III-2/1-12/95

3-2-1-12-96 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. jaanuaril
2. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, kostja esindaja vandeadvokaat M. Lusti osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. jaanuaril
4. a. AS-i Eesti Sotsiaalpank kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviil-kolleegiumi
5. oktoobri
6. a. otsuse AS-i Eesti Sotsiaalpank hagis Tallinna Kesklinna Valitsuse vastu kaasomandiõiguse tunnis-tamiseks. Tallinna Linnakohtu
7. aprilli
8. a. otsusega rahuldati hagi AÕS §-de 80, 81, 83 ja 89 alusel ning tunnistati hageja omandiõigust Tallinnas Liivalaia 40 asuva hoone esimesele korrusele ja selle all asuvale keldrikorrusele. Linnakohus tuvastas, et hoone eeltoodud osa ehitamist finantseeriti NSVL Riigipanga poolt ning see ehitati NSVL Riigipanga Eesti Vabariikliku Kontori Tallinna Lenini rajooni osakonnale. NSVL Riigipanga reorganiseerimisel anti hooneosa
9. jaanuaril
10. a. üle NSVL Elamu-Sotsiaalpanga EV pangale, kelle õigusjärglaseks sai ENSV Valitsuse
11. märtsi
12. a. määruse nr. 50 alusel Eesti Sotsiaalpank. Vabariigi Valitsuse
13. detsembri
14. a. korraldusega nr. 365-k nõustuti Eesti Sotsiaalpanga ettepanekuga moodustada tema baasil ühtne aktsia-kommertspank - Eesti Sotsiaalpank.
15. detsembril
16. a. maksis Eesti Sotsiaalpank väljaostetavate põhivahendite ja muu vara eest Eesti Vabariigi eelarvesse 2 592 503 rbl. 62 kop. Kostja on hageja omandiõigust vaidlusalusele hooneosale tunnistanud ka
17. aprillil
18. a. sõlmitud lepinguga, mille kohaselt hageja pidi tasuma kostjale ainult kommunaalteenuste eest, mitte aga renti. Linnakohus leidis, et seega on hageja omand hooneosale tekkinud õiguslikul alusel. Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja jättis hagi rahuldamata järgmistel põhjustel: 1) linnakohus on jätnud tähelepanuta, et Ülemnõukogu Presiidiumi
19. juuli
20. a. otsuse "Privatiseerimisprotsessi korraldamise esmajärgulistest abinõudest" p. 1 kohaselt olid ajutiselt peatatud riigi omanduses olevate ettevõtete ja muude organisatsioonide põhikirjafondi varaga kõik tehingud, mis põhjustasid selle vara omandivormi muutmise; 2) hageja esitatud
21. detsembri
22. a. maksekorraldusest ei nähtu, et ülekantud 2 592 503 rublas sisalduks tasu vaidlusaluse hooneosa eest. Seega ei ole hageja tõendanud, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel; 3) tulenevalt ORAS-st ja Vabariigi Valitsuse
23. veebruari
24. a. korralduse alusel andis Riigivaraamet Tallinnas Liivalaia tn. 40 asuva hoone
25. mai
26. a. aktiga munitsipaalomandusse. Nimetatud Vabariigi Valitsuse korraldust ja üleandmisakti pole vaidlustatud ega tühistatud; 4) kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 34 lg. 1 kohaselt on munitsipaalomand vallale või linnale kuuluv vara ja sama seaduse paragrahv 30 lg. 1 p. 4 kohaselt esindab linna avalik-õigusliku isikuna kohtus linnavalitsus. Tallinna Linnavalitsuse
27. aprilli
28. a. korraldusega anti Liivalaia tn. 40 hoone Kesklinna Valitsuse bilanssi. Ka Tallinna Linnavalitsuse põhimääruse § 35 kohaselt on linnaosa valitsus linnavara tiitlipärane valdaja. Seega ei saa asjas kostjaks olla Tallinna Kesklinna Valitsus. Kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks samale apellatsioonikohtule järgmistel põhjustel: 1) Ülemnõukogu Presiidiumi
29. juuli
30. a. otsusega peatati ajutiselt riigi varaga tehingud, mis muudavad selle vara omandivormi. Antud asjas on tegemist õigusaktide alusel riigi omandi üleminekuga õigusjärgluse teel, mitte tehingu teel. Seega pole osundatud otsus selles asjas kohaldatav; 2) Riigivaraamet ei saanud
31. a. anda munitsipaalomandisse juba varasemast ajast hagejale kuulunud hooneosa. Riigivaraameti ebaseadusliku otsuse alusel ei saanud kostjal omandit tekkida; 3) Tallinna Kesklinna Valitsus on asjas õige pool, sest AÕS § 91 kohaselt on asja seaduslikul valdajal kõik sama seaduse §-s 80-89 sätestatud õigused. Kui ringkonnakohus jõudis järeldusele , et Kesklinna Valitsus ei ole õigeks kostjaks , siis tuli linnakohtu otsus TsKS §-de 319 p. 3 ja 292 lg.1 p.2 alusel tühistada ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtusse; 4) ringkonnakohus pole tuvastanud hoone kasutamisega seonduvaid tegelikke asjaolusid ning põhjendanud, miks on ainetu hageja väide, et hoone munitsipaalomandisse andmise puhul oli tegemist kirjaveaga; 5) kui kohus leidis, et
32. detsembri
33. a. maksekorraldus ei tõenda omandiõigust hooneosa suhtes, siis tuli arvestada teisi linnakohtu otsuses loetletud dokumente. Omandi tekkimise seisukohast ei ole tähtsust, kas kassaator on hüvitanud riigile vaidlusaluse hooneosa maksumuse. Oluline on omandi tekkimise õiguslik alus. Eeltoodud väiteid esitas hageja ka apellatsioonikohtus, kuid jättes nende tagasilükkamise motiveerimata, rikkus kohus TsKS §-i 232 lg.
34. Vastustaja peab ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kassaator märgib õigesti, et AÕS § 81 kohaselt piisab omandiõiguse tunnustamiseks, kui omanik tõendab, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel. Põhjendatud on ka ringkonnakohtu seisukoht, et hageja pole tõendanud omandi tekkimist vaidlusalusele hooneosale õiguslikul alusel. Vaidlustatud pole seda, et Vabariigi Valitsuse
35. märtsi
36. a. määruse nr. 173 alusel moodustatud Eesti Sotsiaalpanga valduses olnud hooneosa Tallinnas Liivalaia tn. 40 oli riigi omand. Vabariigi Valitsuse
37. detsembri
38. a. korraldus nr. 365-k, mille p.​s 3 nõustuti Eesti Sotsiaalpanga ja tema allasutuste baasil ühtse aktsia-kommertspanga - Eesti Sotsiaalpanga moodustamisega, ei tõenda vaidlusaluse hooneosa üleandmist hageja omandisse. Teisi tõendeid, mis kinnitaksid hageja poolt väidetud riigi omandi üleminekut temale õigusjärgluse teel õigusaktide alusel, hageja kohtule esitanud ei ole. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi
39. juuli
40. a. otsuse "Privatiseerimisprotsessi korraldamise esmajärgulistest abinõudest" p.-s 1 peatati Eesti Vabariigi omandiõiguse teostamiseks tema omanduses oleva vara suhtes ajutiselt kõik tehingud riigi omanduses olevate ettevõtete ja organisatsioonide põhikirjafondi varaga, mis põhjustavad selle vara omandivormi muutumise. Seega kui
41. detsembri
42. a. maksekorraldusega olekski tasutud Liivalaia tn. 40 hooneosa eest, siis selline tehing riigi varaga olnuks viidatud Ülemnõukogu Presiidiumi otsuse rikkumise tõttu seaduse nõuetele mittevastav, ning ei tõendaks hageja omandi tekkimist õiguslikul alusel. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus õigesti leidnud, et hageja ei ole tõendanud hooneosale omandi tekkimist õiguslikul alusel. Hageja omandi tekkimist õiguslikul alusel vaidlusalusele hooneosale ei tõenda see, et
43. a. sõlmitud kommunaalteenuste tasu vahendamise lepingu järgi ei maksnud hageja kostjale renti. Kuna hageja omandi tekkimine õiguslikul alusel pole tõendatud, siis
44. a. oli Riigivaraametil õigus anda riigile kuuluv vara Vabariigi Valitsuse korralduse alusel Tallinna linna munitsipaalomandisse. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 34 lg. 1 kohaselt sai selle omanikuks Tallinna linn. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt sätestab linnavolikogu linna vara valdamise, kasutamise ja käsutamise korra vastavalt seadusele linna põhimääruses. Tallinna põhimääruse §-de 35 lg. 1 ja 52 lg. 1 p. 3 järgi on linnavara valdajaks ka linnaosa valitsus. Seega on kostja seaduslik valdaja. Ekslik on aga kassaatori seisukoht, et tulenevalt AÕS §-st 91 on seaduslik valdaja, kes ei ole omanik, asjakohaseks kostjaks kaasomandiõiguse tunnistamise hagis. AÕS § 91 mõte on selles, et anda seaduslikule valdajale omandi kaitseks hagejana samad õigused, mis on omanikul . Kuna hagi esitati Kesklinna Valitsuse vastu ja kostja asendamist hageja ei taotlenud, siis kostjana oli Kesklinna Valitsusel õigus apellatsioonkaebust esitada ja ringkonnakohtul seda arutada. Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse. Üheks tühistamise põhjuseks oli ka see, et hagi rahuldati kostja suhtes, kes ei olnud asja omanik. Seega toimis apellatsioonikohus kooskõlas TsKS §-ga 318 lg. 1 p. 3 ja 319 p.
45. TsKS §-s 319 p. 3 sätestatud ringkonnakohtu õigus ei kohustanud teda selle asja lahendamisel saatma asja esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks, kuna see ei olnud asja õigemaks ja kiiremaks lahendamiseks vajalik. Hageja ei ole millegagi põhjendanud ega tõendanud oma väidet, et kogu Liivalaia tn. 40 hoone üleandmine munitsipaalomandisse rajaneb dokumentide vormistamise veal. Selles osas ei olnudki ringkonnakohtul midagi täiendavalt põhjendada. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
46. oktoobri
47. a. otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks L. Laarmaa