III-2/1-24/95 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 27. aprillil 1995. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed J. Luik ja H. Jõks, kolmanda isiku kostja poolel J. Mär

§ 458

alusel kuulus hagejale tekitatud kahju väljamõistmisele Juuru Vallavalitsuselt kui suurema ohu allika valdajalt ning Juuru Vallavalitsuse regresshagi rahuldamisele kooskõlas

S § -ga

1. Kaebuse väide selles, et kohus kohaldas regresshagi rahuldamisel ebaõigesti TööK § 128 lg. 1 p. 7 sätteid, ei ole põhjendatud. Asja materjalidega on tõendatud, et liiklusavarii toimus pühapäeval J. Märjama töövälisel ajal kell
2. 20, mil ta oli kooli autoga koos abikaasaga tagasiteel teatrist. Kassatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus järgmistel põhjustel: 1) ringkonnakohus on vääralt kohaldanud protsessiõiguse norme. Kohtuotsuses on viidatud isikute seletustele, keda ei ole kohtus tunnistajana üle kuulatud. Seega pole kohus nende ütlusi vahetult kontrollinud ja kassaatoril puudus võimalus realiseerida

S § -s 64 sätestatud õigust küsitleda neid isikuid asjaolude täpsustamiseks. Samuti on kohus viidanud kriminaalasja algatamisest keeldumise määrusele, mida ei ole vaidlustatud. Seda määrust polnudki vaja vaidlustada, kuna liiklusõnnetuse ajal oli teada, et see ei too kaasa KrK § -s 204 ettenähtud kriminaalõiguslikke tagajärgi. Määruse seisukohad on vastuolus faktiliste asjaoludega, mistõttu kassaator taotles määratud halduskaristuse otsuse tühistamist. Seda Tallinna Halduskohus oma 16.06.1994. a. otsusega tegigi; 2)

§ 458ja Töö

K § 128 lg. 1 p. 7 kohaselt hüvitatakse reaalselt tekitatud kahju. Hageja on omaks võtnud, et ostis oma sõiduauto 3 200 dollari (40 000 krooni) eest ja müüs selle pärast liiklusõnnetust 24 000 kr. eest. Seega on hagejale reaalselt tekitatud kahju 16 000 kr. ja kohtuotsusega antakse talle võimalus alusetult rikastuda; 3) TööK -i § 128 lg. 1 p. 7 kohaldamine on väär, sest hageja töötas normeerimata tööajaga ja Juuru Vallavalitsuse poolt kasutada antud sõiduautoga käis ta 11.04.1993. a. Tallinnas võtmas kirjanikult autogramme raamatutesse, millised kinkida kooli lõpetajatele. Pärast seda käis ta teatris. Pedagoogide kutsealaseks kohustuseks on enesetäiendamine ja selle hulka kuulub ka teatrite külastamine; 4) kohus on ekslikult jätnud tuvastamata hageja süü liiklusõnnetuses. Vastustaja Juuru Vallavalitsus palub kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Sama palub A. Viktorov, leides, et ekspertiisiakti kohaselt on tema sõiduauto taastamisremondi maksumus ja ekspertiisitasu kokku 66 669 kr. 20 s. Enne müüki tuli sõiduauto vajalikku seisundisse viia ja kulutused selleks on fikseeritud ekspertiisiaktis. Kassaatori esindaja ei vaidlustanud ringkonnakohtus liiklusõnnetuse materjalide avaldamist. Kolleegium leidis, et kohtuotsus kuulub tühistamisele

S § 347 p. 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus on oma otsuses J. Märjama süü tuvastamisel viidanud tõendina isikute seletustele, keda kohtuistungitel ei ole tunnistajana üle kuulatud.

S § 87 kohaselt on tõendiks tunnistaja ütlus, mille saamise korda reguleerib

S

1. peatükk. Liiklusõnnetuse materjalide juures olevad kirjalikud seletused ei ole samastatavad tunnistaja ütlustega ega ole tõendiks tsiviilkohtumenetluses. Kolmas isik vaidlustas seoses liiklusõnnetusega temale HÕS § 99 lg. 1 järgi määratud halduskaristuse. Tallinna Halduskohtu poolt tühistati vaidlustatud otsus ja lõpetati asja menetlus menetluse eeskirjade rikkumise ja halduskaristuse määramise tähtaja möödumise tõttu. J. Märjamal puudus vajadus vaidlustada 26.04.
2. a. määrust kriminaalasja algatamisest keeldumise kohta seoses kuriteokoosseisu puudumisega. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, kas kohus peab seda määrust tõendiks või

S § -s 91 lg. 3 sätestatud tõendamisest vabastamise aluseks. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et halduskohtu otsus ei välista LE rikkumist J. Märjama poolt ja tema süüd avariis. Eeltoodu saab tuvastada aga

S § -s 87 ettenähtud tõenditega. Hagejale tekkinud kahju suuruse määramisel tuleb arvestada, et sõiduki vigastusest tulenevkahju ei saa olla suurem sõiduki hävimisest tulenevast kahjust. Sõiduki hävimisest tulenev kahju on määratav AÕS § 29 alusel. Kuna liiklusõnnetus toimus 11.04.1993. a., siis ei ole kohtud põhjendatult kohaldanud hiljem kehtestatud Liikluskindlustuse seaduse sätteid. Tuvastatud asjaolude alusel on ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et A. Viktorovile kahju tekitamine ei olnud seotud J. Märjama poolt tööülesannete täitmisega. Hagi rahuldamiseks J. Märjama suhtes puudus seaduslik alus. Juuru Vallavalitsuse hagi J. Märjama vastu esitati

§ 460, Töö

K § 128 ja

S § 78 alusel. Ringkonnakohus rahuldas selle

S § 78 ja TööK § 128 lg. 1 p. 7 alusel. Juuru Vallavalitsuse ja J. Märjama vahelist materiaalõiguslikku suhet

S § 78 ei reguleeri. Nendevahelist materiaalõiguslikku suhet reguleerivate TööK § -de 125 lg. 1 ja 128 kohaselt kannavad töölised ja teenistujad, kes on süüdi kahju tekitamises asutusele, täielikku materiaalset vastutust ainult otsese ja tegeliku kahju olemasolu korral. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et Juuru Vallavalitsus on hüvitanud hagejale tekitatud kahju ja selle tõttu on tal juba tekkinud tegelik kahju.

§ -i 460 lg. 1 kohaselt tekib isikul, kes on hüvitanud teise isiku poolt tekitatud kahju, tagasinõude õigus (regress) selle isiku vastu väljamakstud hüvise suuruses. Seega nii kehtiva Töökoodeksi materiaalset vastutust reguleerivate sätete kui ka

§ 460

kohaselt on nendel alustel hagi rahuldamise eelduseks juba tekkinud, mitte aga kohtuotsuse täitmisega tulevikus tekkida võiv kahju. Juhindudes

S § -st 346 p. 2 kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu 19.01.1995. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule teises koosseisus. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Juhan Märjamale tasutud kassatsioonikautsjon 667 (kuussada kuuskümmend seitse) krooni. Eriarvamusele jäi eesistuja J. Odar. Eesistuja J. Odar Liikmed J. Luik, H. Jõks J. Odari eriarvamus. Leian, et kooskõlas

S § -ga 78 on kohtul võimalik ühes menetluses kindlaks teha, kas Juuru Vallavalitsus kui suurema ohu allika valdaja põhjustas kahju Anatoli Viktorovile ja kui suures ulatuses peab põhihagi rahuldamise korral tööõiguse sätete järgi vastutama Juuru Vallavalitsuse ees kolmas isik Juhan Märjama. J. Märjama vastutab otsese ja tegeliku kahju eest, mis tema süül põhjustati Juuru Vallavalitsusele ning selle suurus on võimalik kohtul kindlaks määrata, sidumata seda kahju tasumisega A. Viktorovile. Põhihagiga ühes menetluses tööõiguse alusel regresshagi lahendamine kiirendab oluliselt kohtumenetlust.