Eesti Liikluskindlustuse Fondi kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Eesti Liikluskindlustuse Fondile 21. mail 1996. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed L. Laarmaa, J. Luik