3-2-1-119-96

3-2-1-119-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. oktoobril
2. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, P. Punga ja tema esindaja vandeadvokaat R. Napa osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. oktoobril
4. a. Peeter Punga kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. mai
6. a. otsuse Hanila Vallavalitsuse avalduses Peeter Pungale asendusmaana kuuluva maaüksuse kinnistusraamatusse kandmiseks. Hanila Vallavalitsuse
7. juuni
8. a. korraldusega nr. 281 anti Peeter Pungale asendusmaana Veski maaüksus suurusega 3,4 ha Kukeranna külas Hanila vallas maareformi seaduse § 6 lg. 2 p. 3 ja § 19 lg. 3 alusel.
9. juunil
10. a. müüs P. Pung asendusmaal olnud hoone. Lääne Maakohus jättis kinnistusraamatuseaduse §-dest 46, 47 lg. 2 p. 2 ja 48 juhindudes Hanila Vallavalitsuse avalduse P. Pungale asendusmaana antud maatüki kinnistusraamatusse kandmiseks rahuldamata põhjusel, et asendusmaa andmine ei ole enam seaduslik sellel asunud hoone müügi tõttu. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium jättis
11. mai
12. a otsusega maakohtu kinnistamisotsuse muutmata. Otsuse põhjenduste kohaselt maa asendamise korras antava maatüki kinnistamise eelduseks on kinnistataval maal õigustatud subjekti omandis olevad hooned. Kinnistusraamatuseaduse § 47 lg. 2 p. 2 kohaselt teeb kohtunik otsuse kinnistusavalduse rahuldamata jätmiseks, kui isik ei ole õigustatud nõudma kande tegemist. Maareformi seaduse § 11 lg. 2 järgi saab õigustatud subjekt nõuda asendusmaaks maad, kus asuvad tema omandis olevad hooned. Sama sätestab ka õigusvastaselt võõrandatud maa asendamise ja maa ostueesõigusega erastamise korra p.
13. Avaldaja müüs hooned, mis oli asendusmaa andmise eelduseks ja ta ei ole õigustatud nõudma kande tegemist. Kassatsioonkaebuses vaidlustatakse kohtuotsus materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Vabariigi Valitsuse
14. aprilli
15. a. määrusega nr. 131 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud maa asendamise ja maa ostueesõigusega erastamise korra" p. 7 kohaselt on asendusmaaks võimalik anda maad, kus asuvad õigustatud subjekti hooned. Sama korra p. 13 kohaselt otsustab asendusmaa andmise asendusmaa asukohajärgne kohaliku omavalitsuse täitevorgan. Hanila Vallavalitsuse
16. juuni
17. a. korraldust nr. 281 P. Pungale asendusmaa andmiseks vaidlustatud ei ole. Keelatud ei ole pärast asendusmaa andmise korralduse tegemist hoonete võõrandamine (AÕSrakS § 13 lg. 6 ja 8) ja kui need võõrandatakse, ei muutu asendusmaa andmise korraldus õigustühiseks. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et asendusmaa kinnistamise eelduseks on õigustatud subjekti omandis olevate hoonete olemasolu maal. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ei ole võimalik kohaldada AÕSrakS § 13 lg. 6 ja 8 sätteid. Hanila Vallavalitsus toetab P. Punga kassatsioonkaebust. Kassaator ja tema esindaja jäid kolleegiumi istungil oma väidete juurde ning palusid otsuse tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu. Ringkonnakohtu seisukoht, et asendamise korras antava maatüki kinnistamise eelduseks on kinnistataval maal asuvate õigustatud subjektile kuuluvate hooneteolemasolu, ei tulene seadusest. Maareformi seaduse (RT I 10, 1995, 113) § 11 lg. 2 (milline kehtis kuni
18. juunini
19. a., RT I 36, 1996, 738) kohaselt õigustatud subjekt saab asendusmaaks nõuda maad, kus asuvad tema omandis olevad hooned, vastavalt käesoleva seaduse §-dele 7 ja
20. Vabariigi Valitsuse
21. aprilli
22. a. määrusega nr. 131 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud maa asendamise ja maa ostueesõigusega erastamise korra" (edaspidi Korra) p. 7 sätestas sama põhimõtte. Asendusmaa andmise eelduseks oli seega õigustatud subjektil hoonete olemasolu maaüksusel. Asendusmaana antud maaüksusel asusid P. Punga omandis olevad hooned. Korra p. 13 kohaselt asendusmaa andmise otsustab asendusmaa asukoha järgne kohaliku omavalituse täitevorgan korraldusega. Hoonete võõrandamine pärast asendusmaa andmise korralduse tegemist ei muutnud P. Punga suhtes tehtud korraldust. Vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-le 10 lg. 1 (
23. detsembri
24. a. redaktsioonis, RT I 94, 1994, 1609) kantakse maareformi käigus tagastatud maa või asendusmaa kinnistusraamatusse (kinnistusregistri osa avatakse) valla- või linnavalitsuse poolt esitatud kirjaliku kinnistamisavalduse, valla- või linnavalitsuse korralduse ja maakatastri andmete alusel. Sama seaduse § 13 lg. 8 kohaselt kui ehitis on võõrandatud või päritud pärast ehitisealuse maa tagastamise või asendamise korralduse vastuvõtmist või maa ostu-müügilepingu sõlmimist, on ehitise omanikul õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist ühe aasta jooksul, arvates ehitisealuse maa kandmisest kinnistusraamatusse. Osundatu sätestab isiku õigused, kes omandas hooned pärast maa tagastamise või asendamise korralduse vastuvõtmist, kuid enne maa kinnistamiseotsuse ja kande tegemist kinnistusregistrisse. Kohus jättis avalduse rahuldamata kinnistusraamatuseaduse § 47 lg. 2 p. 2 alusel põhjusel, et isik ei ole õigustatud nõudma kande tegemist. Isikuks, kes nõudis kande tegemist, oli Hanila Vallavalitsus. Seega puuduvad asjaolud, mis oleksid aluseks kinnistamisavalduse rahuldamata jätmiseks ning ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
25. mai
26. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Peeter Pungale
27. juunil
28. a. makstud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Luik Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik