3-2-3-36-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 18. detsembril 1996. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja A. Kull, vaatas läbi avalikul kohtuistung

§ 29lg.

2 sätestab kindlustusandja regressiõiguse sõidukijuhi vastu, kes on tahtlikult tekitanud liikluskahju. Kostja põhjustas liiklusõnnetuse ettevaatamatuse tõttu ja tema süü on hooletuse vormis. Tartu Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja ELKF-i apellatsioonkaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt olid mõlemad liiklusõnnetuses kannatada saanud sõidukid kindlustamata ja õnnetuses mitte süüdi olnud poolele hüvitas kahjud Liikluskindlustuse Fond. Ringkonnakohus leidis, et

§ 29sätestab erinormi Ts

K § 460 suhtes.

§ 29

2. lõikest ei tulene, et nimetatud säte kehtestaks erandid regressinõude osas ainult kindlustatud sõidukijuhi vastu.

§-s 9 on sätestatud kohustusliku liikluskindlustuse puudumise tagajärjed, mille kohaselt tuleb sõidukijuhil, olenevalt liikluskahju tekitamisest, tasuda kolme või kuue kordses ulatuses kindlustusmakse. Käsitluskulude osas hagi rahuldamata jätmine oli samuti põhjendatud, kuna rahandusministeeriumi määruse kohaselt võib käsitluskulusid võtta isikult, kelle vastu tekib kindlustusjuhtumiga regressiõigus või teiselt kindlustusandjalt. Kohtuvea parandamise avalduses palub Liikluskindlustuse Fond tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Avaldaja leiab, et ringkonnakohus on valesti tõlgendanud materiaalõiguse normi. TsK § 460 sätestab regressiõiguse kahju tekitanud isiku vastu ning õnnetuse hetkel kehtinud

§ 29

kindlustusandja regressiõiguse piiramise.

§ 29lg. 2 ei ole laiendava tähendusega erinorm Ts

K § 460 suhtes lahus

§ 291. lõikest.

Koosvõetult jääb

§ 29siiski kitsendavaks erinormiks Ts

K § 460 suhtes, kuid üksnes kindlustusvõtja osas. Vastustaja kaebusega ei nõustu, pidades seda tõlgendust, mis ringkonnakohus andis

§-le 29, õigeks. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 1 alusel

§ 29väära tõlgendamise tõttu.

Kahju tekitamise ajal kehtinud

§ 29lg.

1 piirab kindlustusseltsi ja liikluskindlustuse fondi regressiõigust vaid liikluskindlustuse seaduse alusel kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja vastu. Isik kelle sõiduk oli kindlustamata, peab regressi korras vastutama kindlustusseltsi või liikluskindlustuse fondi ees kahju eest, mida ta põhjustas. Teda ei ole vabastatud regressi korras kahju hüvitamise kohustusest, sest TsK § 460 kohaselt on kindlustusandjal, kes on kahju hüvitanud, regressiõigus. Kahju tekitamises süüdiolev isik peab olenemata oma süü vormist vastutama, kuna on jätnud oma vastutuse kindlustamata.

§ 29lg.

2 ei kuulu selle vaidluse puhul kohaldamisele seepärast, et see on erinormina käsitletav

alusel kindlustatud isikute suhtes, kes üldjuhul sama paragrahvi esimese lõike alusel ei vastuta, kuid neilegi laieneb regressi korras vastutus

§ 29lg.

2 märgitud juhtudel. See lõige sätestab järelikult juhtumid, mille puhul kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja ei vabane regressi korras vastutusest kindlustusandja ees. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

1. veebruari
2. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Eesti Liikluskindlustuse Fondi kohtuvea parandamise avaldus rahuldada. Tagastada Eesti Liikluskindlustuse Fondile
3. oktoobril
4. a. tasutud kautsjon 295 (kakssada üheksakümmend viis) krooni 35 senti. Eesistuja J. Odar Liikmed: L. Laarmaa, A. Kull