3-2-1-133-96

3-2-1-133-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. detsembril
2. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, hageja E. Petersoni esindaja vandeadvokaat L. Uiga osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. detsembril
4. a. Elmar Petersoni kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. septembri
6. a. otsuse Elmar Petersoni hagis Räpina Kõrgema Aianduskooli vastu 18 490 krooni keskmise palga nõudes. Hageja töötas alates
7. jaanuarist
8. a. töölepingu alusel Kutsekeskkoolis nr.
9. Alates
10. juunist
11. a. liideti Kutsekeskkool nr. 35 Räpina Kõrgema Aianduskooliga.
12. septembri
13. a. kirjaga teatas kostja, et töölepingut 1995/96 õppeaastaks ei ole võimalik sõlmida. Hageja sai kirja kätte
14. septembril
15. a.
16. septembril
17. a. lõpetas kostja hagejaga töölepingu alates
18. augustist
19. a. ning andis kätte tööraamatu. Hagis taotles E. Peterson kostjalt välja mõista keskmine töötasu 2 540 krooni lõpparve väljamaksmisega viivitatud 21 päeva eest. Täiendavas hagiavalduses suurendas hageja nõuet, taotledes lõpparvega viivitamise eest 3 824 krooni ja vähemmakstud koondamise kompensatsiooni 14 666 krooni, kokku 18 490 krooni väljamõistmist. Nõude suurendamist põhjendas hageja asjaoluga, et kompensatsiooni määramisel pidi olema aluseks keskmine kuupalk 5 462 krooni
20. a. mai- ja juunikuu palgast lähtudes, mitte aga 3 362 krooni nagu arvestaskostja koondamishüvitise väljamaksmisel, kuna mai- ja juunikuul lisandus
21. mai
22. a. käskkirja nr. 10 alusel 4 200 krooni (2 x 3362 = 6724 + 4200 = 10 924 : 2 = 5462). Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja 2 648 krooni, lõpparve maksmisega viivitamise eest ja jättes nõude täiendavalt koondamishüvitise väljamõistmiseks rahuldamata. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonikohtu otsusest nähtuvalt ei ole tõendatud hageja väide, et saadud preemiasumma tulenes II kvartali palgafondi kokkuhoiust ning on vastuolus asjaoluga, et preemia maksti välja
23. mai
24. a. käskkirja alusel, s.o. kuu aega enne teise kvartali lõppu. Nimetatud käskkirjast ei nähtu palgafondi säästuperioodi, millise eest preemiat maksti. Arvestades asjaoluga, et eelarveaasta algab jaanuarist, on õige järeldada, et preemia maksti 5 kuu palgafondi säästude arvel, mistõttu arvestuslikule maikuu palgale tuleb lisada 1/5 saadud preemiast, s.o. 840 krooni. Viivitushüvitise väljamaksmisel tuleb hageja keskmiseks kuupalgaks arvestada 3 782 krooni [3362 + 840 (4200 : 5) + 3362 = 7564 : 2 = 3782] ja sellest tulenevalt on hagejal õigus hüvitusele 2 648 krooni ulatuses (3782 : 30 = 126 x 21 = 2 646). Täiendava koondamishüvitise nõue ei ole põhjendatud, kuna hagejal oli õigus hüvitisele 7 kuu keskmise palga ulatuses, s.o. 26 474 krooni (7 x 3 782 = 26 474) ja hagejale maksti tegelikult 29 032 krooni, s.o. rohkem kui hagejal tegelikult õigus oli saada. Kassatsioonkaebuses palus E. Peterson tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaatori väidete kohaselt oli apellatsioonkaebuses vaidlustatud hüvise suurust. Kostja on küll arvestanud hüvise 8 kuu keskmise palga ulatuses, kuid arvestuse aluseks võetud summa on vale, millest tulenevalt on ka hüvist makstud summaliselt valesti. Apellatsioonikohus jättis täiendavad tõendid vastu võtmata, kuigi hageja põhjendas tõendite esimese astme kohtus mitteesitamist. Kostja jättis need tõendid esitamata, kuigi talle see ettepanek korduvalt tehti ning ka hagiavalduses taotleti kohtu kaudu tõendite väljanõudmist. Kolleegiumi istungil jäi kassaatori esindaja kaebuse seisukohtade juurde. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsKS §-le 347 p. 2 alusel tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsKS § 289 kohaselt võib apellant viidata uutele põhjendustele või tõenditele, mida ta ei esitanud esimese astme kohtus, üksnes siis, kui ta põhjendab kaebuses, et tal ei olnud võimalik neid esitada esimese astme kohtus või tal oli esitamata jätmiseks muu kaalukas põhjus. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt taotles apellant uute tõenditena Kutsekeskkool nr. 35
25. veebruari
26. a. käskkirja nr. 9 ja
27. veebruari
28. a. seletuskirja asja juurde võtmist, et tõendada preemia arvestusperioodi. Apellandi põhjenduse kohaselt taotles ta hagiavalduses kohtu kaudu tema keskmise palga arvestamise kohta tõendite väljanõudmist, kuid kostja neid ei esitanud. Maakohtu
29. jaanuari
30. a. protokollist nähtuvalt taotles kostja esindaja nimetatud tõendite esitamiseks kohtuistungi edasilükkamist. Kohus jättis selle taotluse rahuldamata. Apellandi väited, et tõendeid ei olnud võimalik esitada esimese astme kohtus, jättis apellatsioonikohus tähelepanuta põhjendusi märkimata. TsKS §-st 336 lg. 1 tulenevalt ei ole kassatsioonikohus pädev tõendeid hindama. Seetõttu tuleb apellatsioonikohtul apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete alusel kontrollida, kas maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, võttes eelnevalt seisukoha hageja taotluse kohta uute tõendite esitamiseks. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
31. septembri
32. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Elmar Petersonile
33. oktoobril
34. a. tasutud kautsjon 340 (kolmsada nelikümmend) krooni. Eesistuja J. Luik Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik