Obsah (4)

§ 38§ 41§ 28§ 36

III-2/1-78/95 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 8. novembril 1995. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik hageja

indaja vandeadvokaat A. Kõo ja kostja E. Virkuse osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil

1. oktoobril
2. a. M. Virkuse kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu
3. mai
4. a. otsuse Marju Virkuse hagis Eduard Virkuse vastu eluruumist väljatõstmiseks.
5. novembril
6. a.

itatud hagiavalduses palus Marju Virkus tunnistada Eduard Virkuse eluruumi kasutamise õiguse kaotanuks pikaajalise äraoleku tõttu ja ta välja tõsta korterist Pärnus Ehitajate tee 1-143 elamuseaduse §-de 38 ja 41 lg. 1 p. 3 alusel. Pärnu Linnakohtu

1. jaanuari
2. a. otsusega hagi rahuldati. Kohtuotsuse motiivide kohaselt ei ole E. Virkus vaidlusaluses korteris ilma mõjuvate põhjusteta elanud alates
3. aastast ja ta elab Pärnus Roheline 39-
4. Talle ei ole tehtud takistusi korteris Ehitajate tee 1-143 elamiseks. Alates
5. a. juunikuust ei ole kostja tasunud üüri ega kommunaalteenuste eest. Tallinna Ringkonnakohtu
6. mai
7. a. otsusega tühistati linnakohtu otsus ja hagi jäeti rahuldamata. Kohtuotsuse motiivide kohaselt sätestab

§ 38lg.

2, et üürilepingus võidakse ette näha tingimused ja tähtajad, mille saabumisel ajutiselt äraolev üürnik kaotab õiguse eluruumile. Kohtule

itatud üürileping selliseid tingimusi ja tähtaegu ei sisalda ja seetõttu puudub alus kostja väljatõstmiseks eluruumist. Kassatsioonkaebuses palus M. Virkus kohtuotsuse tühistada.

1. detsembril
2. a. sõlmiti üürileping Pärnu Kolhooside Ehituskontori ja E. Virkuse vahel elamukoodeksi sätete järgi. EK § 60 lg. 1 kohaselt säilitati eluruumi kasutusõigus ajutiselt äraolijale, kui äraolemine ilma mõjuvate põhjusteta ei kestnud üle kuue kuu. Seda sätet üürilepingus ei fikseeritud, sest see tulenes seadusest. Seoses elamuseaduse kehtestamisega ei ole uut üürilepingut sõlmitud. Üürileandja ja üürnikud on tänaseni tunnistanud, et mõjuva põhjuseta äraolek üle kuue kuu võib olla üürilepingu lõpetamise aluseks. Kostja seda tingimust kohtus ei vaidlustanud, vaid üritas tõendada, et ta oli korterist ära mõjuvatel põhjustel.

§ 38lg.

2 ei näe ette, et eeltoodud tingimus peaks lepingus tingimata fikseeritud olema. Kostja tunnistas eluruumi üürilepingu lõpetamise võimalikkust

§ 41lg.

1 p. 3 järgi. Apellatsioonikohtul ei olnud õigust otsustada nõudmiste üle, mida kostja ei tõstatanud. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas E. Virkus kohtuotsust õigeks leides, et kohus kohaldas õigesti kehtivat elamuseadust. Kolleegiumi istungil palus hageja

indaja kohtuotsuse tühistada. Kostja pidas otsust õigeks. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust.

§ 28lg.

1 kohaselt kohustub üürileandja üürilepingu järgi andma üürniku kasutusse eluruumi selles elamiseks kokkulepitud tähtaja jooksul ja tingimustel. Üürniku perekonnaliikmetel on üürnikuga võrdsed õigused ja kohustused, mis tulenevad üürilepingust (

§ 36lg.

1). Ringkonnakohus on vaidluse lahendamisel õigesti juhindunud üürilepingus kokkulepitust. Kohus kohaldab seadust, mis kehtib vaidluse lahendamise ajal ja lepingusätteid, mis ei ole kehtiva seadusega vastuolus. Arvestades eeltoodut ja juhindudes TsKS § 346 p. 1 kolleegium o t s u s t a s: Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 3. mai 1995. a. otsus ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Luik Liikmed L. Laarmaa, T. Vernik