III-2/1-25/95

III-2/1-25/95 MÄÄRUS Tartus,

1. aprillil
2. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, avaldaja Eeva Sarapuu osavõtul vaatas läbi
3. aprillil
4. a. avalikul kohtuistungil Eeva Sarapuu kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu
5. jaanuari
6. a. otsuse Eeva Sarapuu avalduses õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, kompenseerimise ja asendamise avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks.
7. augustil
8. a. esitatud avalduses palus Eeva Sarapuu tunnistada kaalukateks põhjused, mille tõttu ta õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, kompenseerimise ja asendamise avalduse esitamise tähtaja mööda laskis. Avaldus esitati TsKS § 255 lg. 2 p. 6 alusel, mille kohaselt tuvastatakse erimenetluses juriidilisi fakte, kui seaduses ei ole nende tuvastamiseks teistsugust korda. Harju Maakohtu
9. oktoobri
10. a. otsusega jäeti avaldus tähtaja ennistamiseks rahuldamata. Kohtuotsus on tehtud TsKS § 253, omandireformi aluste seaduse § 16 lg. 1 ja seaduse avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel § 1 lg. 3 alusel. Kohus põhjendas E. Sarapuu avalduse rahuldamata jätmist sellega, et ORAS § 16 lg. 1 kohaselt oli E. Sarapuul õigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitada avaldus kuni
11. jaanuarini
12. a. E. Sarapuul ei olnud takistusi sellise avalduse esitamiseks, kuid tol ajal ta ei soovinud avaldust esitada. Seaduse avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel § 1 lg. 3 kohaselt võeti tähtaegade ennistamise avaldusi vastu keskkomisjonis kuni
13. märtsini
14. a. E. Sarapuu ei esitanud avaldust õigeaegselt. E. Sarapuu radikuliidiravil viibimine ei saanud takistada avalduse esitamist keskkomisjonile. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et maakohus on põhjendatult jätnud E. Sarapuu avalduse rahuldamata ning jättis kohtuotsuse muutmata. Kassatsioonkaebuses palus E. Sarapuu ringkonnakohtu otsuse tühistada ja möödalastud tähtaja ennistada. E. Sarapuu teada pidi õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi nõudma tema ema vend Vello Rajasalu, kes suri
15. juulil
16. a. ning seejärel selgus, et vajalikke avaldusi ta ei olnudki teinud. E. Sarapuu oli haiglaravil alates
17. veebruarist
18. a. ning hiljem halva tervisega, mis takistas asjaajamist ja mille tõttu jäi avaldus õigeaegselt esitamata. Kolleegiumi istungil palus E. Sarapuu kassatsioonkaebuse rahuldada. Kolleegium leidis, et kohtuotsus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 1 ja 2 alusel materiaal- ja protsessiõigusnormi väära kohaldamise tõttu. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esitamise tähtaja ennistamist reguleerib
19. juuni
20. a. seadus avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel, mille § 1 lg. 2 kohaselt võib kohus ennistada nende õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega seotud avalduste esitamise tähtaegu, mille lahendamine kuulub kohtu pädevusse. Kohtu pädevusse ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduste vastuvõtmine ja arvestus. Sama seaduse § 1 lg. 1 ja § 2 lg. 1 kohaselt kuulus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise tähtaja ennistamine keskkomisjoni pädevusse. Seega on Tallinna Ringkonnakohus teinud otsuse asjas, mis ei kuulu kohtu pädevusse. TsKS § 218 p. 1 kohaselt tuleb kohtuotsus tühistada ja asjas menetlus lõpetada. Juhindudes TsKS § -dest 357 ja 354 lg. 2 kolleegium m ä ä r a s: Tallinna Ringkonnakohtu
21. jaanuari
22. a. otsus tühistada ja menetlus asjas lõpetada. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kautsjon 200 (kakssada) krooni, mis on tasutud Riigikohtu deposiitarvele
23. jaanuaril
24. a. E. Sarapuu poolt, kanda riigituludesse. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, T. Vernik