§-d 51, 165, 166, AÕS §-d 68, 80 lg. 2, 81, 90. Põlva Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus leidis, et hageja nõuded pole aegunud. Kohtule esitatud tõendite kohaselt oli kauplus-söökla maksumus 452 240 rubla. Põlva Tarbijate Kooperatiivile eraldati kauplus-söökla kaupluse osa ostmiseks 200 000 rubla. Puudub alus tunnustada hageja omandiõigust vaidlusalusele kauplus-söökla hoonele, kuna ei ole tõendatud ostu-müügilepingu sõlmimine poolte vahel. Põlva KEK-i väidete kohaselt jäi tehing sõlmimata, kuna kostja tahtis müüa hoone tervikuna, kuid hageja ei soovinud söökla osa osta. Asjas olevad tõendid näitavad ühe poole tahteavaldust, mida teine pool ei ole aktsepteerinud. Vastavalt sel ajal kehtinud
sätetele tekib lepingu järgi vara omandajal omandiõigus asja üleandmise momendil, kui seaduse või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja kasutuses on olnud hoone kaupluse osa, söökla osa ei ole kunagi olnud Põlva Tarbijate Kooperatiivi valduses, üleandmise-vastuvõtmise akti ei ole vormistatud.
kohaselt ei ole vara üleandmine lepingu sõlmituks tunnistamise tingimuseks, vaid kohustuse täitmine, mis tekib müüjal juba sõlmitud lepingust. Kuna lepingut ei sõlmitud, ei tekkinud Põlva KEK-il kohustust vara üle anda. AS-i Põlva KEK ja AS-i Tego vahel sõlmitud ostumüügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ei ole alust. Lepingu sõlmimisel on järgitud tehingu tegemise ajal kehtinud lihtkirjalikku lepinguvormi, poolte tahteavaldus on lepingus selgelt väljendatud, lepingu subjektideks on kaks juriidilist iskut ja on täidetud nõuded lepingu sisu osas. Asjaolu, et müüja ei andnud ostjale kogu lepingu objektiks olevat vara üle lepingu allakirjutamisel, ei ole lepingu kehtetuks tunnistamise aluseks, vaid on müüja ja ostja vaheline probleem. Väide, et üks ja sama vara on müüdud kaks korda, ei ole põhjendatud, sest ei ole tõendatud, et hoone ei kuulunud müümise ajal AS-le Põlva KEK ega ka seda, et Põlva Tarbijate Ühistu ostis hoone Põlva KEK-ilt. AS Põlva KEK on järginud
nõudeid ning kolmanda isiku Põlva Tarbijate Ühistu 20 000 kroonisest nõudmisest ostjale AS-le Tego teatanud. Tartu Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja Põlva Tarbijate Ühistu apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonikohus leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning ei pidanud vajalikuks otsuse põhjendusi korrata. Ringkonnakohus leidis, et kohus on ebapiisavalt käsitlenud kohaldamisele kuuluva asjaõigusseaduse sätteid. AÕS § 80 lg. 1 ja lg. 2 ning § 81 sätetest tulenevalt pidi hageja tõendama, et tema on hoone omanik ning et kostja AS Tego valdab tema asja. Apellant ei ole tõendanud, millal, mis vormis ja millistel tingimustel tema ja AS Põlva KEK leppisid kokku ostu-müügilepingu eseme - kauplus-söökla hoone - omandiõiguse üleandmises ostja omandusse. Asjast ei nähtu, et apellandile oleks üle antud hoone tehnilist dokumentatsiooni, mistõttu apellandil võis küll olla valdamis- ja kasutamisõigus hoone mõnede ruumide osas üürilepingu või mõnel muul alusel, kuid tal puudus vara käsutamisõigus. Samas on AS Tego täitnud AÕS § 83 lg. 1 nõude ning tõendanud, et ta on asja omanik. AS-i Tego ja AS-i Põlva KEK vahel
1 tekkis Põlva TÜ omandiõigus kauplus-söökla hoonele selle üleandmise momendist ja ostu-müügileping kauplus-söökla kui terviku osas oli sõlmitud, osa hoone maksumusest oli tasutud ja valdamist tõendab rendileping. AS-i Põlva KEK ja AS-i Tego vaheline leping on kehtetu
alusel, sest kostja Põlva KEK ei olnud õigustatud otsustama teisele isikule kuuluva vara üle. Vastustajad leidsid, et kassatsioonkaebuses osundatakse ainult väidetavale tõendite ebaõigele hindamisele apellatsioonikohtu poolt. Kaebus on kassaatori subjektiivne hinnang ega sisalda konkreetseid viiteid seaduse ebaõigele kohaldamisele ning sellest ei selgu, milles seisnes kohtu väidetav materiaalõiguse normide ebaõige tõlgendamine ja rakendamine. Kolleegiumi istungil jäi vastutajate esindaja oma vastuväidete juurde. Kolleegium leidis, etkassatsioonkaebus ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Kohus on õigesti jõudnud järeldusele, et poolte vahel toimus vaidlusaluse hoone müügi osas kirjavahetus, kusjuures Põlva KEK soovis hoonet müüa ja Põlva TK soovis hoonest osta kaupluse osa.
2 kohast kirjade vahetamise teel lepingu sõlmimist ei toimunud, sest pooled ei jõudnud kokkuleppele lepingu eseme suhtes. Kohus leidis, et lepingut poolte vahel ei sõlmitud ja seega ei tekkinud Põlva KEK-il kohustust vara üle anda.
säte, mille kohaselt lepingu järgi vara omandajal tekib omandiõigus asja üleandmise momendil, kui seadusega või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti, ei ole seepärast asjas kohaldatav. Kui ei ole asja võõrandamise tehingut, ei saa olla ka täiendavat asjaõiguslikku kokkulepet asja omandiõiguse üleandmise kohta. Kassatsioonkaebuse väite tõendite ebaõige hindamise kohta jätab kolleegium tähelepanuta, sest tulenevalt
S § 349 lg. 2 kassatsioonikohus ei tuvasta faktilisi asjaolusid. Apellatsioonikohus ei ole vääralt tõlgendanud materiaalõiguse normi. Apellatsioonikohus on otsuse põhjendustes ekslikult viidanud AÕS § 80 lg. 1 ja 2 sätetele, kuna hageja alles nõudis omandiõiguse tunnustamist ja ta ei soovinud asja kelleltki välja nõuda. Seega pole tegemist vindikatsioonihagiga ja hageja pole nõuet selliselt esitanud. Vastavalt
S § 58 lg. 1 tuleb kassaatorilt välja mõista vastustajate vajalikud kulud advokaadi abi eest Riigkohtus. Juhindudes
S § 346 p. 1, kolleegium o t s u s t a s: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.