III-2/1-62/95 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 12. oktoobril 1995. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, hageja E. Kambergi ja kostja esi

§ 86

p. 4 järgi, sest ei ole viidatud ühelegi

§ 101lg.

1 punktides 1-3 toodud alusele, mistõttu ei ole maakohtu otsuses toodud põhjendus, et Võru Keskraamatukogu töötajate poolt E. Kambergile umbusalduse avaldamine viitab E. Kambergi ebapiisavale suhtlemisoskusele, asjakohane. Kohus leidis, et kostja seletuse, töökollektiivi koosoleku protokolli ja tunnistajate ütlustega ei saa lugeda tõendatuks asjaolu, et hagejal esinevad suhtlemisraskused, mis takistavad tööülesannete täitmist. E. Kamberg võeti tööle konkursi alusel, tema haridustase vastab nõuetele, kutseeksami sooritamise nõue kehtestati pärast hageja töölt vallandamise otsustamist ja see tulnuks sooritada ühe aasta jooksul. Maakohus on ebaõigesti põhjendanud maavalitsuse komisjoni arvamusega E. Kambergi tööle sobimist, sest komisjon on oma arvamuse andnud pärast töölt vabastamise käskkirja vormistamist.

§ 86p. 4 alusel saab töölepingu lõpetada vaid töötaja mittesüülise käitumise korral.

Käskkirjast ei nähtu, millised tööoskused E. Kambergil puuduvad. Kostja ja tunnistaja heitsid E. Kambergile ette raamatute ebapiisavat hankimist, mittetutvumist osakondade tööga, huvi puudumist töö vastu, raamatukogu bussi vahetamist sõiduauto vastu, raamatubusside käigust äravõtmist ja pingelise olukorra loomist kollektiivis. Kohus leidis, et sisuliselt süüdistatakse hagejat tööülesannete täitmata jätmises ja mittekohases täitmises ning tegudes, mis põhjustasid usalduse kaotuse. Eeltoodu eest oleks võinud tööandja E. Kambergi suhtes kohaldada distsiplinaarvastutust. Usalduse kaotamise korral tulnuks hageja vabastada töölt

§ 86

p. 7 alusel, aga mitte

§ 86p. 4 alusel.

Vastavalt

§-le 106 on tööandja töölepingu lõpetamsiel § 86 punktides 6-8 ettenähtud alusel kohustatud järgima distsiplinaarkaristuste määramiseks seadusega kehtestatud korda. Kostja ei ole tõendanud, et ta on järginud

§-s 101 lg. 4 esitatud nõuet pakkuda hagejale teist tööd. Kohus leidis, et kostjalt tuleb välja mõista töölt sunnitud puudumise aja eest ajavahemikus

1. aprill
2. a. kuni
3. mai
4. a. 743 kalendripäeva eest 26 190 krooni 75 senti arvestusega, et hageja keskmine kuutöötasu oli 1040 krooni, keskmine päevapalk 35 krooni 25 senti. Kassatsioonkaebuses palub Võru Maavalitsus kohtuotsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonikohus kohaldas ebaõigesti

§ 101lg.

1 sätteid.

§ 86

p. 4 on üldnorm ja hõlmab

§ 101lg.

1 sätteid ning töölepingu lõpetamisel ei nõuta sellele eraldi viitamist. Hagejaga töölepingu lõpetamisel

§ 86p. 4 järgi on viidatud sisuliselt ka § 101 lg.

1 sätetele, sest käskkirjas on märgitud ebapiisavat suhtlemisoskust. Kohtuotsus on vastuoluline. Ühelt poolt leitakse, et umbusalduse avaldamine viitab ebapiisavale suhtlemisoskusele ja teiselt poolt märgitakse, et see pole asjakohane. Ometi on tunnistajate ütlustega, koosoleku protokolliga ja 53 kandega hageja tööraamatus tõendatud, et tal on suhtlemisraskused. Ka ta ise on kinnitanud, et lahkarvamused ja tülid olid raamatukogus olemas. Kohtuotsuse väited, et E. Kamberg vastas tööle võtmise ajal esitatud nõuetele, ei tõenda hageja töölt vabastamise ebaseaduslikkust. Kassaator ei nõustu apellatsioonikohtu seisukohaga, et Võru Maavalitsuse komisjoni otsus E. Kambergi tööle mittesobivuse kohta on ebaõigesti võetud maakohtu otsuse põhjenduseks. Töölt vabastamisest teatati hagejale ette üks kuu, selle kuu aja sees moodustati komisjon, mis pidi hagejatöölt vabastamise küsimuse objektiivselt ja erapooletult lahendama. Komisjon tegi oma otsuse 30.03.

1. a. ning etteteatamise tähtaeg lõppes 16.04.
2. a. Hageja õigusi ei rikutud millegagi, sest kui komisjoni otsus olnuks vastupidine, siis oleks tööandja töölt vabastamise käskkirja tühistanud. Kostjal puudus alus E. Kambergi vabastamiseks töölt tema süülise käitumise tõttu. E. Kamberg ei täitnud tööülesandeid nõuetekohaselt ebakompetentsuse ja tööoskuste puudumise tõttu. See aga ei ole süüline käitumine, mis annaks võimaluse töötajat distsiplinaarkorras karistada, nagu seda kohtu arvates oleks pidanud tegema. Ei ole õige kohtu seisukoht, et hagejale tulnuks pakkuda teist tööd. Ajavahemikus 11.03.
3. a. 16.04.
4. a. ei olnud raamatukogus vakantseid ametikohti. Kohus mõistis ebaõigesti välja tasu töölt sunnitud puudumise aja eest, sest E. Kamberg viibis osa sellest ajast omal soovil välismaal, ta on töötanud teistel ametikohtadel ja algselt ta tööle ennistamist üldse ei nõudnud. Kohus on, andes ebaõigeid hinnanguid tõenditele, ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi. Kohtuotsus on vastuolus rahvaraamatukogu seaduse §-ga 6 lg. 1, mille kohaselt raamatukogu juhatajaks saab olla isik, kellel on raamatukogualane eriharidus. Hagejal sellist haridust ei ole ja kohtuotsust pole võimalik enam täita. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis E. Kamberg, et kohtuotsus on õige. Kolleegiumi istungil jäid pooled oma seisukohtade juurde. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 1 alusel materiaalõigusnormi väära tõlgendamise tõttu.

§ 86

p. 4 kohaselt võib tööandja lõpetada töölepingu töötaja mittevastavusel oma ametikohale või tehtavale tööle tööoskuse tõttu.

§ 101lg.

1 p. 2 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping §-s 86 p. 4 ettenähtud alusel, kui töötaja ei tule toime oma tööülesannete täitmisega ebapiisava tööoskuse tõttu ja ka siis, kui töötaja ei vasta oma tööle või ametikohale ebapiisava suhtlemisoskuse tõttu.

§ 86

sätestab üldnormina kõik tööandja algatusel töölepingu lõpetamise alused.

§ 86

p. 4 on lahtimõtestatult esitatud

§-is 101 ja eraldi viitamist sellele normile seadus ei nõua. Ebapiisav suhtlemisoskus või ebapiisav tööoskus ongi ju mittevastavus ametikohale või tehtavale tööle. Kohus on ekslikult leidnud, et rakendades töötajaga töölepingu lõpetamisel

§ 86

p. 4 sätteid, ei ole asjakohane tööst vabastamise alusena rääkida ebapiisavast suhtlemisoskusest. Asja uuel arutamisel peab kohus andma õigusliku hinnangu hageja töölt vabastamisele tööandja poolt näidatud alusel lahendamaks vaidlust, kas töölt vabastamine toimus õigesti.

§ 87lg.

1 p. 4 kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõpetamisest töötajale ette teatama mitte vähem kui üks kuu, kui soovitakse töötajat vabastada

§ 86p. 4 alusel.

E. Kambergi töölt vabastamise käskkiri vormistati

1. märtsil
2. a. ja ta vabastati töölt
3. aprillil
4. a. Töölepinguseadusest ei tulene, et tööandja ei või pärast käskkirja vormistamist töötaja vastavust ametikohale või tehtavale tööle täiendavalt kontrollida. Tõlgendades valesti materiaalõigusnormi, on kohus ekslikult asunud seisukohale, et kontrollkomisjoni järeldused ei ole arvestatavad käesoleva vaidluse lahendamisel. Kohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et tööandja võinuks hageja töölt vabastamiseks rakendada mõnda muud töölepingu lõpetamise alust. Tööandja algatusel töölepingu lõpetamise aluse valik on tööandja õigus, kohus saab vaid otsustada, kas töötaja vabastamine toimus selle järgi õigesti või mitte. Kassatsioonkaebuses märgitakse õigesti, et konkursi korras töölevõtmine iseloomustab inimese arvatavaid võimeid tehtava töö jaoks. Suhtlemisoskus avaldub aga konkreetse töö käigus. Töölepingu lõpetamise võivad tingida reaalsest tööst, töötaja käitumisest või isikust tulenevad põhjused ja konkursi tulemusel töölevõtmine ei välista reaalses töös ebaõnnestumise võimalust. Juhindudes TsKS § 346 p. 2 kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
5. mai
6. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Tagastada Võru Maavalitsuse Rahandusosakonnale kautsjon 262 (kakssada kuuskümmend kaks) krooni, mis on tasutud
7. juunil
8. a. maksekorraldusega nr. 555 Võru Ühispanka. Eesistuja J. Luik Liikmed H. Jõks, T. Vernik