III-2/1-56/95

III-2/1-56/95 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus,

1. oktoobril
2. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, hageja esindaja vandeadvokaat E. Lillsaare osavõtul vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. septembril
4. a. AS-i Viljandi Metsakombinaat kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu
5. juuni
6. a. otsuse Valgamaa Metsaameti hagis RAS-i Viljandi Metsakombinaat vastu 1 120 352 krooni nõudes. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
7. juuni
8. a. otsusega Valgamaa Metsaameti apellatsioonkaebuse, tühistas Viljandi Maakohtu
9. detsembri
10. a. otsuse ja saatis asja samasse kohtusse uueks läbivaatamiseks. Viljandi Maakohtu otsusega jäeti Valgamaa Metsaameti hagi Viljandi Metsakombinaadi vastu 1 120 352 krooni nõudes rahuldamata hagi aegumise tõttu. Ringkonnakohus leidis, et
11. a. lõpus ja
12. a. jaanuaris sõlmitud ostu-müügi lepingutest tulenev võlanõue ei ole aegunud, kuna hagi esitati
13. a. veebruaris. Hageja ostu-müügi lepingust tulenevat nõuet saab vaadelda võrdsetel alustel omandiga. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 32 kohaselt on igaühe omand võrdselt kaitstud. Sellest tulenevalt oli hagi esitamise tähtaeg nii füüsilistele kui juriidilistele isikutele kolm aastat. Viiviste nõude osas kuulub kohaldamisele TsK §-s 82 sätestatud hagi aegumise lühendatud tähtaeg. Kassatsioonkaebuses palub kassaator tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsuse ning lõpetada asjas menetlus. Kassaator leiab, et Põhiseaduse kehtimahakkamisega ei tunnistatud kehtetuks TsK
14. peatüki sätteid ega muudetud hagi aegumise tähtaegu. Hageja esitas hagi ajal, mil hagi aegumise tähtaegu reguleeris asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 4 lg. 3, mille kohaselt ENSV tsiviilkoodeksiga sätestatud hagi aegumise tähtaja möödumisel
15. a.
16. detsembriks
17. a. on hagi aegunud, kui kohus ei tunnista hagi aegumise tähtaja möödalaskmise põhjust mõjuvaks. Viljandi Maakohus ei tunnistanud hageja poolt hagi aegumise tähtaja möödalaskmise põhjust mõjuvaks ning kohaldas kostja nõudel TsÜS § 114 lg. 2 alusel hagi aegumist. Vastustaja palub jätta Tartu Ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuni
18. novembrini
19. a. kehtinud TsK § 81 kehtestas hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks (mitte hagi esitamise tähtajaks, nagu ekslikult märgib ringkonnakohus) kolm aastat, riiklikele ja teistele organisatsioonidele nende hagide puhul üksteise vastu üks aasta. Õigus esitada hagi, s. t. õigus hagile protsessuaalses mõttes, ei aegu. Aeguda võib rikutud õigustele kaitse saamine hagi korras, s. t. õigus hagile materiaalses mõttes. 29.06.
20. a. jõustunud Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 32 kohaselt on igaühe omand võrdselt kaitstud. Omandi võrdne kaitse hõlmab ka ühesuguste aegumistähtaegade kohaldamist. Võrdselt kaitstud on nii asjaõiguslik kui võlaõiguslik nõue, mis tuleneb omandist. Hageja nõue tuleneb omandi võõrandamisest. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus õigesti leidnud, et hagi korras õiguste kaitsmise tähtaeg ei olnud möödunud. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1 kolleegium o t s u s t a s: Tartu Ringkonnakohtu
21. juuni
22. a. otsus jätta muutmata ja kaebus rahuldamata. Eesistuja J. Luik Liikmed H. Jõks, T. Vernik