3-2-3-25-96

3-2-3-25-96 MÄÄRUS Tartus,

1. oktoobril
2. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, avaldaja M.H. Otteri ja tema esindaja advokaat H. Kütti osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. oktoobril
4. a. Margarete-Helge Otteri kohtuvigade parandamise avalduse alusel Tartu Linna I Jsk. Rahvakohtu
5. mai
6. a. määruse ja
7. jaanuari
8. a. otsuse ning ENSV Ülemkohtu
9. märtsi
10. a. määruse Tartu Linna prokuröri hagis Johan Ottase, Herbert-JoosepAleksander Ottase, Hedvig-Rosalie Põdra ja Jaan Otteri vastu kinke- ja ostu-müügi lepingute tühistamiseks.
11. juulil
12. a. suri Rosalie-Marie Ottas, kellele kuulusid elamud Tartus Staadioni (end. Tallinna) tn. 30 ja 32 suurusega vastavalt 188 m2 ja 79 m
13. Seadusjärgse pärimisõiguse tunnistused anti välja
14. veebruaril
15. a. Johan Ottasele, Herbert-Joosep-Aleksander Ottasele ja Hedvig-Rosalie Põderile.
16. septembril
17. a. kinkisid Johan ja Herbert Ottas 2/3 mõttelist osa elamust Staadioni tn. 32 Hedvig Põderile ja Hedvig Põder kinkis Johan ja Herbert Ottasele 1/3 mõttelist osa elamust Staadioni tn.
18. Seejärel kuulus Staadioni tn. 30 elamu Johan ja Herbert Ottasele ja Staadioni tn. 32 elamu Hedvig Põderile.
19. juulil
20. a. müüs Hedvig Põder 1/2 mõttelist osa elamust Staadioni tn. 32 Jaan Otterile. Tartu Linna I jsk. Rahvakohtu
21. mai
22. a. määrusega tunnistati ebaõigeks notari tegevus ja kehtetuks pärimisõiguse tunnistused. Sama rahvakohtu
23. jaanuari
24. a. otsusega tunnistati kehtetuks kinkelepingud ja ostu-müügileping. Eesti NSV Ülemkohtu
25. märtsi
26. a. määrusega jäeti
27. jaanuari
28. a. rahvakohtu otsus muutmata. Seejärel tunnistati majad peremehetuks ja natsionaliseeriti
29. aastal. Avaldaja M.-H. Otter on oma isa Jaan Otteri ainus seadusjärgne pärija, kes esitas
30. a. avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Tartu Linnavalitsuse Õigusvastaselt Võõrandatud Vara Tagastamise ja Kompenseerimise Komisjoni
31. augusti
32. a. protokollilise otsusega tunnistati hageja omandireformi õigustatud subjektiks ja 1/2 mõttelist osa elamust Staadioni tn. 32 omandireformi objektiks. Sama komisjoni
33. septembri
34. a. otsusega tühistati
35. augusti
36. a. otsus põhjusel, et Tartu Linnaarhiivist saadetud kohtuotsuste kohaselt ei olnud avaldaja isa Staadioni tn. 32 elamu omanik selle õigusvastaselt võõrandamise ajal.
37. mail
38. a. esitatud kohtuvigade parandamise avalduses palus M.-H. Otter tühistada kohtute lahendid, millega tunnistati kehtetuks pärimisõiguse tunnistused, kinkelepingud ja ostu-müügileping. Avaldaja leidis, et need olid nõukogudeaegsed kohtulahendid, mis tehti selleks, et vara oleks võimalik tunnistada peremehetuks ja seejärel natsionaliseerida. Pärimisõiguse tunnistused tunnistati
39. mai
40. a. kohtumäärusega kehtetuks põhjusel, et nende majade üldkasulik pindala kokku oli 267 m2 ja nad kuulusid natsionaliseerimisele vastavalt Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi
41. oktoobri
42. a. seadluse "Suurte majade natsionaliseerimise kohta"
43. juuni
44. a. redaktsioonis ega saanud olla pärimisõiguse objektiks. Notaril ei olnud õigust välja anda pärimisõiguse tunnistusi. Kinkelepingud ja ostu-müügileping tunnistati
45. jaanuari
46. a. kohtuotsusega kehtetuks põhjusel, et kui majad ei saa olla pärimise objektiks, siis ei või nad olla ka kinke- ja ostu-müügilepingu objektideks, vaid kuuluvad natsionaliseerimisele. Kohus viitas sel ajal Eestis kehtinud Vene NFSV Tsk §-le 30, mille kohaselt on tühine toiming, mis on teostatud seadusevastase sõi seadusest möödahiilimise sihiga; seda on ka toiming, mille sihiks on riigile ilmse kahju tekitamine. ENSV Ülemkohtu tsiviilasjade kohtukolleegiumi
47. märtsi
48. a. määrusega jäeti
49. jaanuari
50. a. kohtuotsus seadusjõusse. Kolleegium leidis, et kinke- ja ostu-müügilepingute kehtetuks tunnistamine põhineb asjaolul, et nende tehingute sõlmimise aluseks olnud omandiõiguse üleminek pärimise korras Johan ja Herbert Ottasele ning Hedvig Põderile on tunnistatud
51. mai
52. a. kohtumäärusega ebaõigeks. Kolleegium leidis ka, et kassaator Herbert Ottase väide selle kohta, et elamud ei kuulu natsionaliseerimisele, ei oma tähtsust, sest selle küsimuse lahendamine ei kuulu kohtu kompetentsi. Vastuses kohtuvigade parandamise avaldusele leidis Linda Tirman, kes elab Staadioni tn. 32-1 erastatud korteris, et sellele korterile pole kellelgi peale tema õigust ja perekond Otter pole selles korteris kunagi elanud ega ole see korter ka neile kuulunud. Vastuses kohtuvigade parandamise avaldusele leidis Kristine Helemaa, kes on Rosalie-Marie Ottase pojatütar ja esitanud avalduse kinnistute tagastamiseks, kus vaidlusalused Staadioni 30 ja 32 elamud asuvad, et ta on nõus M.-H. Otteri taotlusega saada tagasi isa poolt ostetud majaosa Tallinna tn.
53. Kolleegiumi istungil palusid avaldaja M.-H. Otter ja tema esindaja vaidlustatud kohtulahendid tühistada. Kolleegium leidis, et kohtulahendid tuleb tühistada materiaalõigusnormide väära kohaldamise tõttu. ENSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi
54. oktoobri
55. aasta seadlusega "Suurte majade natsionaliseerimise kohta" kehtestati, et vastavalt ENSV konstitutsiooni §-le 6 natsionaliseeritakse linnades ja teistes asulates asuvad suured majad. Tartus loeti suurteks majad, mille kasuliku põrandapinna suurus ületas 220 m
56. Seda seadlust täiendati
57. juunil
58. a. ja selle seadluse kohaselt, kui omanikul oli kaks või enam maja, siis kuulusid kõik majad natsionaliseerimisele, kui nende majade kasuliku põrandapinna summa ületas 220 m2, olgugi et iga üksiku maja kasulik põrandapind oli alla ülemmäära. Rahvakohus juhindus
59. mai
60. a. määruse tegemisel eeltoodud seadlusest ja jõudis järeldusele, et pärimisõiguse tunnistused tuleb kehtetuks tunnistada, sest majad kuulusid suurte majade hulka, kuna nende kasulik põrandapind oli 267 m2, mis ületas seadluses kehtestatud ülemmäära ja seega ei võinud majad olla pärimisõiguse objektiks, vaid pidid minema natsionaliseerimisele. Kohtu selline järeldus ei olnud õige. Vaidlusaluste majade omanik Rosalie-Marie Ottas suri
61. juulil
62. a. ja samal päeval avanes pärand kolme pärija - Johan ja Herbert Ottase ning Hedvig Põderi jaoks. Suurte majade natsionaliseerimise seaduse täiendamise ajaks
63. juunil
64. aastal, ei olnud majadel enam üks omanik, vaid majad Staadioni 30 ja 32 kuulusid Johan ja Herbert Ottasele ning Hedvig Põderile. Rahvakohus jättis selle asjaolu tähelepanuta. Vaidlusaluseid maju ei natsionaliseeritud ja
65. veebruaril
66. a. anti välja pärimisõiguse tunnistused. Rahvakohtu järeldus, et majad ei võinud olla pärimise objektiks ja pidid minema natsionaliseerimisele ei tulenenud
67. oktoobri
68. a. seadlusest ega selle
69. juuni
70. a. täiendusest. See seadlus ei sisaldanud korraldusi pärandvaraks muutunud suurte majade kohta. Eeltoodu kohaselt olid pärimisõiguse tunnistused õigesti välja antud ja puudus seaduslik alus nende kehtetuks tunnistamiseks. Kuna kinkelepingud ja ostu-müügileping olid kehtetuks tunnistatud omakorda põhjusel, et nende tehingute aluseks olnud omandiõiguse üleminek pärimise korras oli tunnistatud ebaõigeks, siis tuleb Tartu Linna I jsk. Rahvakohtu
71. mai
72. a. määrus ja
73. jaanuari
74. a. otsus ja ENSV Ülemkohtu
75. märtsi
76. a. määrus tühistada ja teha uus otsus, sest asjaolud on selged ega vaja enam uut läbivaatamist. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-dest 357 ja 354 lg. 2, tsiviilkolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Linna I jsk. Rahvakohtu
77. mai
78. a. määrus notari tegevuse ebaõigeks tunnistamiseks ja pärimisõiguse tunnistuste kehetuks tunnistamiseks. Jätta rahuldamata Tartu Linna Elamutevalitsuse kaebus Tartu Riikliku Notariaalkontori notari tegevuse ebaõigeks tunnistamiseks ja Johan Ottasele, Herbert-Joosep-Aleksander Ottasele ja Hedvig-Rosalie Põderile
79. veebruaril
80. a. välja antud pärimisõiguse tunnistuste kehtetuks tunnistamiseks. Tühistada Tartu Linna I jsk. Rahvakohtu
81. jaanuari
82. a. otsus kinkelepingute ja ostumüügilepingu kehetuks tunnistamiseks ja ENSV Ülemkohtu
83. märtsi
84. a. määrus, millega jäeti muutmata
85. jaanuari
86. a. otsus. Jätta rahuldamata prokuröri hagi Tartu Linna Elamutevalitsuse huvides Johan Ottase, Herbert-Joosep-Aleksander Ottase ja Hedvig-Rosalie Põderi vastu
87. septembril
88. a. sõlmitud kinkelepingute kehtetuks tunnistamiseks ja
89. juulil
90. a. sõlmitud ostumüügilepingu kehtetuks tunnistamiseks. Kohtuvigade parandamise avaldus rahuldada. Tagastada Margareete-Helge Otterile
91. mail
92. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eestistuja J. Luik Liikmed H. Jõks, T. Vernik