§-s 211 p. 2 ettenähtud kolmekuulise tähtaja möödumise tõttu. Tartu Linnakohus, juhindudes PankrS §-dest 14 lg. 4, 100 lg. 3 ja
§-st 211, jättis
S §-le 211 p. 2 lõpeb kui kreeditor kolme kuu jooksul, arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu.
ÜS §-st 112 tulenevalt samuti üheks tsiviilõiguste kaitse viisiks, millele laienevad hagi esitamise üldeeskirjad pankrotiseadusest tulenevate erisustega. Ajutise pankrotihalduri hinnangu kohaselt on A. Adamson maksejõuline, kuna tal puuduvad täitmata kohustised. Hinnang on antud eeldusel, et AS-il ERA-Pank puudub nõudeõigus A. Adamsoni vastu pooltevahelise kohustise lõppemise tõttu. Ringkonnakohus, hinnates A. Adamsoni majanduslikku olukorda, leidis, et võlgnik on maksejõuetu, kuna ta ei suuda tasuda võlausaldaja nõudeks olevat rahasummat ja see suutmatus ei ole tema majanduslikust olukorrast lähtuvalt ajutine. Kassaator A. Adamson palub ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normide väära kohaldamise ja protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Kassaatori väitel peab võlausaldaja, kes soovib, et käendus ei lõpeks, esitama kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäevast käendaja vastu hagi. Kui käendaja pankrot on välja kuulutatud, siis esitatakse nõue käendaja vastu pankrotimenetluses. Pankrotiavaldus eiole samastatav hagi esitamisega ega nõude esitamisega pankrotimenetluses. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et TsÜS § 118 kohaselt aegub iga osa täitmise nõue eraldi, kui kohustis kuulub täitmisele ositi. Vastavalt laenulepingule kohustus deebitor tagastama laenu igakuiste osamaksetena kuu 2. kuupäevaks. Vastavalt TsÜS §-le 116 algab aegumise kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et pankrotiavalduse esitamisel ei ole täidetud PankrS § 9 lg. 1 p. 4 nõuded. Nimetatud sätte kohaselt on pankrotiavalduse aluseks asjaolu, et võlgnik ei ole tasunud võlga 10 päeva jooksul pärast tähtaja saabumist ning võlausaldaja on talle teatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus ja võlgnik ei ole seejärel võlga tasunud 10 päeva jooksul. Kui lähtuda asjaolust, et osa nõuet on vaieldamatult aegunud, ei ole AS ERA-Pank ikkagi täitnud PankrS § 9 lg. 1 p. 4 sätestatud nõudeid, s.t. puudub pankrotihoiatus nõude osas tervikuna. Seega rikkus ringkonnakohus otsuse tegemisel protsessiõiguse normi, kuna pankrotiavaldus esitati kogu nõude alusel, pankrotihoiatus tehti aga nõude osas, mis on aegunud TsÜS § 118 alusel. Nõude osas, mis apellatsioonikohtu otsuse mõtte kohaselt võiks olla esitatud vastavalt seadusele ja tähtaegselt, pankrotihoiatus puudub. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud ja AS ERA-Pank tõendanud käenduse puhul PankrS §st 9 lg. 3 tulenevalt peamist asjaolu, et tagatav kohustis oleks tekkinud, s.t. kas laenuleping, mille puhul on tegemist laenusuhtega, on jõustunud või mitte. Seda peab tulenevalt PankrS §-st 9 lg. 3 ja
§-st 206 lg. 2 tõendama võlausaldaja. Ringkonnakohtu seisukoht, et kassaator ei ole vaidlustanud pankrotiavalduse aluseks oleva nõude suurust, ei ole asjas küllaldane. Ringkonnakohus rikkus
S § 289 sätteid, kuna arvestas AS-i ERA-Pank põhjendusi kostja maksejõuetusest, mida linnakohtus ei esitatud. Vastustaja AS ERA-Pank palus ringkonnakohtu otsuse jätta muutmata. Vastustaja leidis, et
kehtiv redaktsioon pärineb ajast, mil rikutud õiguste kaitseks kohtu poole pöördumise ainsaks vormiks oli hagi esitamine. Käesoleval ajal on vastavalt PankrS §-des 2 lg. 1, 6 lg. 1 ja 2, 7 ja 9 sätestatule kreeditoridele tagatud võimalus kaitsta oma rikutud varalisi õigusi ka pankrotimenetluse kaudu, esitades kohtule pankrotiavalduse. Apellatsioonikohus kuulutas A. Adamsoni maksejõuetuse välja põhjendatult, kuna ta ei vaidlustanud madalama astme kohtutes kohustise tekkimist ega selle suurust. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele
S § 347 p.1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asjas on võimalik teha uus otsus, millega pankrotiavaldus jätta rahuldamata. Ekslik on kassaatori väide, et pankrotiavalduse esitamine käendaja vastu pole
p. 2 mõttes samatähenduslik hagi esitamisega.
S § 9 lg. 1 kohaselt on pankrotiavalduse aluseks võlausaldaja nõue võlgniku vastu ja sama paragrahvi lõike 5 kohaselt peab pankrotiavalduse esitaja tõendama võla suurust, iseloomu, alust ja maksetähtaega, siis kolleegium leidis, et pankrotiavalduse esitamine käendaja vastu
§-s 211 p. 2 sätestatud tähtaja jooksul on samastatav hagi esitamisega, mis välistab käenduse lõppemise
Kassatsioonkaebuses on ekslikult leitud, et
§-s 211 p. 2 sätestatud 3 kuuline tähtaeg on hagi aegumistähtaeg. Osundatud säte kehtestab käenduse lõppemise ühe aluse, mitte aga käendaja vastu esitatud hagi aegumistähtaja. Kui pankrotiavalduse aluseks olev nõue on selge ja sellest nõudest lähtudes on tuvastatud võlgniku maksejõuetus, mis ei ole ajutine, siis on võimalik ka käendaja pankroti väljakuulutamine ilma käendaja vastu hagi esitamiseta.
p. 2 kohaselt käendus lõpeb, kui kreeditor kolme kuu jooksul, arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest ei esita hagi käendaja vastu. Ringkonnakohus on sisuliselt õigesti leidnud, et käendaja kohustis kreeditori ees tekib siis, kui põhivõlgnik ise oma kohustist tähtpäevaks ei täida. Seega algab käendaja vastutus põhivõlgniku poolt kohustise täitmiseks määratud tähtpäevale järgneval päeval. Kui pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei ole selge ja on võimalik selle lahendamine teises menetluses, siis nõue, mille alusel maksejõuetust tuvastada, puudub ning tulenevalt PankrS §-st 16 lg. 1 jääb pankrotiavaldus rahuldamata. Sel juhul on võlausaldajal õigus esitada võlgniku vastu hagi. Võlgnik vaidlustas pankrotiavalduse aluseks oleva nõude juba linnakohtus väitega, et käendus on lõppenud. Sellega on hõlmatud ka käenduse osalise lõppemise väide. Ringkonnakohus leidis, et võlausaldaja nõue on selge, kuna laenu tagastamise lõplik tähtpäev oli
§-st 208 lg. 2 tulenevalt on käendajal õigus esitada kreeditori nõude vastu kõik vastuväited, mis oleks võinud esitada võlgnik. Kuna käendaja laenulepingust tulenevaid vastuväiteid ei esitanud, siis puudus ringkonnakohtul vajadus tuvastada laenulepingu sõlmimist. Kuna pankrotiavaldust ei rahuldata, siis tuleb PankrS § 100 lg. 3 kohaselt pankrotimenetluse kulud sisse nõuda võlausaldajalt. Pankrotimenetluse kuludeks on ringkonnakohtu poolt ajutise halduri Mart Jesse kasuks välja mõistetud halduri tasu 2400 krooni ja pankrotimenetlusega seotud kulu 175 krooni. Samuti kuulub võlausaldajalt sissenõudmisele ringkonnakohtu poolt nimetatud halduri Rein Pärteli tasu 1350 krooni ja muu pankrotimenetluse kulu 1350 krooni. Kuna kohtuotsus tehti võlgniku kasuks, siis tuleb
S § 57 lg. 1 ja 6 ning 58 lg. 1 alusel AS-lt ERA Pank välja mõista A. Adamsoni kasuks advokaadi abi eest 5900 krooni. Juhindudes
S §-st 346 p. 4, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.