III-2/1-41/95

III-2/1-41/95 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. juunil
2. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik, Viljandimaa Metsaameti esindaja vandeadvokaat E. Lillsaare osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. juunil
4. a. Viljandimaa Metsaameti kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu
5. märtsi
6. a. otsuse Viljandimaa Metsaameti hagis Väikeettevõtte "Mets" ja Riikliku Aktsiaseltsi "Viljandi Metsakombinaat" vastu kännuraha ja viivise 2 073 737 krooni nõudmiseks.
7. augustil
8. a. esitatud hagis palus Viljandimaa Metsaamet VE-lt Mets välja mõista oksjonil ostetud metsa eest 1 257 922 krooni ja viivist 815 815 krooni. Hagiavalduse kohaselt ostis kostja hagejalt metsa
9. oktoobril
10. a. ja
11. novembril
12. a., mille eest pidi tasuma ositimaksetena
13. ja
14. aastal, mida aga ei ole suutnud teha. Hagi esitati TsK §-de 242 ja 249 alusel, mis sätestavad ostu-müügi lepingu olemuse ja ostu eest tasumisest keeldumise tagajärjed. Viivise nõue esitati TsK § 190 lg. 1 alusel, mis sätestab kohustise täitmise tagamise leppetrahviga (viivisega) vastavalt lepingule või seadusele. Viljandi Maakohus kaasas protsessi kostja taotlusel RAS-i Viljandi Metsakombinaat, kes oli tegelikult metsa ostja, sest VE Mets oli metsa ülestöötaja. Viljandi Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis VE-lt Mets ja RAS-lt Viljandi Metsakombinaat solidaarselt välja 857 922 krooni kännuraha, mis oli võlgu seisuga
15. oktoober
16. a. Viivise nõude jättis kohus rahuldamata, kuna pooled ei olnud seda lepingus kokku leppinud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt ei võtnud VE Mets endale raieloa (lepingu) järgi kohustust tasuda viivist kännuraha võlgnevuse puhul ja ka hageja ei seadnud seda tingimuseks raieloa väljaandmisel. Hageja väide, et viivise nõue tuleneb seadusest, ei ole põhjendatud, sest kostja ei võtnud endale kohustust juhinduda metsa ülestöötamisel NSV Liidus ja ENSV-s varem kehtinud eeskirjadest. Eesti Metsandusfondi tulude ajutine juhend (kinnitatud Riikliku Metsaameti poolt
17. jaanuaril
18. a.) kehtis raielubade väljaandmise ajal ja selle p. 4.13 kohaselt tulnuks viivise nõue kajastada pooltevahelises lepingus, mida aga pooled ei teinud. Metsamajanduse Sihtkapitali juhendkiri (kehtib alates
19. jaanuarist
20. a.) ei oma tagasiulatuvat jõudu, kui pooled ei leppinud kokku teisiti. Kohus leidis, et viivis ei kuulu väljamõistmisele ka seetõttu, et pooled on riigiettevõtted ning Rahandusministeeriumi
21. oktoobri
22. a. määrusega nr. 152 peatati riiklike metsavarumisettevõtete
23. a. eest tasuda oleva kännuraha võlgnevuselt viivise võtmine alates
24. maist
25. a. Ringkonnakohus muutis maakohtu otsust ja mõistis TsK § 191 lg. 1 alusel välja Viljandi Metsakombinaadilt viivist 71 755 krooni. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on tegemist seadusega kindlaksmääratud viivisega (TsK § 191), mis on kehtestatud imperatiivse õigusnormiga. Ostu-müügi lepingu sõlmimise ajal kehtis Metsakoodeksi § 21, mille kohaselt riiklike metsamajandusorganite eeskirjad ja juhendid neile antud pädevuse piires olid kohustuslikud metsakasutajatele. Eesti Metsandusfondi tulude ajutise juhendi kohaselt tuli metsatulu mitteõigeaegse tasumise eest tasuda viivist 0,1% iga viivitatud päeva eest. Rahandusministeeriumi
26. oktoobri
27. a. määrusega nr. 152 peatati metsavarumisettevõtetele
28. a. eest tasuda oleva kännuraha võlgnevuselt viivise võtmine alates
29. maist
30. a. Ringkonnakohus leidis, et
31. oktoobril
32. a. ja
33. novembril
34. a. ostetud metsa eest tuleb kännuraha võlgnevuselt viivist maksta 0,1% päevas kuni
35. maini
36. a. vastavalt 54 450 krooni ja 17 304 krooni, s. o. kokku 71 755 krooni. Kolleegium leidis, et kostja nõue kohaldada viiviste osas hagi aegumist, ei kuulu rahuldamisele, sest kostja ei viidanud hagi aegumisele maakohtus ning TsKS § 294 kohaselt ei ole vastustajal õigust laiendada vastuväiteid väljaspoole apellatsioonkaebuse piire. Kassatsioonkaebuses palus Viljandimaa Metsaamet ringkonnakohtu otsust muuta ja täiendavalt välja mõista Viljandi Metsakombinaadilt viivise 431 079 krooni. Ringkonnakohus kohaldas Rahandusministeeriumi
37. oktoobri
38. a. määrust nr. 152, millega peatati riiklike metsavarumisettevõtete
39. a. eest tasuda oleva kännuraha võlgnevuselt viivise võtmine alates
40. maist
41. a. Kassaator ei nõustu kohtu sellise seisukohaga. Määruse kohaselt on viivise võtmine peatatud
42. a. eest tasuda oleva kännuraha võlgnevuselt. Kostja pidi aga tasuma ositimaksetena enamuses
43. aastal vastavalt Metsandusfondi tulude ajutise juhendi p. 4.13 ja oksjonijuhendile ning
44. a. maksete kohta ei kehti Rahandusministeeriumi määrus. Sellest tulenevalt arvestab kassaator viivist 0,1% päevas
45. a. tähtaegadel tasumata summade osas kuni
46. maini
47. a. ning
48. a. tasumata summade osas kuni
49. oktoobrini
50. a. vastavalt
51. oktoobri
52. a. oksjoni osas 302 290 krooni ning
53. novembri
54. a. oksjoni osas 200 543 krooni, s. o. kokku 502 834 krooni, millest 71 755 krooni on apellatsioonikohus juba välja mõistnud. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab Viljandi Metsakombinaat (VE Mets õigusjärglane), et vastavalt TsK §-le 191 lg. 1 loetakse leppetrahviks (viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral.
55. a. sõlmitud ostu-müügi lepingutes pooled viiviseid ei sätestanud. Seadusest madalamal seisvate aktidega ei saa viivise maksmise kohustust sätestada. Seetõttu ei kuulu kohaldamisele Eesti Metsandusfondi tulude ajutise juhendi p. 4.
56. Kassaatori nõue viivise maksmiseks on alusetu. Kolleegiumi istungil palus hageja esindaja kassatsioonkaebuse rahuldada. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige tõlgendamise tõttu. Ringkonnakohus on ekslikult asunud seisukohale, et kuna tehingud tehti
57. a., siis vastavalt Rahandusministeeriumi määrusele Rahandusministeeriumi
58. peatus oktoobri viivise
59. a. võtmine alates
60. maist
61. a. määrusega nr. 152 peatati riiklikelt metsavarumisettevõtetelt
62. a. eest tasuda oleva kännuraha võlgnevuselt viivise võtmine alates
63. maist
64. a. Seega ei ole määrav tehingu sõlmimise aeg, vaid see, millal ositimakse teha tuli. Viiviste võtmine peatati
65. maist
66. a. nendelt ositimaksetelt, mis pidid saama tasutud
67. a.
68. a. tasumisele kuulunud ositimaksete võlgnevuselt viivise võtmist Rahandusministeeriumi määrus ei peatanud. Ringkonnakohtu otsuses ei ole tuvastatud tähtaegu, mille jooksul kännuraha ositimaksed tuli teha. Samuti on tuvastamata ositimaksete tegemise aeg ja sellest tulenevalt välja arvutamata viivitatud päevade arv ning viivis. TsKS § 349 kohaselt ei või faktilisi asjaolusid tuvastada kassatsioonikohtus, mistõttu asi tuleb saata apellatsioonikohtusse uueks läbivaatamiseks. Viljandi Metsakombinaadi vastus kassatsioonkaebusele ei ole asjakohane. TsKS § 336 lg. 1 kohaselt kontrollib kassatsioonikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas apellatsioonikohus on õigesti kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõigusnorme ning järginud protsessiõiguse norme. Hageja vaidlustas kassatsioonkaebuses viiviste arvutamise korra, aga mitte selle õiguslikku alust. Kostja ei ole kassatsioonkaebust esitanud, milles saanuks vaidlustada viivise väljamõistmise aluseks võetud materiaalõigusnorme. Seetõttu ei ole Viljandi Metsakombinaadi vastuväited kassatsioonkaebusele kassatsioonikohtus asja läbivaatamise sisuks. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS §-st 346 p. 2 ja 347 p. 1 kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
69. märtsi
70. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Viljandimaa Metsaametile kassatsioonikautsjon 4311 (neli tuhat kolmsada üksteist) krooni, mis on tasutud
71. aprillil
72. a. maksekorraldusega nr.
73. Eesistuja H. Jõks Liikmed J. Luik, T. Vernik