3-2-1-115-96

3-2-1-115-96 MÄÄRUS Tartus,

1. novembril
2. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, RE Eesti Raudtee esindaja vandeadvokaat J. Oja ja AS-i S.K.K. esindaja vandeadvokaat A. Hallmäe osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. oktoobril
4. a. RE Eesti Raudtee erikaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviil-kolleegiumi
5. mai
6. a. määruse menetluse lõpetamise kohta AS-i S.K.K. hagis RE Eesti Raudtee vastu viivise 4 976 667 krooni nõudes. AS S.K.K. esitas
7. märtsil
8. a. RE Eesti Raudtee vastu hagi, paludes kostjalt
9. augusti
10. a. seisuga välja mõista 100 000 krooni viivist. Nõue tulenes poolte vahel
11. aprillil
12. a. sõlmitud lepingust laevakütuse hankimiseks, mille eest kostja tasus lõplikult
13. novembril
14. a., hilinedes maksmisega 180 päeva. Lepingu kohaselt suurenes viivis geomeetrilises progressioonis iga viivitatud päeva eest. Tallinna Linnakohus rahuldas hagi osaliselt. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas hagi täies ulatuses. Mõlemas otsuses tuvastati, et viivist nõuti ühe päeva -
15. augusti
16. a. - eest.
17. mail
18. a. esitas hageja uue hagi samal alusel, paludes välja mõista 4 967 667 krooni viivist
19. a.
20. novembri eest. Tallinna Linnakohus lõpetas asjas menetluse, leides, et nõuded põhinevad samal alusel ning tegemist on vaidlusega sama eseme suhtes samade poolte vahel, milles on olemas jõustunud kohtuotsus. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium tühistas linnakohtu määruse ning saatis asja samale kohtule menetluse jätkamiseks. Määruse kohaselt ei ole antud juhul tegemist sama hagiesemega, sest hagides nõutakse viivise väljamõistmist erinevate ajavahemike eest. Viivise nõudeid erinevate perioodide eest, mis on esitatud erinevate iseseisvate hagidena, ei saa käsitleda hagi eseme samasusena ning asjas menetlust lõpetada TsKS § 218 p. 3 alusel. Kassatsioonkaebuses palub RE Eesti Raudtee tühistada ringkonnakohtu määrus ja lõpetada asjas menetlus. Kassaator leiab, et hageja on esitanud mõlemal korral iseseisva nõude viivise saamiseks, mis tuleneb ühe ja sama lepingu ühest ja samast punktist ning on seotud sellesama lepingu rikkumisega. See, millise metoodika alusel või mitmenda päeva eest viivist arvutatakse, ei oma tähtsust, sest mõlemas asjas on tegemist viivise nõudega. Vastustaja kassatsioonkaebusega ei nõustu ning palub jätta kaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata. Vastuse kohaselt on viivis kuni kohustise täitmiseni ajas piiramatult kulgev sanktsioon ning vaid iga hagi eseme piiritlemiseks on vajalik selle ajavahemiku näitamine, mille eest viivist nõutakse. Vastustaja leiab, et kaebusest ei selgu, kas kassaator peab hagide esitamist erinevate päevade eest viivise saamiseks samal alusel või sama esemega esitatud hagiks ning kas nendeks on leping, lepingupunkt või viivis kui institutsioon ja vahend. Kassaatori seisukoht, et ringkonnakohus on pööranud tähelepanu rahasummade erisusele, ei ole õige, sest sellega ei ole ringkonnakohus määrust põhjendanud. Kolleegiumi istungil jäid erikaebuse esitaja ja vastustaja oma kaebuse seisukohtade juurde. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada protsessiõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. TsKS § 218 p. 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse, kui samade poolte vaidluses sama hagieseme üle samadel alustel on jõustunud kohtuotsus. Ringkonnakohus on asunud TsKS § 218 p. 3 rakendamisel ebaõigele seisukohale, et samade poolte vahel samal hagi alusel
21. mail
22. a. esitatud hagi erineb
23. märtsil
24. a. esitatud hagist, milles kohtuotsus jõustus
25. oktoobril
26. a. tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsusega, hagi eseme poolest. Väide, et tegu ei ole sama hagiesemega, on ekslik. Kohus arutas hageja viivise nõuet kostja vastu. Hageja soovis, et kohus viivise tema kasuks välja mõistaks. Viivise nõude esitas hageja esimest korda
27. märtsil
28. a. Selles hagis piiras hageja ise oma viivisenõuet, mis oli hagi esemeks, viivisega
29. augusti
30. a. eest rahaliselt 100 000 krooniga, kuigi võinuks nõuda viivist kogu viivitatud aja eest
31. juunist
32. a. kuni
33. novembrini
34. a., arvestades hagi aegumist. Sellest järeldab kolleegium, et hageja ise määras oma dispositiivset õigust kasutades esimese hagi esitamisega kindlaks selle osa viivisest, mille tasumist ta kostjalt nõuab. Ühtlasi tähendas see seda, et hageja ise loobus vabatahtlikult ülejäänud osas viivise nõudmisest, mille kogu suurus oli talle esimese hagi esitamise ajaks teada. Asjaolu, et hageja piiritles oma nõudmise ühe kuupäeva eest viivise nõudmisega, ei ole oluline, sest see, kuidas oma nõuet piiritleda ja kindlaks määrata on hageja enda asi. Esimese astme kohus on õigesti asunud seisukohale, et teise viivisehagi esitamisel on tegemist hagide samasusega ning sel alusel menetluse lõpetanud. Siinjuures ei oma tähtsust asjaolu, et teises viivisehagis, mis esitati kohtule
35. mail
36. a. ja mida täpsustati (hinda suurendati) viimast korda
37. mail
38. a., nõuti viivist
39. novembri
40. a. eest. Teadaoleva võimaliku kindla viivisesumma sissenõudmist juba möödunud päevade eest osade kaupa ei pea kohtukolleegium võimalikuks, kuna tegu on ühtse hagiesemega - viivise nõudega, mille arvutamise viisiks on selle väljatoomine päevade kaupa. Viivise puhul, mis käesoleval juhul on kindel rahasumma saab kõne alla tulla üksnes nõude suurendamine või vähendamine. Seda TsKS §-is 70 lg. 2 sätestatud võimalust võis hageja kasutada juba esimese viivisehagi menetlemise käigus, et soovi korral nõuda kostjalt kogu saadaolev viivis. Hageja valis samal alusel ja sama eseme kohta sama kostja vastu uue hagi esitamise tee, mis on vastuolus exceptio rei judicata põhimõttega. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 4 ja 218 p. 3, kolleegium m ä ä r a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
41. mai
42. a. määrus ja lõpetada asja menetlus. Erikaebus rahuldada. Tagastada RE-le Eesti Raudtee
43. juulil
44. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Välja mõista AS-lt S.K.K. 2000 (kaks tuhat) krooni RE Eesti Raudtee kasuks kohtukulude katteks. Eesistuja J. Odar Liikmed: L. Laarmaa, J. Luik