III-2/1-31/95 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 14. juunil 1995. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, hagejate

indaja vandeadvokaat M. Lusti ja hageja F. S. Lutkati osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil

1. juunil
2. a. hagejate L. Loik"i ja F. S. Lutkati kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu
3. märtsi
4. a. otsuse Lilien Loik"i ja Florence-Sylvia Lutkati hagis Vambola Parksepa ja Ulvi Parksepa vastu omandiõiguse tunnistamiseks kooperatiivkorterile ja eluruumist väljatõstmiseks.
5. oktoobril
6. a. sai Lilien Loik orderi nr. 595 2 - toalise uue korteri asustamiseks elamukooperatiivis "Kalda" Tallinnas Katleri 3-
7. Orderile oli perekonnaliikmena märgitud tädi Florence-Sylvia Lutkat. Osamaksuna tasuti korteri maksumus 19 300 rubla.
8. oktoobril
9. a.

itas L. Loik kooperatiivile loobumisavalduse ja

1. novembril
2. a. avalduse, milles palus end väja arvata kooperatiivi liikmete hulgast ning osamaks üle anda temaga koos elavale F. S. Lutkatile.
3. novembril
4. a.

itas ka F. S. Lutkat avalduse tema vastuvõtmiseks kooperatiivi liikmeks L. Loik"i asemel. Kooperatiivi juhatuse koosoleku

1. detsembri
2. a. otsusega ja volinike koosoleku
3. veebruari
4. a. otsusega rahuldati L. Loik"i avaldus kooperatiivist lahkumiseks ning jäeti rahuldamata F. S. Lutkati avaldus liikmeks vastuvõtmiseks, kuna ta ei ole alatiselt Eestis elanud 10 aastat. Samas võeti kooperatiivi liikmeks vaidlusalusesse korterisse Vambola Parksepp. Osamaksu ei ole EK Kalda L. Loik"ile tagastanud.
5. augustil
6. a.

itatud hagis palusid L. Loik ja F. S. Lutkat tunnistada F. S. Lutkat kooperatiivi liikmeks ja tunnistada ebaõigeks kooperatiivi keeldumine F. S. Lutkatile osamaksu üleandmisest. Samuti paluti V. Parksepp koos temaga elavate isikutega välja tõsta vaidlusalusest eluruumist Tallinnas Katleri 3-40. Hagi

itati elamuseaduse § 18 alusel, mille kohaselt elamukooperatiivi liikmel on õigus talle kuuluv osak üle anda temaga alatiselt koos elavale täisealisele perekonnaliikmele, kui see astub kooperatiivi liikmeks lahkunud liikme asemel. Osaku üleandmise vormistamisest keeldumist võib kooperatiivi liige vaidlustada kohtus. Hagejad leidsid, et elamukooperatiivi volinike koosoleku 19. veebruari 1992. a. otsus ei vasta elamuseaduse § -le 18 lg. 1 ja osaku täieliku tasumisega oli tekkinud L. Loik"il omandiõigus korterile, mida sätestab

§ 27. 2.

septembril 1994. a.

itas hagejate

indaja avalduse, milles seoses seaduste muutumisega palus tunnistada ka hagejate omandiõigust eluruumile Katleri 3-40

§ 18

, korteriomandiseaduse § 3 ja asjaõigusseaduse § -de 68, 80 ja 81 alusel, sest osaku täieliku tasumisega oli L. Loik"il tekkinud omandiõigus kooperatiivkorterile ja omanikul on õigus omandiõiguse tunnustamisele ning asja välja nõuda ebaseaduslikust valdusest. Elamukooperatiivi volinike koosoleku 19. veebruari 1992. a. otsusega rikuti hagejate omandiõigust, sest

§ 18

kohaselt on kooperatiivi liikmel õigus osak üle anda temaga alatiselt koos elavale perekonnaliikmele. Tallinna Linnakohtu

1. detsembri
2. a. otsusega jäeti hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu
3. märtsi
4. a. otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Otsuse motiivide kohaselt loobus L. Loik ise korterist Katleri 3-40 EK -s Kalda, astudes EK Masti liikmeks, ja

itas ka vastava avalduse. Ta ei vaidlustanud EK Kalda otsust tema väljaarvamise kohta kooperatiivist. Seega ei saanud tunnistada tema omandiõigust vaidlusalusele korterile. Elamukooperatiivi liikmeks vastuvõtmise tingimused olid 1991. aastal sätestatud elamukooperatiivide põhikirjades. F. S. Lutkat ei vastanud neile tingimustele ja teda ei saanud vastu võtta elamukooperatiivi liikmeks. Kohus tugines õigesti

§ -le 18, sest Tallinna Linnavolikogu

1. mai
2. a. otsus käsitleb üksnes elamupoliitika põhisuundi ning selle alusel tuli välja töötada konkreetsed otsused.

§ 18lg.

1 kohaselt on elamukooperatiivi liikmel õigus talle kuuluv osak üle anda temaga alatiselt koos elavale täisealisele perekonnaliikmele. F. S. Lutkat elab alates

1. aastast Saksamaal ega ole elanud Eestis ega ka vaidlusaluses kooperatiivkorteris ühise perekonnana koos L. Loik"iga. Korteri asustamise orderil nr. 595
2. juulist
3. a. olev märge L. Loik"i sissekolimiseks koos perekonnaliikme F. S. Lutkatiga oli vastuolus
4. a. kehtinud seadustega. Asjaolu, et F. S. Lutkat maksis L. Loik"i eest kooperatiivkorteri osamaksu, ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust. Kassatsioonkaebuses paluvad hagejad kohtuotsust muuta ja teha uus otsus rahuldades hagi. Kohus on põhjendamatult jätnud arvestamata L. Loik"i

itatud avalduse EK -le Kalda, milles L. Loik taotles osaku üleandmist F. S. Lutkatile, alles seejärel

itas L. Loik avalduse loobumiseks korterist Katleri 3-40 ja mõlemad avaldused vaadati koos läbi. L. Loik vaidlustas kohtus kooperatiivi liikmete hulgast enda väljaarvamise. EK Kalda ega nüüdne EÜ Kalda ei ole korteri eest makstud osamaksu tänaseni tagastanud ja korterile omandiõiguse tunnistamise hagi on põhjendamatult jäetud rahuldamata. Kohus on ebaõigesti juhindunud Tallinna Linnavolikogu

1. augusti
2. a. otsusest elamupoliitika põhisuundade kohta. Kohus pidanuks juhinduma Tallinna linnavolikogu
3. mai
4. a. otsusest elamupoliitika põhisuundade kohta, mille punkt 5 kohaselt oli F. S. Lutkatil õigus astuda kooperatiivi liikmeks, sest ta on Tallinnas elanud üle 25 aasta (47 aastat) ning Eesti Vabariigi kodanikuna soovis alatiselt elama asuda Eestisse. F. S. Lutkati avaldust elamukooperatiivi liikmeks astumiseks arutati juhatuse koosolekul
5. detsembril
6. a. Eeltoodud otsuse p. -d 8.2 ja 8.5 räägivad elamukooperatiivi liikmete õiguste laiendamisest ja täielikult väjamakstud kooperatiivkorteri omanikule õiguse tagamisest anda oma osamaks üle tema poolt valitud isikule. F. S. Lutkat vastas nendele tingimustele. Hagejate avalduste läbivaatamise ajal kehtis EK Kalda põhikiri ja linnavolikogu otsus oli kooperatiivile kohustuslik. Kooperatiivi juhatus pidanuks perekonnaliikmete määratlemisel juhinduma elamukoodeksi § -st 51, mille lg. 2 kohaselt võidakse sugulasi tunnistada perekonnaliikmeteks, kui nad elavad koos üürnikuga ja neil on temaga ühine majapidamine. L. Loik on F. S. Lutkati vennatütar, nad elavad ühise perekonnana alates
7. aastast, neil on ühine majapidamine ning L. Loik on F. S. Lutkati ülalpidamisel. Seadusest ei tulene lisatingimust, et perekonnaliikmeteks tunnistatakse vaid neid isikuid, kes Eestis koos elavad. Kooperatiivi volinike üldkoosolek ei olnud pädev asja lahendama, kuna volinikest oli kohal vähem kui 2/3 volinike üldarvust. V. Parksepa võtmine kooperatiivi liikmeks ei olnud õige, sest ka tema ei vastanud nõutud tingimustele. Kohus tunnistas ebaseaduslikult orderi kehtetuks kuigi keegi polnud seda taotlenud. Vastuses kassatsioonkaebusele paluvad Vambola ja Ulvi Parksepp jätta kohtuotsuse muutmata. Lilien Loik loobus ise vaidlusalusest kooperatiivkorterist. Osamaks oli tasutud vaid osaliselt, s. o. 19 300 rubla. Tegelik osamaksusuurus oli 21 996 rubla. Osamaks on L. Loikile tagastamata, sest ta ei ela alates
8. a. Eestis oma endisel aadressil. Elamukooperatiivi näidispõhikirja § 8 ja EK Kalda põhikirja p. 7 kohaselt võetakse elamukooperatiivi liikmeks kodanikke, kes pidevalt elavad ja on alatiselt sisse kirjutatud Tallinnas. F. S. Lutkatit ei saadud sellel põhjusel elamukooperatiivi liikmeks võtta. L. Loik ja F. S. Lutkat ei olnud perekonnaliikmed seaduse järgi. Käesoleval ajal ei ela L. Loik Hamburgis oma tädi juures, sest kirjad tulevad sealt tagasi viitega, et L. Loik ei ela sealsel aadressil. Volinike koosolek oli õiguspädev asja lahendama. Volinikke oli algselt 60, kuid nende arv oli vähenenud osa volinike lahkumisega kooperatiivi liikmete hulgast. V. Parksepp oli kooperatiivkorteri taotlejate järjekorras ja võeti seaduslikult kooperatiivi liikmeks. Elamukooperatiivis "Kalda" kasutati kortereid kooperatiivi liikmelisuse alusel, mitte omandiõiguse alusel, seega ei saanud taotleda
9. a. omandiõigust korterile kui ka kogu korteri osamaks olnuks 100 % -liselt tasutud. Kolleegiumi istungil palus hagejate

indaja kassatsioonkaebuse rahuldada. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus on põhjendatud ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada. Hagejad on hagiavalduses ja kassatsioonkaebuses kogu aeg vaidlustanud EK -i Kalda volinike koosoleku

1. veebruari
2. a. otsuse vastavust elamuseaduse § -le 18 lg. 1, mis sätestab osaku üleandmise õiguse perekonnaliikmetele. Osaku üleandmise vormistamisest keeldumist elamukooperatiivi poolt võib kooperatiivi liige vaidlustada kohtus (

§ 18lg.

2). Hagi alust ei ole hagejad muutnud. Küll aga täiendasid hagejad 2. septembril 1993. a.

itatud avalduses hagi

et, nõudes omandiõiguse tunnistamist vaidlusalusele kooperatiivkorterile lisaks osaku üleandmise vormistamise nõudele. Apellatsioonikohus pidanuks võtma seisukoha kõigi hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude tõendatuse kohta ning seejärel otsustama nende vastavuse seadusele. Seda apellatsioonikohus teinud ei ole. Apellatsioonikohtu otsuses märgitakse, et L. Loik ei ole vaidlustanud tema väljaarvamist elamukooperatiivist, kuid kohus jättis tähelepanuta, et tema 11. novembri 1991. a. avalduses seoti liikmest lahkumine F. S. Lutkati kooperatiivi liikmeks võtmisega ja keeldumisega F. S. Lutkati vastuvõtmisest kooperatiivi liikmeks võidi rikkuda L. Loik"i kui elamukooperatiivi liikme õigusi neil asjaoludel, mis on

itatud hagi aluses. TsKS § 4 lg. 1 kohaselt on igal isikul õigus oma rikutud või vaidlustatud õiguse või vabaduse kaitseks kohtusse pöörduda seadusega kindlaksmääratud korras. Osaku üleandmise vormistamisest keeldumist saab vaidlustada elamukooperatiivi liige (

§ 18lg.

2), aga mitte isik, kellele kooperatiivi liige soovis osaku üle anda. Osaku üleandmine F. S. Lutkatile jäi vormistamata ja L. Loik"il oli õigus seda vaidlustada. Põhjendatud on vastustaja V. Parksepa väide, et vaidluses elamukooperatiivi liikmeks võtmisest keeldumise üle ja korterile omandiõiguse tunnistamiseks ei saa olla kostjaks V. Parksepp. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS § -dest 346 p. 2 ja 347 p. 1 kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a. otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks samasse kohtusse. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Lilien Loik"ile kautsjon 200 (kakssada) krooni, mis on tasutud Hoiupanga kaudu
3. märtsil
4. a. Tagastada Florence-Sylvia Lutkatile kautsjon 200 (kakssada) krooni, mis on tasutud Hoiupanga kaudu
5. märtsil
6. a. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, T. Vernik