Obsah (4)

§ 58§ 355§ 232§ 44

3-2-3-5-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 6. märtsil 1996. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, OÜ Tartoil esindaja vandeadvokaat U.

§ 58

alusel Vabariigi Valitsuselt välja tasu advokaadi abi ees 80 000 krooni OÜ Tartoil kasuks. Kohtuvigade parandamise avalduses palus Vabariigi Valitsus tühistada linnakohtu otsuse OÜ Tartoil kasuks väljamõistetud kohtukulude osas. Avaldaja leidis, et kohus on alusetult samastanud pankrotiavalduse hagiga ning seetõttu vääralt kohaldanud protsessiõiguse normi -

§ 58lg.

1, mille kohaselt kohus mõistab poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud kulud tema huvide kaitseks asjast osavõtnud advokaadi abi eest kuni viie protsendi ulatuses hagi rahuldatud osast, kuid mitte üle seadusega kehtestatud määra. Avaldaja väidete kohaselt on seaduseandja sätestanud kohtusse pöördumise vormidena hagiavalduse ning pankrotiavalduse, mis ei ole identsed, sest on sätestatud erinevates seadustes: tsiviilkohtupidamise seadustikus ja pankrotiseaduses. Hagiavaldus ja pankrotiavaldus on ka sisuliselt erinevad. Linnakohtu otsusest ei nähtu, et OÜ Tartoil oleks teinud kulutusi advokaadile 80 000 krooniga võrdses või suuremas summas, samuti seda, et OÜ Tartoil oleks üldse taotlenud advokaadi abile tehtud kulutuste hüvitamist mistahes summas. Vastustaja esindaja leidis, et Tartu Linnakohtu otsus, mille vigu soovitakse parandada, jõustus 30. mail 1995. a. Vabariigi Valitsus kohtuotsusele apellatsioonkaebust ei esitanud. Tsiviilkohtupidamise seadustiku ideoloogia ei näe ette kohtuotsuste vaidlustamise alternatiivsete vahenditena apellatsioonimenetlust ja kohtuvigade parandamist. Võlgniku esindaja esitas taotluse kohtukulude osas kohtuistugil ning võlausaldaja esindaja ei vaidlustanud kohtukulude suurust ega vaielnud nende väljamõistmise vastu.

§-is 355 ettenähtud alused kohtuvea parandamiseks puuduvad ja avaldus ei kuulu rahuldamisele. Kolleegiumi istungil jäi vastustaja esindaja oma vastuväidete juurde. Kolleegium leidis, et kohtuotsuse tühistamiseks kohtuvigade parandamise korras puudub alus.

§ 355

p. 2 kohaselt võib protsessiosaline taotleda jõustunud kohtuotsuses kohtuvea parandamist, kui kohus on rikkunud § 318 1. lõikes sätestatud protsessiõiguse normi või oluliselt rikkunud muud protsessiõiguse normi ja see rikkumine tõi kaasa või võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Kohus mõistis Eesti Vabariigi Valitsuselt võlgniku advokaadi abi eest tasu välja

§ 58alusel, mille 1.

lõike kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud kulud tema huvide kaitseks asjast osavõtnud advokaadi abi eest kuni viie protsendi ulatuses hagi rahuldatud osast, kuid mitte üle seadusega kehtestatud määra. Pankrotiseaduse § 2 lg. 4 kohaselt pankrotimenetluses rakendatakse tsiviilkohtupidamise seadustikku, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Avalduse väide, et kohtuotsuses puuduvad andmed OÜ Tartoil poolt 80 000 krooniga võrdses või suuremas summas advokaadile kulutuste tegemise ja selle sissenõudmise taotluse kohta ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Vastava taotluse esitas võlgniku esindaja kohtuistungil summaliselt ja seda kajastab kohtuistungi protokoll. Võlausaldaja kohtukulude nõudele vastuväiteid ei esitanud. Kooskõlas

§ 232lg.

5 on kohtu seisukoht kohtukulude (

§ 44, § 49 p.

7) jaotamise kohta märgitud otsuse resolutsioonis. Kohus ei ole vastuollu läinud

§-ga 58 lg. 1 ega ei rikkunud protsessiõiguse norme. Apellatsiooni korras Vabariigi Valitsus kohtuotsust ei vaidlustanud. Juhindudes

§-dest 357 ja 354, kolleegium o t s u s t a s: Tartu Linnakohtu

1. mai
2. a. otsus jätta muutmata ja Eesti Vabariigi Valitsuse kohtuvigade parandamise avaldus rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa