Obsah (7)

§ 66§ 76§ 86§ 87§ 90§ 117§ 71

3-2-1-134-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 19. detsembril 1996. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, hagejate esindaja vandeadvoka

§ 66lg.

2 alusel. Hagejad pidid hakkama korrastama aktsiaseltsi uusi tööruume.

1. augustil
2. a. teatas kostja A. Ainsalule, et ta koondatakse alates
3. detsembrist
4. a. ja K. Kirrotsonile, et ta koondatakse alates
5. novembrist
6. a. seoses salongi reorganiseerimisega.
7. septembril
8. a. teatasid hagejad kostjale, et nad on koondamisega nõus, kuid ei ole nõus teisele tööle üleviimisega ning tegid kostjale ettepaneku lõpetada töösuhted kohe pärast korraliste puhkuste lõppemist.
9. septembril
10. a. lõpetas kostja hagejatega töölepingud, kuid mitte seoses koondamisega, vaid poolte kokkuleppel

§ 76alusel.

1995. a. oktoobris esitatud hagides palusid hagejad tunnistada nendega töölepingu lõpetamine poolte kokkuleppel

§ 76alusel ebaõigeks.

Hagejad nõudsid töölepingute lõpetamise formuleeringu muutmist, paludes lugeda töölepingud lõppenuks seoses koondamisega

§ 86p. 3 alusel.

Sellest tulenevalt palusid hagejad hüvitust koondamisest etteteatamise aja eest

§ 87lg.

2 alusel, koondamise eest

§ 90lg.

1 p. 1 alusel ja kuna hagejad ei soovinud tööle ennistamist, siis keskmist palka kuue kuu eest

§ 117lg.

2 alusel. Tartu Linnakohtu

1. märtsi
2. a. otsusega rahuldati hagi osaliselt. Töölepingu lõpetamine poolte kokkuleppel loeti ebaõigeks; tööleping loeti lõpetatuks koondamise tõttu; kostjalt mõisteti välja hüvitus koondamise eest ja hüvitus töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest. Kohus jättis kostjalt välja mõistmata hüvituse koondamisest etteteatamise aja eest. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli kostja teatanud hagejatele nende koondamisest. Hagejad soovisid töölepingu lõpetamist koondamise tõttu kohe, et nad ei peaks tegema mitteerialast tööd. Kohus leidis, et hagejad ei soovinud töölepingu lõpetamist poolte kokkuleppel, vaid kostja poolt algatatud koondamise tõttu, kuid enne koondamisest etteteatamise tähtaja lõppu. Kohus käsitles hagejate kirja kostjale ettepanekuna ja nõusolekuna lõpetada tööleping ennetähtaegselt. Kuna kostja lõpetas töölepingu hagejatega ebaõigesti, siis otsustas kohus kostjalt välja mõista vastavad hüvitused, jättes välja mõistmata hüvituse etteteatamistähtajast puudujääva iga tööpäeva eest, sest hagejad ise soovisid töölepingu varasemat lõpetamist. Tartu Ringkonnakohtu
3. septembri
4. a. otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega töölepingu lõpetamine poolte kokkuleppel loeti ebaõigeks ja töölepingu lõpetamine koondamise tõttu õigeks ning mille tõttu mõisteti kostjalt välja hüvitus töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest. Hagi jäeti selles osas rahuldamata. Linnakohtu otsus jäeti muutmata osas, millega kostjalt mõisteti välja hüvitus hagejate koondamise eest. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei luba

§ 87

töölepingu lõpetamise etteteatamistähtaegu poolte kokkuleppel või töötaja algatusel lühendada. Kuna hagejad soovisid varem lahkuda, siis tuligi tööleping lõpetada poolte kokkuleppel, sest seda on lubatud igal ajal teha. Töölepingu lõpetamine

§ 76

alusel oli seaduslik ja hüvituse välja mõistmine

§ 117lg.

2 alusel oli ebaõige. Kohus leidis, et töölepingu lõpetamisel poolte kokkuleppel, võivad pooled kokku leppida ka hüvituse maksmises ning selle suuruses. Kuna kostja lõpetas töölepingu poolte kokkuleppel ega teatanud hagejatele, et koondamise hüvitust ei maksta, siis on kostja nõustunud töölepingu lõpetamisega tingimustel, mida esitasid töötajad ja töölepingu lõpetamisel oleks pidanud kostja välja maksma hüvituse koondamise eest. Linnakohus on need summad õigesti kostjalt välja mõistnud. Kassatsioonkaebuses palus hagejate esindaja tühistada apellatsioonikohtu otsuse osas, millega linnakohtu otsus tühistati ja jätta muutmata osas, millega kostjalt mõisteti välja hüvitus hagejate koondamise eest. Apellatsioonikohus tõlgendas ja kohaldas vääralt materiaalõigusnorme. Kassatsioonkaebuse kohaselt tõlgendas apellatsioonikohus vääralt

§ 87

sätteid, mis ei välista võimalust maksta hüvitust koondamisest etteteatamise aja eest, kui tööandjal ei ole võimalik koondatavale pakkuda erialast tööd. Asjas on tõendatud, et alates

1. a. augustikuust ei olnud kostjal enam hagejatele erialast tööd pakkuda, mistõttu
2. augustil
3. a. teatati hagejatele, et neid koondatakse. Apellatsioonikohus on meelevaldselt tõlgendanud hagejate avaldust kostjale soovina lõpetada tööleping poolte kokkuleppel. Sellist kokkulepet ei saavutatud. Põhjendamatu on apellatsioonikohtu seisukoht, et kostja, aktsepteerides hagejate avaldust, nõustus maksma koondamise hüvitust. Kostja ei ole sellist soovi kunagi avaldanud, miks siis muidu pidi kohus koondamise hüvituse välja mõistma.

§ 76

eeldab mõlema poole kirjalikku nõusolekut poolte kokkuleppel töölepingu lõpetamiseks, kusjuures kui kokkulepe sisaldab hüvituse maksmist, siis peab ka see olema väljendatud kirjalikus kokkuleppes. Sellist kirjalikku kokkulepet kohtule esitatud ei ole. Kolleegiumi istungil jäi hagejate esindaja kassatsioonkaebuses esitatud taotluste juurde. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. Töölepinguseadus sätestab töölepingu lõpetamise alused, mille kohaselt võib töölepingu lõpetada tööandja algatusel, töötaja algatusel, poolte kokkuleppel, jne. (

§ 71

). Tööandja algatusel töölepingu lõpetamise üheks aluseks on töötajate koondamine (

§ 86p. 3).

Käesolevas vaidluses algatas töölepingu lõpetamise tööandja, kes teatas töötajatele peatsest koondamisest ja sellest pidanukski kohus vaidluse lahendamisel lähtuma.

§ 87lg.

1 p. 3 sätestab töötajale töölepingu lõpetamisest etteteatamise tähtajad koondamise puhul sõltuvalt töötaja pidevast tööstaazist selle tööandja juures. Apellatsioonikohtu seisukoht, et

§ 87

ei luba etteteatamistähtaegu poolte kokkuleppel lühendada, ei ole seadusega kooskõlas. Sellist keeldu

§ 87ei sisalda.

Töölepingu lõpetamise algatas tööandja ja sellest tulenevalt on tööandjal õigus arvestada töötaja nende soovidega, mis ei ole vastuolus seadusega. Seadusega ei ole vastuolus töötaja koondamine enne etteteatamistähtaja lõppu, kui töötaja on kirjalikult sellist soovi avaldanud ja tööandja on sellega nõustunud. Tööandja nõustumist töötaja koondamisega enne etteteatamistähtaja möödumist ei saa vaadelda töölepingu lõpetamisena poolte kokkuleppel, sest tegemist ei ole mitte töölepingu lõpetamise põhjuse muutumisega, vaid töölepingu lõpetamise ühe tingimuse kokkuleppimisega. Töölepingu lõpetamise põhjuseks oli töötaja koondamine tööandja algatusel.

§ 76

kohaselt võib töölepingu lõpetada poolte kokkuleppel igal ajal, kui üks pooltest esitab vastavasisulise kirjaliku taotluse ja teine pool annab lepingu lõpetamiseks kirjaliku nõusoleku. Apellatsioonikohtu seisukoht, et käesolevas vaidluses lõpetasid pooled töölepingu kokkuleppel ja kokku oli lepitud ka hüvituse maksmises ning selle suuruses, on meelevaldne ega vasta asjas esitatud tõenditele. Poolte kirjalikku kokkulepet töölepingu lõpetamiseks kohtule esitatud ei ole. Asja uuel arutamisel peab apellatsioonikohus andma tõenditele asjakohase hinnangu ning vastavalt sellele vaidluse lahendama. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. septembri 1996. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Rutt Teeveerule 16. oktoobril 1996. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Luik Liikmed L. Laarmaa, T.Vernik